Allergia vaimukõrguse vastu

K?ud Jan Kaus

  Äsja ilmus kirjastuselt Vagabund BERTOLT BRECHTi “Luulet”, kuhu on koondatud mõjus hulk pigem näitekirjanikuna tuntud sakslase luuleloomingut. Teadmaks, millise raamatu ja autoriga on tegu, küsitles Sirp kõnealuse teose koostajat ning Brechti tõlkijat Märt Väljataga.

 

 

 

Kirjutad kõnealuse raamatu järelsõnas, kuidas Brecht “pesi” keelt, s.t kuidas ta puhastas luulest välja “ornamentaalsuse ja sentimentaalsuse”. Samas rõhutad Brechti puhul tema “teadlikult ajalikku ja ajakajalist tarbeluulet”. Tundub, et sellised tendentsid ja poeetilised valikud pole ju võõrad kaasaegseski eesti luules. Pigem igatsevad paljud lugejad luule traditsioonilisemaid ja ülevamaid vorme, mida Brechtki ju hästi valdab ja mille juurde ka pidevalt tagasi pöördub. Kas on veel midagi lisaks teatud paratamatusele (ehk tõsiasjale, et Brecht pidi vastu võtma XX sajandi esimese poole tormilise aegruumi), mis Brechti siinse luule kontekstis kuidagi eriliselt kõlama paneb, mis peaks veenma XXI sajandi alguse eestlasi tema loomingut (üle) lugema?

Esiteks, XX sajandi esimene pool on kahjuks ikka veel meiega – miks muidu on näiteks üks pronkskuju saanud nii tähtsaks riiklikuks küsimuseks, et selle pärast ollakse valmis hea ja sõbraliku ühiseluga riskima? Teiseks, ajalikku luulet on tarvis igal ajal ja seda pole sugugi kergem kirjutada kui puhast luulet.Niisiis on Brechtil praegu vähemalt kahesugune tähtsus: ta meenutab meile üht versiooni XX sajandi Euroopa kodusõjast ehk rahvusvahelisest klassivõitlusest (esimene väljend pärineb konservatiividelt, teine kommunistidelt, aga tähendus on enam-vähem sama). Muidugi on Brechti versioon piiratud: oma marksistlike prillide läbi nägi ta fašismis lihtsalt suurkapitalistide ja kõrilõikajate liitu, mis ei seleta kuidagi selle voolu veetlust masside ja intellektuaalide silmis. Tema satiiridest jääb mulje, nagu valitsenuks Hitleri-aegsel Saksamaal nälg ja rõhumine, kuigi tegelikult oli sakslastel isegi veel sõja ajal kõht kenasti täis (osalt tänu okupeeritud maade kurnamisele).Samas näitab Brecht üldisemalt, kuidas on võimalik luuletada argistest, ühiskondlikest ja poliitilistest asjadest intelligentselt, mõjusalt ja ilma sotsrealismi õõnsa paatoseta. Brecht oli niisiis üks XX sajandi suuremaid loojaid ja samas kommunist ning need kaks asja ei ole temas nii kergesti lahutatavad nagu ehk Neruda, Éluard’i või Picasso puhul.

Mida aga ütleb meile XX sajandi kohta üldisemalt tõsiasi, et peaaegu ainus luuletaja, kes oma kaasaja päevasündmusi vähegi adekvaatselt kajastada oskas, pidi lähtuma sääraselt platvormilt? Lisaks nn ühiskondlikule tarbeluulele on Brechtil ka palju valusat ja intiimset mõtte- ja armastusluulet. Võhikule võib esmapilgul näida, et mõned Brechti luuletused on niisugune murtud proosa, mida võiks kirjutada igaüks. Lähem tutvumine veenab, et ega ikka ei või küll! Brechti luule leidlikkusele ja mitmekesisusele on vähe võrdset.

Oled raamatu koostajana jaganud Brechti luuleloomingu viide ajajärku: 1917–1928, 1929–1934, 1934–1940, 1941–1947, 1949–1956, kuid järelsõnas sellist tsüklilisust eraldi ei selgitata ega rõhutata. Mõistagi on siin aastaarve, mis lugejas küsimusi ei tekita, nagu 1956, mil Brechti elu katkes. Kuid küsiks siiski, et millest selline jaotus lähtub?Kaudselt peaks jaotuse loogika järelsõnastki välja tulema, kuigi piirid on muidugi tinglikud. Esimesel perioodil polnud Brecht veel selgelt kommunismimeelne, pigem nihilistlik mässaja ja dekadent. Arvatavasti oli üks tegureid, mis teda kommunistliku ortodoksia rüppe ajas, ka väsimus nihilismist ja vajadus mingi distsipliini ja korra ning ideelise toetuspinna järele. Muide, tolle perioodi Brechti kohta on maalinud Lion Feuchtwanger meeldejääva portree romaanis “Edu” Kaspar Pröckli karakteris.Teine periood katab juba kommunistliku Brechti Saksamaal kirjutatut. Propagandanäidendist “Meetmete rakendamine” pärinevad ka mõned kõhedalt leninlikud õigustused parteimoraalile: Näita meile teed, mida mööda minna, ja meie/ Käime seda teed nagu sinagi, aga/ Ära mine õiget teed ilma meieta/ Ilma meieta on see/ Kõige valem. Või näiteks Me teame/ Sa oled meie vaenlane. Seepärast seame meie sind/ Nüüd seina äärde. Aga arvesse võttes sinu teeneid/ Ja häid omadusi/ Seame sind hea seina äärde ja laseme maha/ Heade kuulidega headest püssidest ja matame sinu/ Hea labidaga heasse mulda. Kolmas periood hõlmab pagulusaastaid Euroopas (Taani, Rootsi, Soome), mil Hitleri võidumarss näis peatumatu ning samas tuli karta ka reetmisi Saksa kommunistide eneste poolelt. Sellest ajast jutustab muide Mati Undi romaan “Brecht ilmub öösel”. Neljas katab sõja- ja pagulusaastaid Ameerikas, kui Brecht kirjutas mõned kõige kummalisemad, hiinapärased allegoorilised tekstid; ning viimane elu lõppu DDRis, kus ta luule muutub järjest napimaks ning esialgne ülesehitav paatos asendub resignatsiooni ja harvem ka režiimi kriitikaga. Sellest ajast kõneleb J.-P. Amette’i romaan “Brechti armuke”.Antud kogumiku viiest ajajärgust kõige mahukam on järjekorras kolmas, 1934–1940. Millise ajavahemiku looming sulle kui koostajale ja ühele tõlkijale kõige huvitavam tundub ja miks?

Et tolle kolmanda perioodi tekste oli juba kõige rohkem ka tõlgitud, siis püüdsin tasakaalustuseks lisada uusi tõlkeid peamiselt ülejäänud perioodide alla. Aga too keskmine periood oligi Brechti luule tippaeg. Seal segunevad ajastu pained, intiimlüürika ja agitprop, satiir ja tähendamissõnad ning pagulusmõtted ja loodusluule. Siit tekib kujutlus, mis tunne võis olla elada Saksamaa piiri taga, tundes, et lurjus, keda Brecht nimetab kord maalriks, kord kantsleriks, kord füüreriks, võibki jääda peale, sest teda ei peata miski. Aga kindlasti võinuks raamatus olla mahukamalt esindatud Brechti noorusluule või eksperimentaalne Ameerika periood. Brechti luulet oleks saanud liigendada ka hoopis žanriliselt: armastusluule, ajaloolised tähendamissõnad, ballaadid, satiirid, pagulusmõtted, eleegiad jne.

Kas leidub siin kogumikus ka mõni eriti südamelähedane või sulle tähenduslik üksiktekst ja kui leidub, siis milles selle erilisus seisneb ja avaldub?

Brechti luuletoodang on väga mahukas ja selles ei leidu ühtainsat tippluuletust, mis oleks sama kuulus nagu “Kolme krossi ooperi” repliik: “Erst kommt das Fressen, dann kommt die Moral” (“Enne tuleb õgimine, siis moraal”). Kuid minu jaoks on üks mõjusamaid tekste siin raamatus kolmeosaline “Järelpõlvedele”. Sealgi on mõned meeldejäävad laused: Naerjale/ Ei ole kohutav sõnum/ Lihtsalt veel kätte jõudnud või Mis ajad need küll on, kus/ Peaaegu kuritöö on kõnelda puudest/ Sest see eeldab vaikimist nii paljudest jõledustest! või: Ka põlgus alatuse vastu/ Moonutab näojooni./ Ka viha ülekohtu pärast/ Teeb hääle kähedaks. Brecht oli sügavalt allergiline nii-öelda vaimukõrguse vastu. Osalt seepärast, et ta pidas apoliitilisust kuulutavat vaimueliiti natsismi kaassüüdlaseks. See allergia arenes tal välja omamoodi antiluuleks, umbusuks näiteks riimi ja loodusluule kui millegi ühiskondlikult kasutu vastu. Aga samas luuletas ta ise ikka ja jälle puudest, kasutas riimigi ja mõistis, et pidev sõjakus rikub iseloomu. Tänapäeval, mil peetakse kirjandust ja kultuuri vähemalt kirjandus- ja kultuuriinimeste eneste seas tingimusteta hüveks, võiks ehk vahelduseks kasuks tulla kokkupuude Brechti puritaanse umbusuga.Bertolt Brechti “Luulet” paistab silma erakordselt suurejoonelise eestindajate nimekirjaga: lisaks sulle Jaan Kross, Ain Kaalep, Kersti Merilaas, August Sang, Debora Vaa­randi, uuematest tõlkijatest Maarja Kangro. Mõistan, et Brechti võis nõukogude ajal innuga tõlkida, kuid kas oli see ainus põhjus nii paljude heade vahendajate huvile tema luuleloomingu vastu? Ja kas antud kogumik haarab katvalt Brechti eestindamise lugu?

Raamatust on välja jäänud paar-kolm pikka ja pateetilist kommunistlikku teksti, mis ei ole head luuletused: “Suur Oktoober”, “Kantaat Lenini surmapäevaks” jmt. Ajakirjandusse on jäänud veel umbes tosin juhuslikumat laadi või raamatutõlkeid dubleerivat vahendust. Teatriraamatust “Vaseost” on sisse võetud ainult umbes pool tosinat teksti.Brechti vastu tunti meil nõukogude ajal huvi küllap ikka sellepärast, et ta oli hea luuletaja. Ametlik soosing (mis küll polnud jäägitu), Stalini preemia jne tulid muidugi kasuks, kuigi Stalini ajal Brechti vist eesti keelde ei tõlgitudki. 1950ndatel ja varastel 60ndatel said luuleuuendajad teda debattides taktikaliselt ära kasutada. Näiteksluuletuses “Pantheon” on Ain Kaalep paigutanud Brechti väga auväärsesse seltskonda: Keda kõik on paigutanud sellesse suurde Pantheoni inimesed!/ Siin on Homeros ja Rimbaud,/ Aristoteles ja Brecht. 1970ndatel muutus eesti luule aga taas dionüüsilisemaks ja meloodilisemaks, brechtlik keelepesu jäi meil lõpule viimata. Aga Kersti Merilaas ja Debora Vaarandi jäid Brechtile kauemgi truuks.Mida ütleksid lugejale, kellel võib esineda tõrkeid Brechti kui ilmselgelt vasakpoolse autori vastu?

Ega Brechti armastamises saa kedagi veenda, Brecht ei tahagi olla kuigi armastusväärne autor. Kui tõrkuda kõigi vasakpoolsete (või parempoolsete) autorite vastu, siis jääks XX sajandist lugemisväärset päris vähe järele. Tõsi küll, “vasakpoolne” on Brechti kohta pigem eufemism – ta oli ikkagi kommunist. Ja keda see häirib, võiks jätta vahele kümmekond teksti: “Hauakiri 1919”, “Hea, aga milleks”, “Kes aga on partei?”, “Kommunismi ülistus”, “Kujan-Bulaki vaibakudujad austavad Leninit”, “Võitmatu kiri”, “Buddha tähendamissõna põlevast majast”. Kuid niisugusele lugejale, kes tunneb natsinostalgiat ega kannata fašismikriitikat, ei taha ma midagi ütelda.

 

Selliseid lugejaid leidub eeldatavasti õige vähe. Aitäh!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming