Albert Speer, Hitleri suur vend

Loone Ots

 

Albert Speer, MÄLESTUSED. Varrak, 2005. 640 lk.

 

Albert Speer, härrasmees-nats, on saatuse tahtel jäänud huvitavaks legendiks heast natsist. Halbadest natsidest nagu Hitler, Himmler, Goebbels, Göring ja teised vähem tuntud kaasaegsed eristab teda kõrgema keskklassi päritolu, tehniline taip, kõrgem haridus ja romantiku oreool. Göringi alatasa mainitud joviaalse poollabasuse taustal tundub (tundus?) Speer justkui ilmutus teisest maailmast. Kolmekümnendate Saksamaal räägiti Wilhelmi ajastust umbes nii, nagu viiekümnendate Eestis Eesti ajast – ajast, mil elu oli ilus ja turvaline, inimesed viisakad, järgisid õigeid väärtusi nagu ausus, töökus, perekond… Meie kultuuriruumi memuaarteosed ongi keskendunud rohkem selle hävinud kena, puhta, viisaka, last not least, ohutu keskkonna kujutamisele.

Hitleri ihuarhitekti Albert Speeri mälestuste esimene köide räägib hoopis teisest ühiskonnast samal ajajärgul. Täiesti ebaturvalisest, ebaviisakast, koledast Hitleri-Saksamaast. Kirjastuse valik on kindla peale minek. Esiteks on tegemist üleilmse bestselleriga. Ka on eestlane Speerist tänu Nürnbergi ülekuulamisprotokollidele ja laiemale publikule mõeldud G. Knoppi “Hitleri käsilastele” just niipalju aimu saanud, et lisa tahta. Veel nägime Speeri hiljuti kinos “Allakäigu” episoodis, kus ta Hitlerile tunnistab, et jättis täitmata Führer’i totaalse hävituskäsu. Ka filmi aluseks olnud T. Junge memuaarid on juba lugeja laual. Seega – mida ütleb Speer ise, enda, oma ajastu, oma Führer’i kohta?

 

Raamat nagu tellissein

 

640 leheküljega köide on soliidne, nii mahult kui välimuselt. Ka taustateave ei puudu: 60 lehekülje köitest on detailseid kommentaare. Raamat on põnev, kohati ülipõnev. Speerile kui kirjanikule on iseloomulik dramatism ja tugev arhitektoonika: peatükid on sisukorras liigendatud, üks teema läheb teiseks sujuvalt üle, ühe peatüki lõpp on teise algus. Raamat meenutab Speeri Hitlerile kavandatud üleinimlike mõõtmetega tulevikulinnu. Üle mõistuse suurte hoonete materjaliks ei pidanud olema mitte kahtlane raudbetoon, mis ehk tuhandeaastast riiki üle ei elaks, vaid tihke tellis. Ka Speeri raamat on tihe. Autori mälu asetab ühte peatükki, isegi lõiku kohati sellise koorma, mille all lugeja vankuma lööb. See, kes tahab teada, kuidas valitseti Hitleri-Saksamaad, saab seda teada pisimate üksikasjadeni. See, keda huvitab autori esteetiline nägemus ehitusest ja linnaplaneerimisest, leiab, mida otsib, kuigi, nagu autori ja tema sõbra Hitleri puhul, hakkab poliitika ja sõda tööd ja ilujanu varjutama. See, keda huvitab Speer kui inimene, kui isik, jääb oodatust ilma, kuid seegi infosulg on põhjendatav pühendumusega tööle ja Juhile. Nii on mõrsjal, hiljem abikaasal mälestustes koht ainult kahekümnendate aastate töötu arhitekti kõrval. Kolmekümnendatel mainib Speer vaid, et seoses uue pealinna Germania planeerimise ning seniste kultusekeskuste Nürnbergi ja Berliini ümberplaneerimisega lubas ta naisega koos puhata 1950. aastal, pärast suurehitiste täielikku valmimist (!). Oma kuuele lapsele viitab ta korra või paar; me ei saa teada nende nime ega isegi sugu. Samuti ei räägi Speer sekretär Annemarie Kempfist, kelle jumaldav suhtumine Speeri sarnanes mõneti Speeri suhtumisega Hitlerisse ja kellega Speeril olla olnud armulugu. Põgusalt, liiga õrnalt ja pastelselt mainitakse ka mõnd mitteisiklikku aspekti, näiteks Führer’i juudivaenu ja juudiküsimust ülepea. Autori briljantne mälu on vajaduse korral tahtlikult tume.

 

Lapsed liivakastis

 

Ometi on Speer aus. Mitmes väga tähtsas küsimuses. Aga lugejale hakkab raamatu kulgedes järjest enam paistma, et hiilgav arhitekt on ka oma aususe hoolikalt üles ehitanud, teadlikult planeerinud. Näilik (?) avameelsus, oma süü mõistmine ja soov vastutusest mitte kõrvale hoida päästis Nürnbergis suurroimar Speeri elu. Teiselt poolt märgib mitu intervjueerijat, kes Speeriga 1970. aastail kohtusid, et vanade aegade meenutamine mõjus positiivselt: tema muidu tuhmid silmad lõid särama ja pea tõusis püsti. Speer oli Reich’i esimesi mehi. Ja pretsedenditult Hitleri pailaps. Suhe Hitleriga oligi tegelikult kahe lapse, mitte kahe mehe suhe. Speer-mees ohjas kogu oma jõuga riigi majandust ja tootis sõda selleks, et Speer-laps saaks Hitler-lapsega liivakastis liivalosse, resp uue pealinna osade makette ehitada. Unistaja, kelle igatsus oli suusatada Gröönimaa vaikuses, lõi ratsionaalselt aina uusi võimalusi totaalse hävingu kestmiseks ja arenemiseks. Hitler võis olla Speeri isalik protežeerija. Speer oli aga Hitleri vanem vend, kellele noorem võis alati öelda: “Teie, Speer, saate sellega hakkama!” Ja Speer sai. Õrnus, mida ta Führer’i vastu veel viimasel hetkel tunneb, on just vennalik, suure venna tunne. Tige soov hellitatud väikevend ära tappa kulmineerub atendaadikavatsuses 1945. aasta aprillis ja on selle sideme loomulik pahupool. “Kui Hitleril oleks olnud sõpru, oleksin mina olnud tema sõber,” ütleb Speer Nürnbergis. Ainsana üheksateistkümnest kohtualusest, kellest paljud olid Hitlerilt materiaalses mõttes saanud rohkem – kuid mitte emotsionaalses.

 

Tehnojumala hukk

 

Speer kui autor pakub lugejale ennast kui isiksust, kes ei sobi natsliku nukumängu raamidesse, kes on tõusnud sinna juhuse tahtel (tema eelkäija hukkub lennukis, milles pidi lendama ka Speer – kas pole see saatuse sõrm?), püsib seal oma geniaalsuse tõttu ning püüab seda hävitada oma süüme nõudel. Paraku liiga hilja. Kainelt, kuid ikkagi romantiliselt nendib Speer: “… minust oli saanud selle ebanormaalse maailma osa. Tegelikult olin ma kaksteist aastat elanud mõtlematult kesk mõrvareid” (lk 465). Ta on valmis võtma vastutuse enda kanda ja tapma mehe, kes on teinud temast selle, kes ta on – nii parimas kui halvimas mõttes. Kuid Faust ei saa hävitada Mefistofelest. Isegi kui viimane hukkub, pole oma hinge kurjale müünud Speeril enam pääsu. Võib ainult kujutleda, kuidas Saksa müüt, Goethe, Nietzsche, Spengleri ja Wagneri pärand, Speeri tema ministritoolil viimastel hetkedel piinama pidi: “Jumalate hukk” Berliini Filharmoonikute viimsel esinemisel, mille Speer 1945. aasta aprillis lavastab, on ainult üks viide. Kahjuks erineb Teine maailmasõda, tehnokraatlik industriaalühiskonna sõda, kõigist eelnenuist. Tehnikainimene Speer on selle sõja mudeli täiuseni välja arendanud. Nüüd ei leia minister ja kunstnik, kes võiks ju end võrrelda Goethe ja tema alter ego Faustiga, kahjuks mingit lunastust. Tema väljamõeldud valguse katedraalist on tema peetud sõda teinud Auschwitzi laagri. Meenutame: Goethe kangelase lunastab iginaiselik jõud. Speeril sellist jõudu ei ole – seda tunnistavad tema suhted naise ja lastega pärast vangist vabanemist. Aga sellest raamat enam ei kirjuta.

 

Ootaks järge

 

Kokkuvõttes on Speeri teos lugemine, mis teeb tühjaks Joachim Festi, Speeri suure eitaja sõnad: “Tal oli võimeid, kuid mitte häid omadusi.” Eestikeelsele väljaandele võib ette heita vaid keeletoimetaja liigset saksa tausta: nimesid nagu Louis XIV või François I ei tohiks kirjutada “Ludwig” ja “Franz”; eestikeelne sõjandusterminoloogia on juba küllalt vana, et mitte tõlkida “generaalstaap” jne; kasutada tuleks ka (USA) Ülemkohus pro Supreme Court ja Rahvusgalerii pro Natsionaalgalerii; milleks on teada-tuntud “Karinhalle” korraga “Karinhall”? Selliseid möödalaske on mitmeid. Häirivalt palju hakkab silma ka trükivigu. Raamatu ning kirjastaja väärikus kannatab selle all.

Esimene osa Speeri autobiograafiast on niisiis meie käsutuses. Loodetavasti ootavad järge Sapandau vanglapäevikud. Eriti huvitav oleks tõlkida mõni skandaalne biograafia, mis suudaks autori enesekäsitlusega polemiseerida, tuua esile siin konstrueeritud “hea” Speeri teisi tahke. Loodame, et meie telejaamad näitavad varsti ka uusimat Speeri käsitlevat filmi, kolmeosalist draamat “Speer und Er”. Speer on eestlasele küllalt tähtis, et tema vastu huvi tunda (vaata kas või stalinistlikku ministeeriumide hoonet Gonsiori tänaval), aga mitte nii lähedane, et tema müüdi hävimine meid kuidagi haavaks.