Argielu aeglusti

Annika Aus

Vahur Afanasjevi „Kuidas peab elama” on tema neljas luulekogu. Varem on kirjaniku sulest ilmunud „Kandiline maailm” (2000), „Kaantega viin” (2004) ja „Katedraal Emajões” (2006). Afanasjev on kirjutanud ka jutte, romaane ja reisikirja „Minu Brüssel” (2011).

Esimesest luulekogust õhkub noore luuletaja energiat ja isegi agressiivsust. Veelgi enam, Afanasjev nimetas end „Kandilises maailmas” skandaalseks luuletajaks ning eks seda ta toona oligi. Nüüd, neliteist aastat hiljem, on luuletaja mässav hing küll rahunenud, kuid tema sõna on endiselt terav ning mõjusamgi.

Kui varasemad luulekogud jätavad mulje, et luuletaja ihkab argistest olukordadest väljapääsu (eriti „Katedraal Emajões”), siis „Kuidas peab elama” peegeldab pigem nendega leppimist. See muidugi ei tähenda, et kriitikanoot ühiskonna kitsaskohtade puhul oleks kadunud. Vastupidi, see noot heliseb senini edasi, kuid pooltoonid selle ümber on muutunud, juurde on sugenenud peent (enese)irooniat.

Afanasjevi luulestiilile ei ole omane olnud tundeküllane meelelaad või olukordade ilustamine ja pehmendamine. Ennemini võib tema luuletustest leida olukordade kaine või pisut üle võlli keeratud kirjelduse. Kirjaniku hääle mõju lugejatele tingibki vahest tema otsekohesus ja avameelsus, mida on vürtsitatud üllatuste, puäntide või ootamatute mõistatustega, nii et lugejal tuleb paratamatult peatuda ning mõtiskleda, mis on nende sõnade taha peidetud. Nii ka luulekogus „Kuidas peab elama”. Värsside ja mõtete kiire ning vaba minek illustreerib inimese elu, mis kipub kiires tempos märkamatult käest libisema. Kuid autor juba teab, kuidas elama peab: aeg-ajalt on vaja teha selles tempos mõttepause, et järele mõelda, meenutada, tunnetada. Afanasjev mõtleb järele ja kui tema mõtisklused lugejat ei mõjutagi (väheusutav!), siis sunnib, nagu öeldud, tema tekstitehnika lugeja ikkagi juurdlema.

Luulekogus on äärmiselt põnevad ja nauditavad teisedki poeetilised võtted. Ennekõike hakkab silma omapärane kujundlik keelekasutus. Mõnelgi võrdlusel ja metafooril on jõudu ja energiat. Ühtlasi ei jää märkamata intertekstuaalsed mängud, mida kirjanik on oma argielupoeetika vahele poetanud. Muidugi on Afanasjevi puhul need mängud kohati väga julged ja iroonilised: „kas siis selle mao keel / laulutuules ei või / sisiseda” (lk 71). Lisaks peenele irooniale (või lausa lõikavale sarkasmile) ilmneb päris mitmest luulereast nostalgilisi kurbnoote: „ilus aeg / on alati olnud / mitte kunagi siin / mitte kunagi praegu” (lk 35). Tundub ka, et julge isase hundi naha all võideldakse elu ajalikkuse probleemiga.

Elu ajalikkusele viitab ka luulekogu küllaltki tähelepanu äratav kujundus. Inimese röntgenipildid kannavad nii elu kui ka surma tähendust. Sama semantika on värvidel, mis on sellesse luulekogusse valitud: valge, must ja punane. Luulekogu on mustadel lehtedel paiknevate röntgenpiltide ja ristikestega jaotatud kolme ossa, mis moodustavad kokku eluringi. Esimeses luulekogu osas on luuletused, mis kannavad endas valdavalt minevikutaaka: „hullunud traktoristi pilgus / maailmasõdade valgus / tema ei tea aga tunneb / kuidas peab käima käsi […] ja nüüd pole kellelgi valgust / meelest lähevad maailmasõjad” (lk 11). Keskmises osas on keskendutud pigem praegusele ajale ning autori toon on kriitilisem ja teravam: „kus on su kodu / munnisilmne mees / seal kus raha / seal kus ahnus” (lk 50). Kolmanda osa luuletused vaatavad tuleviku poole ning neis kõlab õrn lootusenoot: „täna olen õitsev till // ajju vajutatud mõte / miski uus peab sündima / värske puhas põnev elu” (lk 72). Elu ringimööda liikumisele vihjab luulekogu autor ka ise: „võtsin kanasalati / oli hoopis munaga” (lk 73).

Otsest õpetust õigeks eluviisiks „Kuidas peab elama” ei paku, küll aga paneb Afanasjev lugeja selle üle mõtlema. Vähemalt juhatab selle poole argielu karusselli aeglustamisega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming