Amaalia-tädi surm

Jürgen Rooste

Kristiina Kass räägib uues laste seiklusloos ka valusatest asjadest.

Kristiina Kass, Kasper ja viis tarka kassi. Pildid joonistanud autor. Tänapäev, 2005. 88 lk.

?Mis kasu on raamatutarkusest??

?Sellest pole kunagi nii palju kasu kui õmblemisest.?

Dialoogikatke filmist ?Tasogare Seibei?

Loomalood on tagasi: kassid, koerad, jänesed müttavad lausa karjakaupa mööda raamatuid ja rõõmustavad lapsi. Paraku ei ole rõõmustamine üksi see, mis sisse imbub, mis meelde jääb, mis inimest vormib. Ma ei suuda tänini meenutada, mis õieti juhtus piilupardikoomiksi lugudes, kuigi see oli üks põnev ja lõbus raamat.

Sisse on imbunud midagi muud.

 

Kristiina Kassi Kasperi-lugu on õigupoolest lugu needusest ja selle murdmisest surma läbi ja sellisena uuemas eesti lastekirjanduses tavatum raamat, kui esmapilgul paistab. Pealtnäha on see seiklus kassideks moondunud lastega, palju pisikesi põnevaid detaile, seiklusi seikluses. Aga lapsele jäi lugemisest millegipärast meelde hoopis Amaalia-tädi surm. Küsimus sellest, kuidas lapsed kohtuvad surmaga, kuidas neile seda näidatakse, kuidas nad kogevad inimeste lakkamist, jääb kirvendama, sunnib hetkeks peatuma ja nägema põnevas, armsas lasteraamatus midagi enamat. Filosoofilist küsimist tasandil, kus see küsimine toimib nii lihtsas vormis, nii elementaarselt, et peab puudutama.

 

Amaalia-tädi moodi veidriku kassilembelise vanainimese kuju esineb tegelikult episoodiliselt ka ?Naksitrallides?, aga Kassi raamatus on talle antud inimlikumad jooned, loodud rõõmsameelse, veidike lapsiku, uue naabripoisiga kohe sõbruneva vanadaami pilt. Ja siis lastud tal surra, ehkki see surm siin on suurema hüve huvides.

Mul ei lähe kunagi meelest, kuidas Lindgren ?Vendades Lõvisüdametes? suremisega alustab. Kuigi tema kujutus on muidugi müstitsistlik sissetung hauataguse elu võimalustesse. ?Röövlitütar Ronja? vana Koluperi surm ? selline realistlikum, reaalsem. ?Ta on alati olnud ja nüüd teda enam pole.?

Amaalia-tädi surm Kasperi-raamatus on korraga realistlik vanainimese suremine kuskil haiglas, kopsupõletikku, nagu vanainimesed sageli surevad. Ja samas mingi siirderiitus, maagiline akt, ühe võlujõu mõju lakkamine. Ent sellest allpool. 

Kuigi ka eesti lasteraamatuis surrakse, tundub palju pingelisem olevat kohtumine surmaga ?Naksitrallides? (ja selle järgedes): sääl on kogunisti kaks kohta surma ootamisega: ükskord harakapesas ja teine kord, kui Muhv ja Sammalhabe on furgooniga puude vahele kinni jäänud. Surma ootamine, ta läheduse kogemine näib võib-olla isegi hirmutavam, painavam. Amaalia surm on ka ette teada, tunda, ta haiguse ja nõrkusega antakse sellele viiteid, samuti selgub takkajärele, et ta on testamendi valmis kirjutanud juba esimesel päeval, kui haiglasse sattus.

Tänapäeval kantakse surma üle muidugi otse televisioonis. Kuulsate meeste surma oodatakse otseülekandes kaameraga ukse taga. Väikestel, lihtsatel inimestel lastakse surra uudistesaateis numbrite seas, rääkimata filmikunstist. Jääb vaid oodata esimesi reality-show?sid pealkirjaga ?Pärijad?, kus surev vanainimene laseb noortel päranduse pärast võistelda ja kirjutab iga päev testamendi ümber. Keegi ei tea, kuhu see välja jõuab. Raamatusurm on selle kõige kõrval kuidagi aeglane, filosoofiline, nagu mõtisklemine surma üle. Lugemine on ise muutunud mingiks mõtiskluseks, meditatsiooniks. Või on seda ehk alati olnud.

 

Sündmusi käivitav jõud, täpsemini nende algpõhjus Kassi raamatus on needus, sõnajõu pruukimine. Väga vana smugride, mustlaste jt nõiavärk. Tore on see, et tugeva rahvusteadvuse tõttu satub needjaks eestlaste vana vaenlane, kuri noor mõisahärra, kes sajatab ära noore tütarlapse ja tolle armastatu, mille tagajärjel nonde lapsed ükskord kassideks moonduvad. Rõhuja rõhub siin lausa sõnaga, ta hävitab üheainsa lausega mitme inimese elu, teeb selle väga raskeks ja keeruliseks. Kurja kuju siin pole kuigi keeruline.

Julge lahendus on see, et needus on seotud konkreetse inimesega, Amaaliaga, kes on noorest tütarlapsest vanaks naiseks saanud, ikka oma needust kandes; kassid aga pole oma loomulikku vananemist vananenud. Vanatädi Amaalia surm osutub ootamatult needuse murdjaks ja kassidest saavad taas lapsed. See on nagu lohutus, heastav lahendus surmale, hüvitus selle eest, et üks positiivne, keskne tegelane jäädavalt kaob.

 

Tähenduslik ja lausa realistlik, aja märk on see, et Amaalia-tädi sureb haiglas ? see on vanainimestele metafüüsiline, steriilne surmakoht, üksildase surma koht. Haigla/hooldushaigla/osalt ka vanadekodu kummitavad lahkumiskohtade ja -rituaalidena, on asendanud isiklikud, lähedased suhted ? surmatalitused on lähedaste käest läinud professionaalidele. See on nii paradoksaalne: võrgus sünnivad veebi-beebid, uudistesaates surevad inimesed ja kogu maailm saab sellest osa; samas jäävad nii paljud üksi surema. Selle üle arutab pikemalt Mari Saat oma essees ?Surija üksildus? (?Surija üksildus?, Tuum, 2004), muidugi, ta laskub veidi spekulatsioonidesse hauataguse eluga, otsib vastust säält, vastuseid religioossest mõtlemisest/kirjavarast. Vaatab seda seestpoolt, mitte väljast, nii nagu näeb laps, lugeja Amaalia-tädi suremist.

 

Kõige painavam täiskasvanud lugejale on ent selle raamatumaailma käärimine tegelikkusega: sotsiaalsed paratamatused, mille ette satub raamatu lõpul too uus pere, kuhu on lisandunud viis ?last eikuskilt?. Täiskasvanu, ühiskonna teadliku liikme teadvus on nagu needus ? kohe hakkab mängima mõte, et järgmisel hetkel ilmuvad välja sotsiaaltöötajad. Alguses tuleb palju pahandust, et kust üldse tekkis viis päris suurt ?arvele võtmata? last. Siis järgneb muu: elamistingimused, lapsendamismured jne. Kuigi valgustusaja ratsionalistlikud ideaalid näisid uppuvat revolutsiooni verre, on need võitnud ja iga asi ? ka ilukirjandus ? kipub esimesel hetkel ikkagi meelde tuletama toda ?mõistuslikku reaalsust?.

Mari Saat püstitab ?Surija üksilduses? esmapilgul triviaalse küsimuse: kas me mõtleme hinge või mõistusega? Kas indiaanlasel on õigus, kui ta väidab enese mõtlevat südamega ja peab valget meest hulluks, sest see mõtleb peaga. Lapslugeja on avatum, ei mõtle mõtlemisest. Ta on õnnelik, et needus murdus, et lapsed on jälle lapsed, kassidest saanud Kasperi sõbrad; kuigi kurb, et Amaalia-tädi suri. Amaalia testament dokumendina on selline surma-avaldus, mida täiskasvanud mõistavad, dokumenteeritud viimane tahe ikkagi. Pool majagi mängus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming