Allveelaevadest ja mälumõõtudest

Tiina Kirss

Jaan Krossi „hälbelise mälu” lähtekoht on julge ja värskendav, vajutades oma pitseri tervele mälestuste teisele köitele. Jaan Kross, Kallid kaasteelised II. Eesti Keele Sihtasutus, 2008. 592 lk.

Jaan Krossi mälestuste kaks köidet on enam kui autobiograafia: koos moodustavad need põlvkonna(romaani), mis on ühtlasi elulugude põimik, kaasteeliste koondportree ajas ja elatud ruumi kataster. Sellel põlvkonnal, eriti selle meespoolel, on olnud oma spetsiifiline jagatud elukaar, ning Jaan Krossi kuulumine oma põlvkonda tähendas noorusunistuste ja hästi mõeldud eluplaanide katkestust vägagi spetsiifilisest kohast. Kui esimesel ülikooliaastal EÜSi kaaslastega tulevikku vaadates tundus tõenäoline, et noor õigusteadlane kunagi loeb ja luuletab Eesti Vabariigi saadikuna Pariisis, siis tema maailma avastamisele kujunes hoopis teisenäoline itineraar: Pariisi lennujaama suletud klaashoonesse jõudis ta 1974. aastal teel Põhja-Ameerikasse ning linna vaatama alles 1990. alguses.

Jaan Kross on väitnud, et tema looming on „laiendatud autobiograafia”. Mida siis peab ta memuaristina mäletamis- ja kirjutamisväärseks? Ja kuidas rakendab ta autobiograafilist impulssi põhjendada ja seletada oma eluvalikuid – koostada apologia pro vita sua? Kuidas kirjanik, kes on kirjeldanud rändrahnude ja kivipulbri kujundite kaudu autobiograafilise mälu pihustumist, ümberpaigutamist, töötlemist kirjanduse tarvis, pöördub kaudselt (kirjanduslikult) otsesele (omaeluloolisele) rajale? „Kallite kaasteeliste” teise köite algusajal, 1963. aastal, on kirjanik juba kirjanikuks saanud, oma kutsumuse leidnud ja end kehtestanud – niivõrd, et luuletus „Maailma avastamine” on pälvinud ka riigijuhi (Johannes Käbini) „tähelepanu”. Raamatu teises köites on palju rõhku pandud perekonnale ja kodule: väljaspool kirjutustuba elab kirjanik harilikku argielu, ostab suvemaja, viib läbi korteriremondi, abistab lapsi koduste ülesannete lahendamisel. Ülejäänud kaasteelised – kõik peale perekonnaliikmete ja lähisugulaste – moodustavad mitmeid sisesõõre: uued tuttavad ja kirjanduslikud sõbrad, eriti välismaal, ning nende hulgas omakorda Krossi teoste tõlkijad; koolivennad, sõbrad, EÜSi kaasvilistlased, mõned nende hulgast väliseestlased. Autor märgib, et suur osa ta põlvkonnakaaslastest lähemate sõprade seas olid kas pisut vanemad või pisut rohkemgi kui pisut vanemad kui ta ise.

“Kallite kaasteeliste II” köite alguses teeb autor olulise valiku, tunnistades oma lugejale, et ta kõike ei mäleta ja et ta teeb sellest praktilise järelduse, kui mitte varjatud vooruse: alistudes totaalse mäletamise võimatusele ja omaenda mälu lünklikkusele, loobub ta impulsist fakte kontrollida ning kirjutab „mälu järgi” ja mäletamise piirides. Muude elulugude põhjal võib väita, et sääraseid mälupuudulikkusele rajatud jutustusi on vähe, pigem „mäletatakse” kompensatoorselt rohkem, fotode najal „mäletatakse juurde”. Ehk häbenetakse mälu piiratust ja jäetakse selle ulatus määratlemata. Krossi „hälbelise mälu” lähtekoht on seega julge ja värskendav, vajutades oma pitseri kogu mälestuste teisele köitele.

Kui „Kallite kaasteeliste” teise köite kirjanik elab ka argielu, siis kirjanikuna on ta üks neist, kellele „maailmapilet kätte anti”, kes tahtis ja tohtis reisida. Teise köite moto luuletusest „Maailma avastamine” loob kujundi, mis jääbki raamiks mitmetele teekondadele ja avastusretkedele, lühematele ja pikematele, moodustades suure osa raamatu süžeest.

Raamatu kronoloogilises ja füüsilises keskmes on „suur reis” Põhja-Ameerikasse sügisel 1974, seda tunnistavad nii maht, suurenduskraad kui ka lahtikirjutatuse aste. See pikem reis üle mere – kahtlemata maailmaavastuslik – oli tulvil taaskohtumisi kaasteelistega, kes olid põgenenud läände. „Suur reis” mõõtis pagulust, intiimsema pilguga, pakkudes intensiivseid sissevaateid selle isiklikesse tagajärgedesse ja väliseestlusesse selle hoiakulisel ja ideoloogilisel tasandil. Taaskohtumistes oli nii rõõmu kui mõrudust, tuli ilmsiks, kuidas aeg ja uued olud olid mõjunud koolivendadele, EÜSi kaaslastele, sugulastele: keda tundmatuseni muutnud, keda lähendanud, kelle võõraks teinud, nii et kontaktisädet enam ei saanudki tekkida. Kuivõrd need tekkinud nähtamatud piirid olid saatuse, kuivõrd poliitika joonistatud, on võimatu eristada, kuigi kohaleilmumine avalikule esinemisele võis olla selle lakmuspaberiks. Kuivõrd läks „eesriide taha kadunud” vanale semule korda, et Jaan Kross oli kodueesti kirjanik ametlikul visiidil? Eksiili minemata jätmise valiku läbivalgustus ja proovilepanek oli „suur reis” tervikuna, paratamatu seisukohavõtt: kirjanikuna kõneles Kross kultuuritegemise võimalikkusest nõukogude Eestis. Kui seda tõena ja tõsiselt võtta, võis see mõjuda elava etteheitena neile, kes hoidsid selle võimatusest kinni kui omaenda poliitilise paguluse õigustusest ja väliseesti ühiskonna poliitilisest missioonist. Kui Krossi mälestusteose esimene köide andis vastuse „Paigallennu” võtmeküsimusele, miks kirjanik loobus eksiilist 1944. sügisel, siis teises köites on võimalik otsida vastust „Keisri hullu” maapaoküsimusele: kui tõsiselt kiusas kirjanikku see võimalus 1960ndatel, siis, kui tingimused avardusid? Läände lipsamise võimalused, mis vilkusid teadvuse piiril ja kerkisid ehk äkitselt päevakorrale varasematel Ida-Euroopa reisidel, asetasid Krossi sarnastesse olukordadesse tema kaasaegsete kirjanikega Ungaris või Ida-Saksamaal nendel aastatel: Berliini- ja Budapesti peatüki lugeja jaoks astubki Kross oma Eesti-erilisusest sammu kõrvale, osaks „normaalsete” Ida-Euroopa kirjanike koondportreest. Jean Rousselot’ poolt pärast Ungari luulepäevi pakutud võimalus hüpata ära automatkal Pariisi kutsus Krossis esile terava, tõrjuva reaktsiooni, episood märgitakse tekstis ära napisõnaliselt, justkui solvanguna, ning pakkuja ümbert õhkub jahedat aurat. Hiljem, meenutades, kuidas algas „suur reis” Pariisi lennuväljal Nõukogude Liidu turistidele eraldatud klaasseintega ootesaalis, pakub Kross oma tollasele „ülbevõitu või vähemalt tõrksale ja sisuliselt ikkagi tänamatule vastusele” seletust: „see oli olude sunnil”, kuid see on pigem vastuse võlgujäämine.

„Suurel reisil” toimunud kohtumised, vestlused, põrkumised üle ettevaatuse lävede ja jutul hoogu maha võtnud vaikimised paiknevad selgelt ilmestatud ruumides, mille välist ümbrust, arhitektuuri ja sisustust Kross osavalt skitseerib. Väliseestluse koondportree summeerub ruumidest raamistatud kohtumistes, avalikes paikades ning kodudes: Krossi ja Ellen Niidu suurel reisil kohatud ja neid võõrustanud inimestest, kes end raamatus portreteerituna nägid, võis nii mõnelegi saada osaks ebamugav äratundmine. Muhedalt üleolev, eri kraadiga irooniline hinnang väliseestlusele ja väliseestlaste elule liigub kaasa taaskohatud kaasteeliste vooriga. Kross paneb tähele, et väliseesti kodumajade arhitektuuris on tähtsal kohal „kultuurikelder” (Põhja-Ameerika äärelinnade pärastsõjaaegsete eramute recreation room), mis tundus olevat tõsisema kultuuritahtelisuse märk kui tavalisele ameeriklasele, kellele selline möbleeritud keldriruum on pingpongi- ja piljardimänguks ning televiisori vaatamiseks. Kultuurikeldri mõiste on seotud kirikukeldriga – täpsemalt armeenia kiriku keldriga New Yorgis, kus võimalike poliitiliste „ebakorrektsuste” ja sisetülide vältimiseks Jaan Krossi avalik esinemine korraldati, selle asemel et riskida see pidada New Yorgi Eesti Majas. Torontos ilmnenud konfliktid nagu „Kolme katku vahel” filmilinastuse äkiline ümberpaigutus Toronto ülikoolist linna teise otsa asuvasse Yorki ülikooli ning teisedki Torontos toimunud hõõrumised olid piisav hoiatus, et teistes linnades tehtaks teisiti. Kui „suure reisi” tagamail hõljus eksiiliminekut ümbritsev ambivalentsus, siis sellele pühendatud peatüki lõpuks – tegelikult juba ammu enne seda – on lugejale enam kui selge, et kui Kross kunagi tundis eksiili-ihalust, siis väliseestlust see ihalus ei hõlmanud.

Põhja-Ameerika avalike esinemiste ja jällenägemiste sünkopeerituse sõnastab Kross kahe mälupildi tabava võrdlusena, mis jääb reportaažliku reisikroonika sisse peibutava assotsiatsioonina mõlkuma. Esimene tuleneb Goya-filmist (millisest, autor enam ei mäleta), kus õuekunstnik seab kuningaperet portreemaalimiseks lavale, teine armeenia kirikukeldri otsimisest detsembrikuisel päeval New Yorgis: „Ma ei oskagi enam ütelda, kumb neist kahest ammusest mälupildist oli tegelikult vanem. Ega ka seda, kas neis oli tõesti midagi olemuslikult sarnast. Või oli sarnasus vaid hetkeuid – see, kuidas me seal Lõuna-Manhattanil ekslesime armeenia kiriku otsil ja püüdsime hoolega tänavasilte lugeda, sest keegi küsituist oli meile vist lõpuks mingi aadressi nimetanud, ja kuidas me – võib-olla sooritasime tõesti teineteise suhtes mingeid hargnemise ja taasrivistumise algmeile osutavaid manöövreid, lihtsalt viguri pärast” (lk 293-294). Nagu sageli Jaan Krossi poeetikas, toimivad seosed, eriti analoogiad, läbi vahelüli, mis muudab nägemisnurka ja valgustust. Siingi annab sügavuse mõõdu veel kolmas, varasemasse aega ulatuv mälupilt. Enne armeenia kirikus esinemist istub Krossi lõunalauas graafiku Agathe Veeberiga, kelle üks kuulsamaid töid, Saksa okupatsiooni ajal ostetud „Kirikus”, rippus Krossi Tallinna korteri seinal, inspireeris ühe ta kaotsiläinud luuletuse ja hävis 1944. aastal 9. märtsi pommitamisel. Austavaid kummardusi oluliste inimeste ja loojate ees tuli „Kallite kaasteeliste” esimeses köites rohkem ja sagedamini ette esiplaanil oli epitaafiline kirjutamine, nende eest rääkimine, kes ise oma mälestusi kirjutada ei saa. Epitaafiline vaatepunkt on eriliselt hõlmav ja täiuslik: üleelanu, kes mälestab, saab teha koondkokkuvõtte tervest elusündmustikust, valgustades seda nii algusest lähtuvalt ja edasivaatavalt kui ka retrospektiivselt lõpetatud teekonnana. Kadunud kaasteeliste tihedaid, lühisõnalisi moraalseid portreid leidub teises köites küll harvemini kui esimeses: ehedamate hulgas on Pedro Krusten ja Gerhard Buschmann. Mõningaid teise köite epitaafe pingestab taaskohtumise enda lugu, „enne ja pärast” võrdlused.

 

(Järg pöördel.)

 

(Algus lk 15.)

 

On ka seiku, kus elukäigud või lausa terved elud mõjuvad kui leitud kirjandus, pakkudes oma elamise vormides valmis sümboolikat ja mustreid – näiteks mõtisklus Ado Grenzsteini raamatukogust Puhvlite kodus ning traagilise tähendamissõnana „Paigallendu” meenutava tädipoeg Zenya ja tema lennukimudelite kollektsiooni lugu. Nii väliseestlastele kui ka Põhja-Ameerika tegelikkusele jääb „Kallite kaasteeliste” teises köites sallivalt irooniline – kuid siiski irooniline märk.

Krossi mure Eesti, tema rahva ja keele pärast väljendub mälestuste teises köites pisteliste, kuid järjekindlate vahelehõigetena, moraalsete interventsioonidena, manitsustena, mille funktsioon on markeerida autori tollaseid suhtumisi ja eetilisi piire. Veendumustest lähtuva pikema aruteluni ta sageli ei jõuagi. Lugejale võib tunduda, et selliseid sõnumeid läkitas kirjanik oma varasemates teostes lühivormis ja tabavamalt – „Vahelugemiste” kuude köitesse kogutud kõnedes, ettekannetes, ankeedivastustes, ees- ja järelsõnades, arvustustes ja esseedes. Kui meelde tuletada, et need tekstid on sündinud kammitsevates oludes, tundub mälestustekirjutaja tagasivaatav, otsekõneline täiendus isegi pingutatuna. Kuid kujundiehedus on püsima jäänud, näiteks kõneldes rahva jällevirgumisest „moraalse taruvaigu ravist” (lk 295), mõtiskledes mälestuskõlblike kinnismuististe hävida laskmise üle. 

Kui „Kallite kaasteeliste” esimeses köites täiendas Kross oma Tartu ülikooli vabade kunstide professorina peetud loengutes alustatud loomingulugu, avastades oma romaanide tagamaid ja taustu, tsiteerides oma tekste ja lubades lugejal astuda hetkeks üle kirjutustoa läve, siis teises köites teeb ta seda vähem. Lugejale võib loomingulugude avamine mõjuda samamoodi nagu tänapäeva koduseks tarvitamiseks või laenutuseks tehtud DVD eelkaadrid, kus näha filmitegemise protsess oma katsete ja proovidega. „Kallite kaasteeliste” teise köitesse on kindlalt lõimitud F. R. Kreutzwaldi-teemalise „Kahe kaotsiläinud paberi loo” juurde tagasitulemine. Süžeeliselt jätkab selle loo sünnilugu nii postitõllas sõitva, Jenaer allg. Zeitungit lugeva Kreutzwaldi kui ka ajalehes mainitud õhupallis sõitva prantsuse aadliku kaudu maailma-avastamise teemat, kuid selle stseeni kirjutamine märkis kasvanud enesekindlust kirjutajana. Pikemaid tsitaate, näiteks Michel Sittowi novellist, leidub ka kommenteerimata vahepaladena. Palju huvitavamad on aga kirjutamata jäänud raamatute sünnilood, nende roads not taken, mille kaudu näitab kirjanik, et ta pole avanud ust mitte ainult oma töötuppa, vaid ka varaaitadesse. Kirjutamata jäänud lugude puhul kõlab soov interpoleerida, vahele-lugeda ja vahele-kirjutada ahvatlevale arhiivimaterjali poolt avanevale ruumile, seda sisustada, möbleerida, hingata sellele sisse elu värve. Kirjutamata jäi miski kas põnevama väljakutse ilmumise või materjali läbikatsumise tagajärjel. Mingis mõttes näeme siin Krossi loomingulise ning rahvavalgustusliku dialektika teist poolt: kui ühest küljest oli vaja avardada eesti lugeja ajaloopilku „mitte- või pooleestlaste” vahendusel, siis teisest kitsendas kirjaniku valikut soov ja silm paigutada need tegelased lavale nii, et nad „eesti ainesse ankurduksid”. Ühtlasi, ja üldisemas plaanis, tajume siinkohal, et kirjaniku kujutlusvõimet kannustas keeruline ja vaistlik püüdlus „tõenäolisuse” suunas. Kui Kross võis kiuslikult nautida etteheiteid, et ta tegeleb liiga palju baltisaksa „materjaliga”, soovis ta sealjuures siiski olla (kaalukas ja suur) eesti kirjanik). Kreutzwaldi, postitõlla ja õhupalli vaatevinklist järeldub, et ta teadis juba varakult, et see tuleb tal ka hästi välja.

Taustaks ühele kirjutamata romaani loole on Krossi külaskäik 1970. aastatel Berliini kirjandussõprade Baumertite juurde, ja täpsemalt külaskäik DDR-Staatsbibliothek’i: „Ja siin oli mul võimalik midagi ära teha. Midagi, mille kohta näis, et selleks ju sobivamat kohta ei olegi. / 1912-ndal aastal Riia arhiivist, nn. Brotze kogust leitud litograafia, mis kujutab Kristjan Jaak Petersoni, on küll vist iga viimase kui eestlase silme alt läbi käinud. Aga selle portree autori, Franz Burhard Dörbecki kohta on eesti allikad peaaegu nagu kokkuleppel – eestiaegsed veel-mitte-jõudmise ja nõukogudeaegsed enam-mitte-soovimise põhjusel – vaikinud…” (lk 81-82). Sõprade vahendusel pääseb Kross vastavas muuseumis Dörbecki fondi juurde: „Igatahes tegelesin seitsmekümnendail aastail idee-aimdusega, mis heal juhul oleks alanud Kristjan Jaagu ja Dörbecki Franzu kokkupuudetega Viljandis ja jätkunud Riias. Ning saanud epiloogi taas Viljandis, tähendab Dörbecki naasmisega oma sünnikohta ning ta surmaga 1835-ndal aastal. Raske seletada, miks ma sellest loobusin. Võib-olla selle tõttu, et Timotheus von Bocki teema ja isik hõivasid mind isegi ülemäära kaua. Ja ju ma vist ei soovinud kujuneda mingiks nii-öelda baltisaksa autoriks. Kuhu Dörbeck oma kuskilt Merseburgi-mailt pärit juurtega mind oleks suunanud. Aga peamine põhjus Dörbecki ainest taas eemaldumiseks oli ikkagi see, et ma ei leidnud seal tema Kristjan Jaagu portree kõrval mitte mingeid lisapidepunkte tema sügavamaks Eestisse ankurdamiseks”. Nende kahe – esiteks Kreutzwaldi puhul avardava, teiseks Dörbecki puhul piirava impulsi kõrvale sobib Krossi 1974. aasta Toronto ja New Yorgi ettekande kaalukaim väide: „ühe rahva kultuuriloometöö intensiivsus – aga seesama tähendab ju ka viljakus, seesama tähendab ju ka suhteline originaalsus – on selle rahva olemasolu mõõdupuu. On see õigus ise. On lõppude lõpuks see rahvus ise”. (“Vahelugemised” III, lk 100). Teise kirjutamata jäänud loo näitena tuleks mainida Pariisis elavat Andres Tiidot, kelle kohta kavatsetud raamatut Kross nimetab „oma ülehomseks raamatuks” (lk 411).

 

Mineviku reljeefne esitlemine memuaristikas trepiastmetena ajas ei ole sugugi lihtsam kui romaani rajamine samale materjalile. Ajasügavust loodib Kross oma „Kallites kaasteelistes” harva nii osavalt ja rikkalt kui kahes kontekstis: taaskohtumisel koolivenna Heino Valvuriga, kellest on saanud tunnustatud laevaehitaja, ja külaskäigul Hannoveri lähedale Loccumi kloostrisse, kus 1989. aasta novembris peeti Jaan Krossi autorikonverents. Mõlemal juhul on toodud pikemad mõttearendused lähi- ja kaugmineviku vahel ning neist ahelikest tekib alltekstiline hoovus: esimesel puhul perekonnaloo ja allveelaevade vahel, teisel puhul Loccumi kiriku ja kloostri kaudu piiskop Meinhardi aega. Kuivõrd terava ajaloolise närviga lugeja nõustub Krossiga, et purustamata jäänud kloostri interjöör pakub „otseühenduse” Teise maailmasõja tagusesse aega, kuid Krossi kaemuslikkus manab sügava aja võimaluse peaaegu vastupandamatuks.

“Kallid kaasteelised II” on raamitud eneseportree, mille piirid määras kirjaniku enda ahenev elukaar. See on lõpetamata, küll aga mitte pooleli jäänud raamat, isegi siis, kui teine köide on tahtamaalikum kui esimene. Katkestuskoht on tähendamissõnalikult väärikas.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming