Alan Watts ja Eesti orientalistika

Andres Herkel

Alan Watts, Saa selleks, mis sa oled. Inglise keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Kerti Tergem. Kujundanud  Piia Ruber. Verb, 2010. 190 lk.        Alan Wattsi nimi ei tohiks tundmatu olla. Ta oli zen-budismi ja teiste ida õpetuste tutvustaja,  biitnike põlvkonna intellektuaalne käilakuju ning populaarne filosoof, kes sama palju kui raamatutega sai Ameerikas tuntuks oma köitvate raadiovestlustega. Watts ei mahtunud raamidesse: ta polnud akadeemiline orientalist või filosoof, tal puudus isegi kõrgharidus. Ometi pidas ta ülikoolides loenguid ja on tänaseni ka akadeemilistes väljaannetes tsiteeritud autor. Tema pärandit meenutatakse õige laias aineringis, sinoloogiast ja budoloogiast transpersonaalse  psühholoogiani, usundiloost ja filosoofiast rääkimata. Watts on Watts ja sellega on tema kohta paljugi öeldud.    

Kuid kui esimene tõlkeraamat jõuab Eesti lugejani alles 37 aastat pärast autori surma, on põhjust öelda ja meenutada mõndagi lisaks.  Minule tutvustas Wattsi esmakordselt Linnart Mäll ja see juhtus umbes 30 aastat tagasi. Mäll pühendas tollal Wattsile terve loenguseeria, mida rühm ida psühholoogiast huvitunud Tartu üliõpilasi kuulas suure huviga. Osalt Mälli pärast ja osalt Wattsi pärast. Mälli puhul, kes eeskätt hindas Ida õpetuste originaaltekste, oli selline tähelepanuosutus ühele laialt tiražeeritud heietajale õige ebatavaline. Ja Watts on mu meelest aina ühe ja sama probleemiringi  ümber tiirlev kõrgeima klassi heietaja, umbes nagu Mircea Eliade või Erich Fromm, kui nimetada talle pisut lähedasi menumõtlejaid.     

Watts on hiilgav sõnaseadja eeskätt selles,  et kirjeldada kirjeldamatut. Ka vaadeldava kogumiku lood püsivad just säärase sõnaakrobaatika ümber koos. Ühes essees kirjeldab ta Õpetust kui sõrme, mis osutab kuule, aga kuu kättesaamatusest heitununa hakkavad andunud usuihalejad hoopis sõrme lutsima, selle asemel et vaadata, kuhu sõrm osutab. Teisal ütleb Watts, et filosoofid, psühholoogid ja usumehed on aina inimliku õnne valemit otsinud, lootes, et seda saab näidata ja kirjeldada või  vähemalt osutada teed selleni. Iga jutlustaja või nõuandja tahab olla „mees, kes teab teed”, aga Wattsi järgi ei ole sellist teed olemas. Või kui on, siis on see nagu linnu kulg üle taevalaotuse – kord me justkui näeme seda, aga siis kohe on ta kadunud. Sellist teed polegi võimalik püüda ja temast ei jää jälge!   

On vähemalt kaks põhjendust, miks just Wattsist sai Linnart Mälli lemmikfilosoof. Esiteks püüab Watts lihtsate kujunditega seletada seda loogilis-paradoksaalset järeldust ja psühholoogilist seisundit, mida mahajaanabudismis kirjeldatakse śūnyatā ehk „tühjuse” mõistega. Selle ja lähedaste terminite tõlkimine ja tõlgendamine püsis lausa aastakümneid Mälli teadusliku tegevuse keskmes. Teiseks oli Watts  oma suveräänsuses ja jonnakas püüdes elada vaid iseenda kehtestatud reeglite järgi paljuski Mälliga sarnane inimene. Toda isiklikku sarnasust rõhutas Kerti Tergem ka talvel Budismi Instituudis toimunud raamatututvustusel. 

Mingil moel on Wattsi-Mälli suhe võrreldav selle seosega, mis oli meie teisel suurel orientalistil Haljand Udamil René Guénoniga. Watts oli hiina ja india mõtteilmast innustunud mõtleja ja Mäll sama ainevalla õpetlane-orientalist. René Guénon otsib vaimsust ja traditsiooni erinevatest oriendi õpetustest, aga eeskätt sealt, mis oli ka Udami akadeemilise huviringikese – araabia ja pärsia kultuurist, islamist. Udami Guénoni „Nüüdismaailma kriisi” üliviimistletud  tõlge anti välja pärast tõlkija surma 2009. aastal. Mäll seevastu ei hakanud ise Wattsi tõlkega jändama, kuid kiita tuleb ta õpilase Kerti Tergemi hoolikat ja keeletundlikku tööd. Niisiis on kummalgi Eesti tipporientalistil olnud oma taskufilosoof, kellelt jõudu ammutada ning kelle mõttepärandi nad ka kõige pimedamal nõukogude ajal paljudele edasi andsid. Tekstitasandil on Watts pikalauselisest Guénonist paremini jälgitav nii tõlkes kui originaalis.  Samas on Guénoni-Udami selget paatost lihtsam kokku võtta: tänapäeva lääs on kriisis, sest vaimse traditsiooni pidepunktid on XIX sajandist saati käest libisenud; traditsioon kätkeb endas normaalsust, väärtussüsteemide eitus ja purunemine on ebanormaalne. WattsiMälli liinil seevastu terendab hoopis enam toda püüdmatut linnu kulgemist üle taevalaotuse. See on too endakssaamise kunst, mida ei saagi lõpuni kirjeldada ning milles sisaldub ühtaegu  „null ja lõpmatus”. Tõsi, elu lõpuperioodil, kui Mäll keskendus vanaaja humanistlike baastekstide käsitlemisele, mis on ju ka sügav austusavaldus traditsioonile, kaugenes Watts mõtlejana ehk pisut tema vahetult huviväljalt. Minu lugemislauale ilmus eestikeelne Watts pärast ligi paarikümneaastast pausi, mil ma ühtegi ta teksti kätte polnud võtnud. Ja sama lugemislaua teise otsa sattus üks teine värske tõlkeraamat, juhtiva ateisti-teadusfilosoofi  Richard Dawkinsi „Luul jumalast” (2011). Pärast Wattsi õhulisi esseid on pisut kummastav näha, kuidas keegi kulutab hulga rohkem sõnu tõestamaks loogiliselt ja loodusteaduslikult, et tegelikult too sõrm ikka kuuni ei ulatu ja peale selle pole jumalat olemas. Watts kõneleb sama pildi vaid mõne leheküljega klaariks, jäädes kõigi usunditraditsioonide suhtes muhedalt aupaklikuks.   

Ühes kohas ütleb Watts, et inglid suudavad lennata, sest nad usuvad, et on kerged. Nii lihtne see maailm mõnikord ongi. Petta saab hoopis see, kes ingli- või jumalajuttu surmtõsiselt võtab. Aga „virgub see, kes ühineb mänguga teades, et tegemist on mänguga, sest  inimene kannatab üksnes seetõttu, et võtab jumalate poolt naljana mõeldut tõsiselt”.