Andres ja Pearu sõidavad hiliskapitalistlikku maailma

„Surmamaks“ on nagu heasoovlik postkaart, millega tervitatakse tulevikku saabunud arhetüüpset eesti meest.

JOONAS OJAP

Taavet Kase debüütromaani „Surmamaks“ tehnilis-visandlik kaanepilt tekitab ootuse, et teos keskendub mingite kvantifitseerivate hulkade süstemaatilisele iseloomustamisele, kuid nagu öeldakse: ära hinda raamatut kaane põhjal.

Lugema asudes selgub, et romaan jutustab loo kahe venna teekonnast läbi maailma, kus inimesi on võimalik masinate abil teab-kui-kaua elus hoida. Harri ja Mirko on vastandlikud karakterid: üks aus ja tõsimeelne, teine vabameelne ja omajagu kiuslik. Tulevikuühiskonnas, kus igast elu piiril võnkuvast inim­kehast eluenergia ammutamine on roheline alternatiiv, on kõigi üheks elusihiks tasuda ära oma surmamaks, mis päästaks haigemajja lebama jäämisest.

Kibedat satiiri, mis peegeldab meie ajastu ideaalitut iseloomu, on romaanis tajuda nii karakterite piiratuses kui ka avaliku elu jaburuses. See pole just abiks teose eristamisel harilikust uudistekanalist. Ilmselt mängib siin oma rolli autori ajakirjanikuharidus. Ometi on romaanis väga raske esile tõsta midagi, mida võiks nimetada konfliktiks. Peategelased on vastu enese tahtmist läbi uue maailma lohisevad merehaiged Gulliverid – olgu surmamaks neile soodne –, kes tajuvad laiemat plaani vaid läbi irooniasse sumbunud distantseerituse, millega autor näib mõista andvat, et mingit sügavamat tõde pole suurt mõtet otsida. Nõnda jääb ka lugejal tulevikumaailma tegelik ilu ja valu kogemata.

Küsimusele, kas midagi tõelist seal tulevikus üldse eksisteerib, on autor kitsi vastama. Iga suur kogemus on esitatud vaid aseainena, eeldatavasti millelegi „tõelisele“. Seetõttu ei saa peategelaste läbielatu kanda ka karakterite arendamise funktsiooni. Neurootiline lugeja võib sattuda suisa lõksu, tajudes, et temalt eeldatakse teadmist selle „tõelise“ kohta. Hoolimata aga õudustundest, mida võiks äratada tulevik, kus suremine pole igaühele, tekib kiuslikumal lugejal (nagu mina) hoopis teistsugune küsimus. Kas „Surmamaksu“ peategelased on tõepoolest lõksus ebameeldivas ühiskonnas või on nad enesekesksed virila meelega saamatusehunnikud? Küsimust kaugemale arendades võib juurelda, kas Harri ja Mirko mitte ei vääri mõttetusekoormat, mis nende õlule on asetatud? Muidugi lähtun siinkohal eeldusest, et tegemist on „hoiatusromaaniga“, nagu Mehis Heinsaar raamatu tagakaanel lubab.

Hoiatusromaani kohta, mis kulutab suure osa oma lühikesest mahust tuleviku visandamisele, jääb aga „Surmamaksust“ pärast lugemist võrdlemisi lihtsa suhteid käsitleva teose järelmaik. Tegemist on kerge ja lõbusa lugemisega, mille kõrval mu varasemad küsimusepüstitused tunduvad ehk lausa liigsetena. Tahtsin need siiski kirja panna, kuna ehk just selle problemaatika kaudu on mõistetav raamatu eripära. Sellele veidrusele sõrme peale panemine on vajalik, et vabaneda helisevast tühjusetundest, mis lugejasse istutatakse ning millest ka teoses pakutud lõpplahendus tegelikult vabastada ei suuda.

Ei saa ka öelda, et tegemist on pelgalt üritusega suhtlussituatsioonilise huumori vallas. „Surmamaks“ oma pretensioonikust varjata ei raatsi. Lisaks tulevikufoonile, mis hõlmab muu hulgas matuserituaalide ja meelelahutustööstuse muutumise kirjeldust, on lehekülgedele pikitud kirjeldusi ajastu eesrindlikust kirjandusest ja maalikunstist. Kusjuures iroonia, mida kirjanduses tihti kasutatakse liigse pretensioonikuse tasandamiseks (eriti suurte teemade juures), jääb siin vaid karakteritevahelisele suhtlustasandile. Niigi jabura ühiskonna eri aspektide detailset kirjeldamist on harva kasutatud mingit sorti huumori allikana, pigem on selleks alatasa mõni tömbi meelega tegelaskuju. Pretensioonikuse muljet süvendab illustreeritud formaat, mis muudab kogu raamatu omamoodi tulevikku tõlgendavaks kunstinäituseks.

Võib oletada, et lugejale esitatud mõttelageda ning inimliku näo minetanud tööstusühiskonna võrdlusaluseks on Kurt Vonneguti „Isemängiv klaver“ või Aldous Huxley „Hea uus ilm“. Eks neid ilmselt ühendab „Surmamaksuga“ võimalus nii jaburuse üle morbiidselt itsitada kui ka lasta sel enese moraalitunde selga sügada, kuid laias plaanis on neil väga vähe ühist. Põhjapanev erinevus seisneb selles, et „Surmamaks“ pole raamistatud ühiskonna ja indiviidi vahelise vastuoluna – seal puudub kangelane, kes tahab käia oma rada. Kõik teevad, mida tahavad, aga ometi pole keegi rahul. Miks?

Kui puuduvad kangelased oma kõrgemate pürgimustega, on ka võimatu mõista, mis on see miski, mis tegelaste elust puudub. See on miski, mille lugeja arvab selle olevat, kuid millest ta ei saa teadlik olla. See on miski, mille oleme kahe silma vahele jätnud, kuid mis on iseenesestmõistetav. See on kõik, mis on oluline, aga ometi pole see midagi väärtuslikku. Asjaolu, et see „miski“ asub lugeja peas, annab „Surmamaksule“ erinevalt enamikust ilukirjandusteostest potentsiaali lugeja veelgi enam iseenda pähe ära eksitada.

Muidugi lähtub eelnev arutluskäik vaid „Surmamaksus“ esitatud ulmelise tulevikumaailma kaardistamise üritusest. Suurele konfliktile, mille puudumisest ma selle arvustuse kirjutamise hetkeks polnud veel üle saanud, pakutakse aseaineks kahe venna rivaalitsemist. See on esitatud juba meile tuttavamal moel. Mõlemas peategelases peitub paras annus varjatud kadedust ja eestlaslikku juhmust, mida saab kohati arhetüüpseks nimetada.

Sääraste tegelaskujude mugavusstsoonist väljarebimisega põhjustatakse seeria muigama panevaid juhtumisi, mis on teose selgrooks. Mingit sorti ebamugavust on tajuda pea igas suhtlusstseenis. Nende juhtumiste kujutamisega kirjutab „Surmamaks“ lugejale (osalt ilmselt tahtmatult) ette, et teos on mõeldud meelelahutuslikuks kasutamiseks. Seega puudub tegelikult otsene sund moraalseid vastuolusid avastada, tehnoloogia, ühiskonna ja inimloomuse üle süvitsi juurdlema hakata või muud moodi teose ulmelistele aspektidele tähelepanu pöörata.

Nõnda jätab teos tervikuna postkaardi mulje, millega saadetakse tervitusi Andresele ja Pearule, kes oma nigelaist taludest on tulevikku jõudnud ning peavad nüüd linnaeluga toime tulema – ja et nad lõpuks ikka ära lepiks. Kõike head neile!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht