Apollo raamatupoodide tegusad ajad

Jan Kaus

Tiia Laul: „Õnn on töötada koos inimestega, kes innustuvad ise ja innustavad teisi”Viimase aja jooksul on Apollo raamatupoodide ketiga päris palju juhtunud. On avatud uusi ja üha suuremaid poode, on avaldatud raamatuteemaline luuleantoloogia, on hakatud välja andma kvaliteetset raamatuajakirja. Jätkuvalt kaasatakse lugejaid raamatuklubisse ja aasta parimate väljaselgitamisse. Kuna mitmed Apollo ettevõtmised  tunduvad lähtuvat millestki muust kui (ainult) majanduslikest kaalutlustest, siis otsustas Sirp asja pisut lähemalt uurida ja esitada mõned küsimused Apollo turundusjuhile TIIA LAULULE.   

SIRP: Apollo andis äsja välja raamatu pealkirjaga „Raamat ”, millesse on koondatud päris mõjus hulk tänapäeva luuletajaid, kes kirjutasid sel puhul kõik luuletuse raamatust. Teose koostajaks ja toimetajaks oli luuletaja Maarja Kangro. Kuna esindad esmapilgul ja -joones kirjasõna kaubanduslikku poolt, siis kuidas tekkis idee anda  välja luulekogu – kui on ometi teada, et enamasti ei anna luulekogusid eriti müüa? Mis oli sellise teose ja teo eesmärk? Ja veel: kas oled üllatunud „Raamatu ” suhtelisest edust – püsib see ju juba mitmendat nädalat Apollo ilukirjanduse esimese kümne seas?

TIIA LAUL : Idee tekkis üle aasta tagasi. Kurb tõdeda, kuid tundub, et traditsiooniline raamat on kogu muu meedia ja meelelahutuse  kõrval inimeste jaoks aina vähem oluline. Raamatuteemalise luuleraamatu väljaandmine väljendab soovi tõsta just traditsiooniline raamat pjedestaalile. Ja kes sobiks seda veel paremini tegema kui luuletajad. Läbi aegade on ju luuletatud kellelegi või millelegi, miks mitte seekord siis raamatule – kas tema auks või paraku mõnikord ka tema häbiks. Eestis on palju häid ja väga eripalgelisi luuletajaid; tundus omamoodi huvitava võimalusena  saada nendest suur osa ühte kogusse ühel teemal luuletama. Ma ei arvagi, et raamatuteemaline luuletus, pilt ja kirjanäidis väga põhjapanevalt meie luuletajaid iseloomustab, aga mingi peegelduse eesti luulest ja luuletajatest annab see ehk siiski. Nii et raamat kannab ka väikest antoloogilist lisaväärtust. Luuleraamatu müügi osas olin ilmselt liiga idealistlik, aga oleksin oodanud just tavaostjatelt veelgi suuremat aktiivsust „Raamatu”  ostmisel. Mis seal salata, eks ühelt poolt on Apollo raamatupoodide ketina saanud oma luulekogu ka väga uhkelt eksponeerida. Teiselt poolt ootasin just maaraamatukogudele rahakogumise fakti suuremat mõju „Raamatu” ostmisele ajendamisel. Samas on aga mõistetav, et igasuguseid heategevusprojekte, mida toetada, on tõepoolest väga palju ning midagi pole teha, iga inimene lihtsalt ei huvitugi luulest. Kutsusin maaraamatukogudest noori seda luulekogu ka meie klientidele tutvustama ja soovitama ning lausa viiest koolist käisidki noored kohal. Loodan, et see oli ka nende jaoks natuke teist laadi kogemus ning sellise eesmärgiga käik lähendas ka neid endid eesti luulele. Minu meeldivaks üllatuseks ostsid vähemalt ühe kooli luuleteadlikud noored sealsamas paar eksemplari ka endale. Rõõmu teeb aga raamatukogude suur huvi. Harvad pole juhud, kus alguses tellitakse  paar eksemplari ja siis veel mõned või lausa 10 – 20 juurde. Kuna raamatukogud saavad „Raamatut” osta 75 krooniga, siis paraku nende ostudest maakoolide raamatukogudele lisa ei kogune. Aga detsember on ju veel ees ja ehk teeb see lahkemaks ka teised ostjad.       

Vaadates nüüd valmis „Raamatut”, kuidas tulemusega rahul oled?

Olen tulemusega väga rahul ja ülimalt tänulik Maarja Kangrole, kes kõrvalt vaadates selle idee mängleva kergusega ellu viis. Talle sekundeeris suurepärane ja väga kannatliku meelega kujundaja Andro Küün. Esimesed luuletused üllatasid mind pisut, aga kui neid juurde tuli ja Maarja need loogilisse järjestusse pani ning  kui said lisatud ka pildid ja autograafid, läks asi aina huvitavamaks. Nautisin väga kogu luuleraamatu tegemise protsessi, meie kohtumisi ja arutelusid, see oli igapäevatööle mõnus vaheldus. Kuigi ma enda arvates kujutasin varemgi päris hästi ette, kui oluline ja tähtis ning sageli valuline on iga kirjaniku ja ka kirjastaja jaoks uue olulise teose sünd ning elutsükkel, usun, et antud kogemus avas mu silmad selle koha  pealt veelgi enam. Iseasi, kui palju suudan ma ise või saab Apollo Raamatud mõjutada iga konkreetse raamatu elutsüklit.     

Teine Apollo värske ettevõtmine, mis ei paista vähemalt mu silmale kaugeltki/ üheselt kommertslik, on „Eesti esimene  raamatuajakiri” Lugu, mida on pandud vedama kolm inimest, kellest kaks on jällegi luuletajad – Mihkel Kaevats ja Kätlin Kaldmaa, viimane neist ju ka arvestatav ilukirjanduse tõlkija. Lugesin just ilmunud esimest numbrit ja panin tähele, et ajakirjas tõstetakse esile ka ilukirjandusteoseid, mida pole välja andnud suured kirjastused. Mis on sinu silmis ajakirja Lugu põhilised eesmärgid ja ülesanded ja sellega seotud  lootused?

Ajakirja idee käidi välja Apollo kirjandusklubis, mis on üks heade mõtete koht. Silmas pidades seda, et Eestis tõepoolest raamatuajakirja polnud ning et raamatuturg on väga kirju ja uueneb kiires tempos, kinnistus aina enam mõte, et nõudlust taolise ajakirja järele peaks olema ja asi tuleks käima panna. Raamatuajakirja Lugu eesmärgiks on tutvustada raamatuhuvilisele inimesele raamatuid  natuke pikemalt ja põhjalikumalt kui lihtsalt reklaamtekstidena ajalehesabas. Tahtsime, et ajakirjas leiaksid kajastamist nii uued kui ka vanemad teosed, nii ilukirjandus, käsiraamatud, teatmeteosed kui ka palju muud. Omaette eesmärk on objektiivsus, kuivõrd see antud teema puhul üldse võimalik on. Teemade, raamatute ja autorite valik ei tohi kuidagi olla seotud äriliste kaalutlustega. Nii nagu poemüüjad valivad igal nädalal oma  lemmikraamatud täiesti sõltumata sellest, kui äriliselt kasulik või kahjulik see Apollole on, või kirjanikud soovitavad igakuiselt oma lemmikuid, samamoodi on ka toimetusel ja kunagi võib-olla ka laiendatud kolleegiumil täiesti vaba voli valida just nende arvates raamatuajakirjale Lugu kõige sobilikum sisu. Loodan, et ajakiri leiab võimalikult laia lugejaskonna ning sellest saab käepärane abimaterjal ka raamatukoguhoidjatele ja kirjandusõpetajatele. 

Vähemalt praegu on huvi ajakirja vastu päris elav. Samuti nagu luulekogugi puhul teeb ajakirja väga pühendunud, sellest tööst rõõmu tundev ja kõrgel tasemel meeskond. Ajakirja ja luulekogu ilmutamise juures on olnud äärmiselt oluline Apollo mõnusa kollektiivi ideeline toetus ja tehniline abi. See pole öeldud vaid poliitilise korrektsuse pärast. Õnn on töötada koos inimestega, kes innustuvad ise ja innustavad  teisi.     

Neljandat aastat korraldab Apollo oma lugejate seas küsitluse aasta jooksul ilmunud parimate raamatute kohta (tähtajaga 14. detsember ja kategooriates „ilukirjandusteos eesti autorilt”, „eesti keelde tõlgitud ilukirjandusteos”, „ajaloo- ja elulooraamat”,  „lasteraamat” ja „luulekogu”). Kuidas on lood osavõtuga – kas vastajate arv kasvab, kahaneb või püsib enam-vähem sama?

Kõige enam hääletajaid, peaaegu 4000, oli teisel aastal. 2008. aastal olime ise natuke loiumad ning osavõtjate arv kahanes kohe poole väiksemaks. Käesoleval aastal loodan aga uut osalejate rekordit, sest tänase seisuga oli hääletajaid juba üle 3200, kuid võimalus oma  lemmikute poolt hääl anda kestab veel 6. detsembrini.       

Aasta parimaid raamatuid saab valida kas kohapeal poodides või elektrooniliselt aadressil www.apollo.ee/kysitlus/. Igas nimekirjas on ära toodud kümme kandidaatteost, sellele lisaks on võimalus esitada oma kandidaat lahtrisse „muu”. Mille põhjal need kümme välja valitakse?

Kümne kandidaadi valimine on üks aasta keerulisemaid ülesandeid. Tegelikult on hääletajatel alati võimalus lisada viimasesse lahtrisse  oma lemmik, juhul kui seda nimekirjas pole, aga paraku kasutatakse vaba rida väga harva. Püüame koostada nimekirjad võimalikult laiahaardeliselt, et need kajastaksid paljude maitset, kuid üldjuhul pole see siiski vastava valdkonna müüginäitaja alusel moodustatud rivi. Loomulikult on iga valik subjektiivne, eks kajastu selleski nimekirjas meie endi maitse ja arvamused. Näiteks ajaloo- ja elulooraamatute nimekirja koostamiseks tegime väikese sisehääletusvooru.  Arvestame ka meedias antud hinnangutega raamatule ning ühtlasi püüame jälgida, et sinna saaks raamatuid erinevatelt kirjastustelt. Kuna lemmikraamatute hääletus toimub novembris ja nimekirja paneme kokku oktoobri lõpus, siis jäävad vaeslapse ossa raamatud, mis ilmuvad aastas kõige atraktiivsemal ajal – novembris, detsembris. Mõnikord lisame need küll järgmise aasta valikusse, aga  kui teos on juba saanud mõne auhinna või tuleb võrdselt kaalumisele näiteks selle aasta aprillis ilmunud raamatuga, siis paraku on hiljem ilmavalgust näinutel nimekirja pääsemiseks mõningane eelis.   

Apollo värsketest ettevõtmistest paistab  avalikkusele kõige rohkem silma muidugi uute kaupluste avamine: Tartus Lõunakeskuses ja muidugi pealinna värskes elustiilikeskuses Solaris. Tunnistan, et ma pole (veel) harjunud seal Solarise poes käima. Pood ise tundub küll mõnus, aga see on ainus koht selles elustiilikeskuses, mis haakub minu elustiiliga. Olen ikka jäänud ustavaks Viru tänava hubasele raamatumajale. Millised on su enda mõtted seoses uute  pindadega ning kas ja kuidas kajastub uute poodide avamine raamatute läbimüügis?

Mu enda hingelaadi ja elustiiliga sobib ka Viru tänava pood, aga paraku jäi kunagine suurim raamatukauplus meie valikule kitsaks ning uue ja tunduvalt suurema pinnaga pood Tallinnas oli Apollole konkurentsis püsimiseks lausa eluküsimus. Sama olukord oli ka Tartus, kus kaubamajas paiknev raamatupood on tänapäevase raamatuvaliku jaoks liiga väike.  Lisaks võimalusele pakkuda uutes poodides tunduvalt laiaulatuslikumat raamatuvalikut ja lisatooteid (Solarises näiteks filme, muusikat, kunstikaupa jne), oli eelkõige just Solarise puhul omaette eesmärgiks ka huvitavate, harivate ja rahvast ligi tõmbavate sündmuste korraldamine raamatupoe pinnal. Praegu leiab Solarise Apollos aset keskmiselt kaks kuni neli üritust nädalas. Kuna ma muudes väljaannetes peamiselt  vaid läbimüüki ja edetabeleid kommenteeringi, siis võtan siinkohal endale vabaduse nendel mitte pikalt peatuda. Loomulikult toovad esimeste päevade ja nädalate avapakkumised poodi väga palju uudistajaid ja ka ostjaid. Solarise ja Lõunakeskuse algusaegade müük on olnud tõesti väga hea. Kuid eks jõujoonte lõplikku paiknemist näita tulevik. On ilmselgelt naiivne loota, et eesti rahvas hakkab kahe suure poe võrra enam raamatuid ostma  ja veel masu ajal.     

Kuidas, mille alusel valite teemasid ja käsitletavaid teoseid Apollo raamatuklubis?

Tähelepanelikumale klubilisele on selge, et  valik pole eriti süstemaatiline, pigem isegi kaootiline. Kirjandusklubi algusajal oli plaan vestelda neil õhtutel eelkõige tõlkekirjandusest. Tasapisi hakkas kirjandusklubisse aga üha enam sattuma ka eesti autoreid ja nende teoseid. Kohapealne autor on ikka põnevam kui autor, kes on kusagil kaugel. Mõnikord on kirjastaja pakkunud oma autorit või raamatut, teinekord olen ise pärast mõningaid mõtisklusi või lugemiselamusi käinud  välja mõne teema või autori, aga viimane kogemus oli üpris omapärane: autor pakkus ennast ise ja tegi seda nii atraktiivselt, et panin talle aja kinni. Teatud mõttes ongi Apollo kirjandusklubi algne vorm ise oma piirid ületanud, aga ega me pole talle seadnud ka mingeid barjääre – las ta areneb ja muutub. Mulle endale meeldisid algusaja väiksemad ja intiimsemad õhtud Raamatumajas rohkem  ning eks igas uues asjas on ka alguse uudsus ja võlu. Paraku hakkas Raamatumaja kohvik kohaletulnud rahvale üha kitsamaks jääma ning sealt väljakolimine oli paratamatus. Eks nüüd tuleb püüda leida see miski ka Solarises.     

Kuidas ilmneb masu raamatupoodides? Milliseid muutusi on näha läbimüügis või nimetuste arvus?

Masu ilmneb raamatupoodides küllalt sarnaselt kogu ülejäänud jaekaubandusega: nii kliendid kui paratamatult ka kaupmehed ning nende hankijad (raamatukaubanduses siis kirjastajad) keskenduvad väga suures osas allahindlustele. Ostetakse müügiedetabelites figureerivaid raamatuid ja allahindluskampaaniate  kaupa. 2008. aasta sügisega võrreldes on Apollo raamatupoest ostetud raamatu keskmine hind langenud üle 15%, mille tingivad peamiselt pidevad kirjastuste allahindluskampaaniad ja Apollo puhul ka poodide avamiskampaaniate soodusmüügid. Samas leidub ikka nn raamatufriike, kes majanduslikust olukorrast olenemata ei suuda keelduda huvipakkuvast raamatust. Loodame, et päris kõik raamatuhuvilised eestlased ei pea  siiski valima leiva ja raamatu vahel, vaid võivad soovi korral pakkuda enesele mõlemat.   

Kuidas võiksid siinsed kirjanikud/kirjastajad mõelda rohkem enda turundamisele? 

Kui veel aasta või paar tagasi võis teha päris paljudele kirjastajatele etteheiteid nende passiivse suhtumise pärast raamatute turundamisse, siis viimasel ajal on see olukord märgatavalt muutunud. Saan peaaegu iga päev paar kirja mõtete ja küsimustega, kuidas üht või teist raamatut Apollo poodides paremini esitleda. Eks me püüa jõudumööda kõigile mingi võimaluse leida, kuigi soovide kasvades läheb see aina keerulisemaks.  Praegu, novembri keskpaigas, jõuab iga päev müüki 15–20 uut eestikeelset raamatut, seega umbes 300–400 raamatut kuus. Ka parima tahtmise juures ei suuda kõige suuremgi pood kõiki neid raamatuid suurte virnadena eksponeerida. Peame tegema valiku, mida eksponeerida suuremalt ja mida tagasihoidlikumalt, mõnele meie valik sobib, mõnele mitte. Kindlasti peaksid nii autorid kui ka kirjastused  veelgi enam püüdma oma teoseid tutvustada meedias, proovima leida võimalusi lugejatega kohtumiseks ja iseenda tutvustamiseks. Kuna just tundlikuma meelelaadiga kirjanikul endal võib olla seda väga raske teha, siis soovitaksin igal autoril valida hoolega, kus kirjastuses oma teos välja anda. On kirjastusi, kes toetavad oma autoreid väga, aga on ka neid, kelle huvi raamatu vastu lõpeb selle väljaandmisega, teose edasine käekäik polegi nagu enam oluline. Kuid on ka teistsuguseid kirjastusi. Hiljuti selgitas neist üks, kuidas nemad tõstavad oma teosed meedia kaudu müügiedetabelitesse. Paraku on see teadmine ja oskus tänapäeval väga suures osas edu võti, lisaks „rahva maitse” tabamisele. Mõnikord võib see maitse meeldida, teinekord mitte.       

Millist kirjandust sa ise armastad lugeda? Kas eelistad kodumaist kirjandust tõlketeostele või vastupidi? Millised on su meelest eesti kirjanduse head ja vead?

Mulle meeldib lugeda heas keeles kaasahaaravat suurt lugu, kus loo haarde laiendamiseks on mõnikord sisse toodud ka müstilisi või väga ebatavalisi elemente. Kuigi ma püüan toetada ja lugeda sagedamini eesti autoreid, leian paraku oma ootustele rohkem vastavad teosed siiski tõlkekirjanduse hulgast, aga mitte alati. On ka suurepäraseid  eesti autorite lugusid. Kodumaist kirjandust pole ma kindlasti nii piisavalt lugenud, et saaksin teha väga põhjapanevaid järeldusi. Mulle on silma jäänud päris paljude eesti kirjanike väga hea ja mitmekesine keelekasutus. Kuna ma ise selles kunstis eriti osav pole, siis seda enam naudin lausa omamoodi (üle)ilustatud keelt, keelt, mida ma igapäevaelus vähe kuulen ja kasutan. Suuresti just keele nüansirikka ja  ebatraditsioonilise kasutamise tõttu imetlen ka eesti luulet, mis (mitte küll päris alati) on minu meelest kuidagi ehedam ja haaravam kui nii mõnigi eesti proosateos. See pole ilmselt viga, vaid pigem minu lugemismaitse eripära, kuid paraku ei köida mind eriti eesti kirjanduses oma koha leidnud üksjagu lihtsustatult ja igavalt tänapäeva peegeldavad teosed. Mida tänapäevasem ja lähedasem on lugu, seda veenvam, ehedam  ja loogilisem (ka kõigis oma ebaloogilisustes) see peab olema. Kui juba kirjutada ajast ja keskkonnast, kus me just praegu elame, siis paluks ka kõiki pool- ja veerandtoone, muidu tõesti ei viitsi lugeda.   

Millised on sinu viimase aja eredaim(ad) lugemiselamus(ed)?

Mu lugemisperiood algab tavaliselt kusagil jaanuaris ning pidurdub olude sunnil septembris, nii et paari viimase kuu jooksul polegi ma suurt midagi lugenud. Aga viimasest nn aktiivsest perioodist ei jätnud mindki puutumata Sofi Oksaneni „Puhastus” – võimas romaan. Tema igas lauses on tunda, et autor kirjutab sellest, mis talle tõeliselt korda  läheb, võib-olla selles ongi üks ta raamatute edu võti. Kuid kõige eredama lugemiselamuse pakkus ikka mu vana lemmik Nikolai Baturin ning tema „Delfiinide tee”. Just selline suur, väga intensiivne, tundlik ning ebatavaline lugu. Ja missugune keelekasutus – nagu muusika …

Küsinud Jan Kaus

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming