Ajastutruu romaan haigusest ja armastusest

Urve Sõmera „Päikesevõimalus“ sobib haiglaraamatukokku nagu valatult. Nii mõnigi leiaks seda lugedes, et tema elul pole nii väga häda midagi.

MADE LUIGA

Ajal, mil raamatuid ilmub üle mõistuse palju, tabab tundmatute autorite teoseid, keda ka kirjastus lokulöömisega ei abista, ülekohtune vaikus. Urve Sõmera luutiisikushaigetest noortest kõnelevat „Päikesevõimalust“ ei leia Loomingu läinudaastasest raamatuülevaatest, ainus kajastus on Rutt Hinrikuse sulest Postimehe veergudel.1 Märgiline arvustaja osutab, et tegemist on autori eluloolistest seikadest komponeeritud teosega ja et sellel on selgelt ilukirjanduslik, mitte biograafilis-memuaristlik kvaliteet. Rohkem omaeluloolisuse teemal ei tahakski peatuda, sest ma ei kujuta hästi ette, et nii tõetruud aja ja olustiku tabamist oleks võimalik arhiivitööle tuginedes rekonstrueerida. Või kui olekski, oleks tulemus kindlasti kuivem ja nentivam, vähem elus.

Hoolimata ametliku vastuvõtu vähesusest elab raamat päris prisket elu, vaatasin Rikswebi2 lehelt järele: seda on laenutatud 328 korda. Võrdluseks: Mart Sanderi populaarsete „Litside“ teist raamatut 3288 korda, aga näiteks Hasso Krulli hinnatud ja pärjatud „Mõistatuse silda“ vaid 16 korda. Muidugi võrdlen ma võrreldamatuid, kuid statistika on siiski huvitav, annab aimu sellest, et olgu kirjanduse retseptsioon milline tahes, kuskil on nähtamatud salahoovused, mis kannavad lugejate huvi ühe või teise teose poole.

Kuidagi ei saa mööda vaadata ka tõsiasjast, et suurimaks lugejarühmaks vähemalt maaraamatukogudes on üle 70aastased naised. Olgu tegu mees- või naisautori teosega, loevad neid ühtmoodi ikka ainult eeskätt vanemad naised. Raamatute auväärseks saatuseks on olla pensionäride rõõm ja ma ei ütle seda kuidagi pilkavalt või halvakspanuga, vaid selges tänutundes. Hiljuti uurisin ühe maakonnahaigla kasinat raamaturiiulit haigete puhketoas. Seal paistis hõre valik 1970–1980ndatel megatiraažides ilmunud raamatuid, Kaugveri ja Kallast, sekka sõbralikke sotsmaid ja kuhjake kapsaks loetud Kroonikaid. Vaat kuhu peaksid autorid oma raamatuid annetama – haiglaraamatukogudele. Väga tänulik ja aiva uuenev lugejaskond. Urve Sõmera raamat sobib sinna nagu valatult, eks räägi see ju peaasjalikult haigemajadest ja tervisest ilmajäetud lastest. Nii mõnigi leiaks seda lugedes, et tema elul pole nii väga häda midagi. Polegi pealaest jalatallani kipsvoodisse aheldatud. Ikka parem kui Roman Rollandi „Colas Breugnon“, mida vanasti surmahaigetele optimismi taastamiseks lugeda soovitati.

„Päikesevõimalus“ – eks osuta juba pealkiri, et ka põduratel, teistest teistmoodi, keppide-karkude, kompakingade, jäikade puusade ja kes teab mis hädadega inimestel on elutahe sageli tugevam kui tervete ihuliikmetega inimestel. Ja kui palju on selles raamatus noorte tärkavat armastust! Ma olen ikka arvanud, et haiglavoodid ja ravilad on need kõige paremad armudraamade lavad.

Raamat räägib põlvkonnaloo luu­tuberkuloosi põdevatest lastest. Autor keskendub kolme peategelase, Ruti, Hanna ja Gerda suurekskasvamisele kesk haiglaid, sanatooriume, erinevaid ja ajas arenevaid ravivõimalusi, korduvaid operatsioone, lootusi ja tagasilangusi, jõuab lapsepõlvest nende ülikooli­õpingute ja pereloomisteni. Pahatihti on õnne ja armastust lootnud neiud leidnud endale küll mehed, need aga osutuvad napsulembesteks, üleaisalööjateks või rusikakangelasteks, ühesõnaga, nii nagu elus ikka läheb, kõiges selles on mõõdukas annus melodraamat, aga üldse mitte üleliia häirivalt. Raamatu peamine võlu on väga täpses aja- ja kohamälus, kõiki kliinikuid, raviarste, õdesid, palati- ja saatusekaaslasi on kirjeldatud erakordselt täpselt, usutavalt, lausa aistitavalt. Haiglamaailma avardatakse patsientide koduste olude kirjeldustega, hiljem lisanduvad ülikooliõpingud ja puuetega inimeste raskused iseseisva tööelu alustamisel – kokkuvõttes muljetavaldavalt suur hulk informatsiooni, mis on kirjutaja mälus nii elavalt tallel ja mida ta on suutnud kirjasõnas taasluua, mitte ainult mälupiltidena, vaid seotud ja areneva loona.

Raamatu võlu on väga täpses aja- ja kohamälus, kõiki kliinikuid, raviarste, õdesid, palati- ja saatusekaaslasi on kirjeldatud erakordselt täpselt, usutavalt, lausa aistitavalt.

Piia Ruber

Lõviosa raamatu tegevustikust toimub 1960ndatel aastatel, ulatudes ka eelnenud ja järgnenud kümnendisse. Kompositsiooniliselt on teos vormistatud raamjutustusena, kus autor/peategelane/nimetu vestja pajatab oma Itaaliast kodumaad väisama saabunud sõbrannale lugusid oma noorusajast, mis on ka niimoodi pealkirjastatud: „Lugu“, „2. lugu“, kuni kokku saab lugusid ehk peatükke 35. Nendevahelised lühikesed, mõne lõigu pikkused põiked tänapäeva, koketeerimine Itaalia veinide ja muusikute nimedega ning sõbranna vere­köhimised ei anna põhiloole mitte midagi sisulist juurde ja oleks olnud soodsam, kui seda nn raami ei oleks kasutatud.

Tegelik, kandev jutustus on seevastu ehe ja kirja pandud mingi erilise, jäljendamatu ajastutruudusega: tekib tunne, et raamat nagu ei oleks sündinud nüüd, aastakümneid hiljem, vaid just siis, kui selle tegevus aset leidis. Ta on omas ajas täielikult kohal, ja just seda fenomeni lõhuvad jutud wifidest, mailbox’idest jms sidusaineks kasutatud tänapäevane kraam. Ka raamatu lausestuses, vihjetes, tsitaatides on kohal ehtne mineviku vaim – on aimata, millised raamatud on moodustanud seda kirjutanu lugemisvara, kus asub tema kultuuriline kese, ja see on hästi sümpaatne. Natuke kadedaks ja kurvaks teeb, et haiglakapikesel oli 60ndate noorte lugemisvaraks Sergei Jessenini ja Paul-Eerik Rummo teosed. Teose sõnavara on rikkalik, erudeeritud, dialoog loomulik, orgaaniliselt tekstist ja tegevusest välja kasvav. Ka raamatu geograafia on päris lai – Tallinna, Tartu ja Narva-Jõesuu kõrval viib raske haiguse ravivõimaluste otsimine neiud ka mujale Nõukogude Liitu, Kaliningradi-Königs­bergi, Riiga, Kaunasesse … ja igal pool saadab meid autori täpne miljöömälu.

Tänu sellele saavad minu silmis andeks mõningased kompositsioonilised nõrkused, on ju pealegi tegu autori debüütraamatuga, ja pole teada, kas tal oli kasutada pädevat sisutoimetajat, Eesti üldisi olusid arvestades kardetavasti mitte. Seevastu keeletoimetus on olnud korralik, midagi häirivat silma ei hakanud, mis jällegi on pigem tavatu, sest enamasti on tänapäeva üllitiste kirja­keel kehvemas seisus.

Olen kindel, et Urve Sõmera „Päikesevõimaluse“ põhjal saab lugeja teada jupikese meditsiini ajalugu. Alles hiljuti sarnanes osa haiguste ravi keskaegse piinakambriga, ometi ei keskendu autor kuskil valule ja kannatusele, vaid usule, lootusele ja visadusele. Luutuberkuloosi ravi ei näidata mitte ainult patsientide vaatepunktist, vaid ka raviarstide omast, kes õhinal tõttavad oma hoolealuste peal katsetama kõige värskemaid meetmeid, mis paraku sugugi alati ei anna tulemusi. Nii saab ühest arstist nurjumiste ja süütunde tõttu salajoodik, kes lõpuks töölt eemaldatakse. Just selline mitmeplaanilisus asetab teose kindlalt ilukirjanduse valda. Teiseks kandvaks liiniks on noorte armastus – ka seda on näidatud läbi väga mitme tegelase silmade, samuti arengus, päris esmastest kirglikult uhkavatest lapse­tunnetest kasvataja Aini vastu, mis panid voodis lamava Hanna endale ise Tatjana Samoilova tukka ette lõikama, kuni pettumiste ja resigneerumiseni, kui selgub, et elus on kõik sootuks teistmoodi. Kuni selleni välja, et võid armastada teise naise meest ja selle vastu ei olegi midagi teha. Või soovida, et ei oleks üldse kunagi kedagi armastanud. „Nagunii ei kesta see suhe teab kui kaua“ – öeldakse raamatu viimases loos.

1 Rutt Hinrikus, Päikesevõimalusest ja truudusest nooruse vastu – Postimees 24. VII 2017.

2 Raamatukogude Info- ja Kataloogisüsteemi ajaveeb, www.riksweb.ee

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht