Andres, jääme hüvasti!

Ülo Tuulik

Ühe järelehüüde järelsõnastus Jätan Sinuga hüvasti meie ülikoolikursuse nimel, kes me tulime Tartusse õppima eesti keelt ja kirjandust tollel nüüdseks nõnda kaugel sügisel 1958. Kursus oli silmatorkavalt andekas ning eriliselt kokkuhoidev. Meil oli imeline ühine tudengiaeg, hella nostalgiaga meenuv tänaseni, kus meie parimad aastad, kaunimad üleelamised ning kordaminekud oma erialal on seljataga. Meie navigatsioon, Andres, on lõppenud. Me oleme kui vanad laevad kai ääres, avaveele enam mitte väljuvad, kuid veel mitte päriselt maha kantud, sest laias ilmas on kombeks pruukida mereväsinud aluseid õppevahenditena, ujuvate ööbimiskohtadena või väikeste ametkondlike seminaride läbiviimise paikadena. On ometigi mõned meist tublimaist tublimad tänaseni välja. Spordifilosoof Paavo Kivine sai hakkama entsüklopeedilist süsteemi ja vaeva nõudva uurimusega „Lurich”. Marju Lauristin arvab ikka, et ta on veel vähe teinud uue ja vaba Eesti hariduslik-vaimsete mõttemallide süvendamisel-süüvitamisel. Ja Andres Ehingi ei mõelnud veel vaiksetele vetele ning õdusale kodus-äraolemisele, vaid käis just viimasel kümnendil meie kultuuri- ja kirjandussaadikuna Colombias, Jaapanis, Austraalias, lähi-Euroopast kõnelemata.

Kursus oli loomelembene ja luulelembene. Hilisem tuntud raadiohääl Peeter Hein, kinodokumentalist Leo Ilves ja varalahkunud õpetajaneiu Heli Kuivo kirjutasid nõudlikule maitsele vastuvõetavaid luuleridu. Mari Tarandist sai tunnustatud keelehoidja ning kaitsja, Arvo Eegist ja Silvi Varest keeleteaduse doktorid, Helvi Põdrast filosoofia õppejõud, Tiiu Viirandist tipptoimetaja.

Kaks Tuulikut üritasid väljastada nn pikka proosat oma tahtmise järgi.

Kursus ei olnud mitte ainult andekas ja loomealdis, vaid ka rahutu, aktiivne, uudishimulik, pidevas teotsemises, et saada kõrgkoolist midagi programmiväliselt.

Meie tudengiaeg toonases suures impeeriumis jäi keelamiste ja lubamiste murdepunkti. Meis endis murdusid hellvalusalt lapsemeelse noorukiea tundmis- ja käitumisnormid täisealiseks saamise uute, vaimsete ja füsioloogiliste enesestmõistetavuste kehtimahakkamises.

Ühiskonnas endas aga hakkasid tappidest nagisema või lahti põrumagi aastakümneteks hirmuga kui püsiliimiga kokku surutud ühiskondlikud, maailmavaatelised, vaidlustamatud, jäikmarksistlikud n-ö tõed. Me hakkasime kahtlema ja see on alati ohtlik. Ajastu nimi oli „sula”.

Juba esimesel ülikooli sügisel kutsus Andres Ehin oma erakorterisse – ühes majas Betti Alveriga – kümmekond luulehuvilist.

Loeti, kuulati ning kirjutati vihikuisse ümber paguluses sündinud eesti luulet – Under, Visnapuu, Ristikivi, Laaban, Lepik. Oma kursusekaaslastele lisaks liitusid prantsuse filoloog Jaan Kaplinski ning ajaloolane Jaak Kangilaski. Viimane erutas-ärritas meid kõiki faktitäpsuse ning ajaloolis-poliitilise hinnanguga ahnesti kuulatavas loengus Soome Talvesõjast.

Väljas oli sula, aga öökülmad ei jäänud tulemata. Vabadus külgnes valvsusega. Kurja juureks tembeldati Jaan Kaplinski, kelle kaudu rehkendati meieni jõudvat keelatud kirjavara. Me kõik kanname elus oma nime vastutuse ja kohustusega, aga vaieldamatult Marju Lauristini kõigile teada nimi ärritas ofitsioosi enim, mistõttu just tema sai vitsad meie kõigi eest ajaloo-keeleteaduskonna dekanaadis, mille prokurörliku valjuse üle otsustatagu küsimise järel: „Kas Jaan Kaplinski on üldse vääriline kandma nõukogude üliõpilase nime?”.

Loomulikult saab Ehingi märgistatud. Vabale linnule pandi rõngas jala külge …

Andresest sai aastatega vaieldamatu erudiit ning kultuuritundja. Noil kaugeil aastail sattusin Andresega nõukogude rahvaste kirjanduse arvestusele professor Sergei Issakovi juures. Andres, hilisem idahuviline ning ida keeltest tõlkija, pidi rääkima kas Firdousist või Navoiist, aga informeeritus tolles vallas piirdus meil enamikus ühisest põgusast ümberjutustusest jututoas vahetult enne arvestusi, ent Ehin polnud sinnagi jõudnud.

Ma olin ainus pealtvaataja vaimustavale Spiel’ile, mida need kaks meest – Ehin ja Issakov – esitasid.

Andres alustas kõigutamatu rahu ja aeglusega peaaegu et kiviajast ning Sergei Issakov, kohe ära aimates andeka tudengi sundseisu, kosutas oma õppejõu kogemust ennegi edutu liivamaja kokkuvarisemise möödapääsmatusega, mehed säilitasid uskumatu väärikuse ja tasakaalukuse, kuni siis ühel ja samal hetkel kui ühest suust vabalt, pidurdamatult ja valjusti naerma puhkesid. Kui võrdsed, kui koosloojad. Ei ühtki vabandust, ei ühtki etteheidet. Vaid Issakovi otsekui kolleegile võrdväärne küsimus võrdväärsele partnerile: „Millal te uuesti tulete?”.

Professor pani isegi oma käe tudengi õlale, kui Andres uue tärmini välja pakkus.

Ehin tundis hästi mängu reegleid elus ja kunstis, loo, loomise ja loovuse sagedasi komponente. Ta oli selles suur meister, kõikide reeglite, mis mängu labaseks ei muuda, tundja. Andres oli üle aegade kõige tugevam malemängija eesti kirjanike hulgas. Olen isegi tunda saanud Andrese valusat kätt malelaual. Nii nagu ta valitses loomingulist alget luules, nõndasamuti laskis ta oma fantaasial sädeleda malelaual, kus ta lõi vastaseid halastamatu realismi ning matemaatilise selguse ja täpsusega.

Samalt tasandilt ja samast isiklikust kogemusest tahan ma vaidlustada Andres Ehini liiga sagedase tituleerimise ennekõike ja meeldejäävalt sürrealistiks, kuulsa Ilmar Laabani mantlipärijaks siinpool Läänemerd.

Ma jätaksin oma tituleeringus Andres Ehini elukogemuslikult ja realistlikult konkreetsust aduvaks luuletajaks Eesti NSVs. Ehini luule oli julge ja leidlik keset elu ja ühiskonna korraldust, mis ise oli naermapanevalt ja nutmaajavalt sürrealistlik.

Selles riigis ja ühiskonnas oli lubatud üksainus partei ja üksainus ametlik ideoloogia.

Marksistlik filosoofia oli sedavõrd võimas ja ainuõige, et sellega suure ilma kogu mitmesus eksimatult ära seletati.

Jumalat ei olnud.

Valimistel osales kuni 100% hääleõiguslikest, kellest selleks päevaks oli äkisti sündinud ebardlik ekstra moodustis – parteilaste ja parteitute blokk.

Toimis eriliselt hoolas tsensuur, mida riikliku tsensoriameti kinnitusel üleüldse ei olnudki. Välismaale sõiduks vormistati kohustuslik kolme allkirjaga standardsoovitus, milles ei tohtinud muuta ainsatki sõna. Välismaale saajad pidid sõnaliselt vastama ühele ja ainsale tasalülitusstandardile. Soome sõideti Moskva või Leningradi kaudu. Mina sain ülikooli eksamite järel sõita koju Saaremaale külanõukogust väljastatud tõendiga, mis kinnitas, et Abrukal elav Kadri Tuulik on minu ema ja et mina olen tema sugulane.

Andres Ehin eitas sellist täie mõistusega inimesele talumatut riiklikku sürrealismi. Oma mõttelise ja sõnalise ning vormilise nutikuse ja originaalsusega, oma teistsugususega luule harjumuspärastes väljendusvormides jättis ta meile tõdemuse, et saab mõelda ka mittetraditsiooniliselt, et me ei ole hallid ja andetud ja vaimselt äranuditud siin kivisel lauskmaal, kus enamikule meist vaatab koduaknasse „igav liiv ja tühi väli”.

Ehin oli kultuuriloojana ja kultuurikandjana ning kultuuri tähenduse selgeksrääkijana vaidlustamatu realist, kes näitas maailmakorralduse ja inimese elu tajumise ning mõistmise multivõimalikkust, seda kõige ärev-hirmutavamat tõde totalitaarsüsteemi võimulolijaile, kes unistasid jätkuvasti inkubeerida ühtmoodi rõivastatud ja ühtmoodi väljaütlemistega üheliigilisi olendeid.

Pika loomeajaga jättis Andres meie kultuurile originaalluulet ja tõlkeid. Aga pika ja viljaka loomeajaga saab inimesest endastki täisväärtuslik ja täistähenduslik osa kultuurist. Andres Ehin on jääv osa eesti kultuurist – oma originaalses inimlikus kordumatuses, sellisena, nagu ta oli.

Kui nüüd Eesti on taas iseseisev, ei tohi kunagi unustada, kelle konkreetne tegu või eeskuju või moraal-eetiline imperatiiv said selleks konkreetseks toeks, mis ei lasknud ära kaotada selget ettekujutust, mis asi iseseisvus üleüldse on ning millist hinda ta meilt nõuab. Ma tahaksin ka Ehini jätta päris nende hulka või vähemasti väga lähedale neile inimestele, kelle modus vivendi oli peaaegu et täielik eksterritoriaalsus keset riiklikult üldkohustuslikku tasalülitust – nagu Uku Masing, Enn Soosaar, PaulEerik Rummo, Juri Lotman.

Teiselt poolt jätab Ehin meile kadedaks tegeva näite sellestki, kui ilus on üks üldkohustuslik ühiskondlik seotus, s.o registreeritud seaduslik abielu. Kui eesti kirjanduse ajalugu ei ole ilma Adsoni-Underita, Alveri-Talvikuta, Elleni ja Jaanita, siis nüüdsest asetuvad Ly ja Andres nende kõrvale.

Kuidas me Andres Ehinit konkreetselt mäletama jääme?

Ei ole selleks ilmselt usaldatavamat vormi kui elava inimese kaudu vahenduv järeltunnustus.

Me kõik jääme kandma mälestust.

Hoidkem end seepärast juhunakatustest või sesongigrippidest, saati siis ohtlikest sajanditõbedest.

Hoidkem end eriliselt, Andresele kõige lähemad – hoia oma nõtket mõistust ja sugestiivset malbust, Ly! Hoia oma luuletajahäält, Kristiina, kunstnikusilma, Eliisa, ning õppejõu tarka objektiivsust, Piret.

Olgem veel pikalt jala peal kõik, keda tänasel viimsel ärasaatmisel ühendab ülekohtuse ilmajäetuse tunne ühe nii tõtaka ja ootamatu lahkumise järel, mis sel kombel jättis meid ilma võimalusest omasuiselt öelda Andres Ehinile, kui tähenduslik oli tema loojaloomus meile kõigile.

Jääme hüvasti, Andres!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming