Argitraagika IV – Julgus olla laisk

JÜRI KOLK

Aastal 1991 jutustas mu sõber oma juhtumisest erataksos. Taksojuht muudkui rääkis. Tema lemmikteema oli raske, kannatusterohke elu ja õige eesti mehe viis sellega toime tulla. „Tööd peab tegema, tööd,“ rõhutas sohver. „Kaheksast viieni on palgatöö, siis käin kodus söömas ja siis sõidan taksot, hilisõhtuni välja, ööni! – öösel on kliente rohkem, pikemad sõidud, jäetakse lahkemalt jootraha. Nädalavahetustel, muidugi, siis olen kogu aeg roolis. Hull on küll, võtab kohe läbi, aga elama ju peab!“ Sõber, nii ta väitis, küsis leebelt, õpetaja­laurilikult, et millal te siis elate, ja sai vastuseks sama jutu, esitatud veel suurema rõhuga, veel veendunumalt. Eks ole me ju kõik märganud, et võõramaalased ja pika taibuga inimesed saavad kohe kõigest aru, kui sama sõnastust tungivamal toonil kordame.

Igatahes ei jätnud mu sõber asja sellega, vaid uuris, kas teine tahab lakkamatult tööd rügada. Taksojuht tunnistas, et teinekord täitsa laiskleks või vahiks telekat, aga no elada on ju vaja. Kui talle lõpuks jõudis kohale tähe­närijaliku küsimuse iva – lakkamatult töötades ei jää elamiseks aega –, vihastas ta sedavõrd, et viskas ebameeldiva sõnumitooja taksost välja ning keeldus sõidu eest raha võtmast. Küllap ta, vaeseke, pidi sel õhtul juba südame kinnitamiseks kauem töötama. Sõbral jäi parasjagu sada meetrit jalutada. Nii ta, sunnik, seda lugu mulle rääkis.

Minu kooliajal armastati deklareerida, et ahvist tegi inimese töö. Uskumus paistab kollektiivses alateadvuses alles olevat, kuigi, taevale tänu, seda ei väljendata enam nii jõledate hüüdlausetega. Lapsena mõtlesin selle üle palju. Toona otsustasin, et see ei olnud kindlasti mitte töö, mis ahvist inimese tegi. Pigem ikka laiskusest inspireeritud nutikus. Milleks väsitada saaklooma jooksuga, kui saab talle kiviga vastu pead visata? Inimeseks hakkasime ikkagi leiutades, otsides vähemat vaeva nõudvaid lahendusi. Isegi usklike versioon – meist said palehigis töötavad olevused uudishimu ja mässumeelsuse tõttu – on tõele lähemal kui tööd kiitev loosung. (Tõsi, mul on praeguseks veel parem selgitus. Võimalik, et räägin kunagi sellestki.)

Muide, üks täiesti arutu legend on liikvele lastud – eestlased olla töökas rahvas. Päriselt, inimesed, kust selline pettekujutelm? Vaadake ringi ja parandage meelt, laiskust pole vaja häbeneda.

Töötama kahtlemata peab, aga küll tahaks, et üha suurem hulk inimesi (ka mina!) rakendaks julgemalt töökuse vankri eest lahti hirmu ja kohusetunde ning sõidaks edasi uudishimu ja rõõmu jõul. Isegi spordis jääb punnitava töömehe laeks kümnes koht. Kõrgemale on võimalik tõusta ainult juhul, kui lisandub puhkus, kirg, usk oma võimetesse ja veel hulk väärt kraami. Nagu alati algab suhtumine koolist. Ma ei ütle, et kõike saab õppida mänguna ja ilma sunnita, ei väida, et piisab, kui noor inimene omandab ainult oma teema, aga kahtlemata oleks mõistlik teha mõned sammud õhinapõhisuse suunas, tõmmata enne astuma hakkamist jalga seitsmepenikoormasaapad.

Mõnedki mu tuttavatest ja sõpradest on otsustanud – üks näiteks pärast vallandamist – hakata ajama oma asja ja sel moel muu hulgas ka oma elu uuesti käima tõmmanud. Nende kahvatutele, aukus põskedele on naasnud jume, nad on hakanud jälle naeratama, nad saavad isegi rohkem reisida, sest ehkki teenistus võib olla väiksem, on teiselt poolt vähenenud vajadus kulutada raha ja ennekõike aega mõttetustele.

Piinliku propagandajutukesena kõlab see siin, ega selle järgi elada lihtne ei ole, aga proovida, usun, tasub. Midagi ei ole parata, peab võtma elamiseks aega, teinekord kas või töö arvelt. Muidu juhtub nagu meistri kirjutatud loo loogilises järelloos: tehti tööd, nähti vaeva, tuli armastus. Tuli Vargamäele. Kahjuks olid kõik teised sealt juba läinud. Nüüd hulgub armastus üksipäini pealetungiva võsa vahel, umbekasvanud kraavide kallastel, varbad märjad, nina tatine, suurtes silmades lõputult valulik pilk.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar