Ajast ja armastusest

KADRI NAANU

Ingel Undusk  on oma sulniste värsside  ainese ammutanud kahest levinud luuleteemast, kirjutades peamiselt ajast ning armastusest.

Ingel Undusk on oma sulniste värsside ainese ammutanud kahest levinud luuleteemast, kirjutades peamiselt ajast ning armastusest.

Marion Undusk

2008. aastal näidendiga „Taevase rahu otsinguil“ debüteerinud Ingel Undusk sõnastab oma esimeses luulekogus „meil on aega“ kauni üleskutse „armastada kõike ja kõiki / puhtalt tõeliselt igavikuliselt“ (lk 12). Kogus ilmunud sulniste värsside ainese on autor ammutanud kahest levinud luuleteemast, kirjutades peamiselt ajast ning armastusest. Selline kaksikjaotus on küll mõnevõrra tinglik: sageli põimub Unduski tekstides ühe „valdkonna“ kujutamine teisega, kuid värsside temaatiline dominant muudab luuletuste tooni üsna jõuliselt. Autor on lähenenud seesugustele igavikulistele teemadele nende puutepunktidele vaatamata siiski erinevalt.

Üht osa Unduski kordusterohkest luulest iseloomustab aja möödumise kõrgendatud tähelepanuga tajumine. Nende värsside taustal näib terendavat hirm, et aeg saab lihtsalt otsa, enne kui sellega jõuab midagi suurt, tarka või monumentaalset korda saata. Olgugi et lausungi tasandil on kirjeldatud hirm leidnud hoopiski positiivse ümbersõnastuse ja luuletekstidest võib lugeda, et „ei ole hetkegi raisatud aega / selleks aeg ongi, et aega anda“ (lk 24), töötab luuletuste poeetika neis värssides sedastatud mõttele järjepidevalt vastu. Samade lausekonstruktsioonide ja sõnapaaride sage kordamine värsireast värsiritta muudab teksti iselaadselt rutakaks ja toob kaasa lugemistempo järkjärgulise kasvamise: „meil on aega meil on aega meil on aega“ (lk 24). Võib-olla seetõttu õhkubki tema ajaluulest midagi närvilist ja tõtlikku. Vastuolu tekstide ülesehituse ja nendes väljendatud idee vahel toob kaasa huvitava nihke ja viib mõttele, et siinkohal on tegemist hoopis luulemina meeleheitliku katsega veenda iseend selles, et aeg ei saa otsa ning targem on selle kulgemist nautida. Sääraselt lugedes saab luulekogu pealkirjast ning selle esimeses osas sagedasti korratud fraasist „meil on aega“ (lk 24) hoopis luuletaja enesesisenduslik mantra.

Luuletuste rütmieripäradest lähtuv lugemisstrateegia pehmendab ka autori (aja)luule mõneti manitsevat või õpetlikku tooni, mille toob kaasa sage sina-vormi kasutamine: „kui sul see juba on / see inimene / siis ole tänulik nagu ema / kes hoiab käes oma vastsündinud last / ole nii tänulik iga hetk / oma elu lõpuni / ning ära iial unusta kui väga sa seda tahtsid“ (lk  43) või „selle asemel et teha seda mida sa tead / et sa tegelikult tegema ei peaks // võiksid sa seekord teha seda mida sa tead / et sul tegelikult teha tuleks“ (lk 15). Kui lugeda tsiteeritud värsiridu pöördumisena lugeja poole (pealkiri „Luuletus igaühele“ annab aimu, et autor on piiritlenud oma publiku võrdlemisi laialt), hakkab neist aimuv manitsemine üsna pea võõristust tekitama. Seetõttu on toredam vaadelda selliseid sina-vormilisi värsspöördumisi luuletaja sisekaemuslike juhtnööridena iseenesele.

Unduski armastusluules kirjeldatud tõtlikkus puudub. Neis sümpaatselt kirgastunud värssides on õigetesse kätesse ja õigetesse silmadesse kohalejõudmise soojust ning teatud rammusat rahulolu, mistap mõjub isegi privileegina „saada osa sellest soojusest / millestki nii lihtsast et see kustutab kõik võlad“ (lk 47). Ühtemoodi meeldivad on nii armastuse otsimise ning ootamise kui ka selle äratundmise ning nautimise kirjeldused. Nondes tekstides domineerib fatalistlik toon, mistõttu puudub seal ka autori ajaluulet iseloomustav kärsitus: „kuid siis tuli elu / ja pani oma sõbralikud käed me õlgade ümber / ning ütles / aga nüüd minge magama lapsed / sest teie saatus / on mujal“ (lk 51). Armastus loksutab asjad paika, rahustab aja lakkamatu kulgemisega seotud pained ning teeb selle möödumise tajumise vähem valusaks: „kell tiksub hoogsalt / kuid aeg möödub teisiti“ (lk 91).

Ülesehituselt on luulekogu pisut ebaühtlane ja selle kokkupanemise ning toimetamise põhimõtted jäävad lugejale mõnevõrra segaseks. Tiitellehe pöördelt selgubki, et raamatu koostamisel ei ole kasutatud toimetaja abi. Viimase teened oleksid aga teosele, eriti kuna tegemist on autori luuletajadebüüdiga, kahtlemata kasuks tulnud. Ligi 70 trükkijõudnud luuletuse seast, mis on jaotatud kuue pealkirjastatud osa vahel, oleks toimetaja aidanud ehk teha tugevama ning tasakaalustatuma valiku.

Unduski luuletekstides domineerivad poeetiliste vahenditena kordused ning kuhjamine. Tema vabavärsiliste luuletuste vahele on õnnetul kombel eksinud aga üks üsna hädiste lõppriimidega tekst, mis tekitab siirale ning sõprust ülistavale sisule vaatamata luulekogu toimetamise kohta samuti küsimusi. Pikemate sisekaemuslike mõtiskluste hulgast paistavad silma üksjagu lühemad värssideks murtud lausekatked, mis oleksid justkui põgenenud mõnelt sotsiaalmeedia kaudu levivalt inspiratsiooni või motivatsiooni sisendamiseks mõeldud läägevõitu plakatilt: „kui ümberringi arvatakse, et sa hull oled / siis võid enamasti kindel olla et oled õigel teel“ (lk 18) või „alati kui keegi ütleb sulle / see pole võimalik / tea / see ON“ (lk 17). Siingi aitab lugejat ehk küünikuprillide eestvõtmine, mis võimaldab tal hinnata nende ridade enesesisenduslikku entusiasmi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar