Ajalooaines kirjanduses

ARVO VALTON

Kaheksandat korda välja antava Jaan Krossi kirjandusauhinna pälvis sel aastal Arvo Valton teosega „Märjamaa legend“ (2017). See on lugu autori kodukihelkonnast Liivi sõja aastail 1560–1574, mille raamesse jääb ka Lääne-Eesti talupoegade 1560. aasta vastuhakk, mis suruti maha Koluvere linnuse piiramisel. Sündmus oli mäletatavasti keskse tähendusega Jaan Krossi suurromaani „Kolme katku vahel“ teises osas (1972). Auhinna omistamisel Arvo Valtonile pidas žürii silmas ka kirjaniku varasemat ja Jaan Krossi loominguga viljakalt polemiseerivat panust eesti ajalookirjandusse. Ehkki ta oma filmistsenaariumeis ja näidendeis pole hoidunud mineviku Eesti teemast, on Valton tuntud eeskätt kui ajalooliste mõistujuttude meister, kes ammutanud ainest nii Eestist läänes kui ka kaugel idas paiknenud kultuuridest ja võtnud mõõtu pigem Karl Ristikivi kui Jaan Krossi loomingust. Seda paeluvam on tema krooniku rollis maabumine kodukihelkonda ajalooliselt pingestatud aastail.

Žürii nimel

Jaan Undusk


Mingis mõttes on kõik ilukirjandusteosed ajalooainelised, vahest ka tuleviku­utoopiad ja teadusfantastika, kuivõrd nende kõigi kirjutamisel on lähtutud mineviku kogemusest. Siiski on tavaks pidada ajalooliseks neid romaane, lühijutte, näidendeid, poeeme ja luuletusi, kus on käsitletud mingit kaugemat ajaloolist aega, olgu aeg üksnes taustaks või peamine teema.

Kui kauge see aeg peaks siis olema, et teos saaks tiitli „ajalooaineline“? Kas piisab viiekümnest aastast või olgu see pigem viissada? Kas sada aastat on veel lähiminevik ja kas iidse aja kujutus, kui selle kohta pole võtta ei ajalooürikuid ega arheoloogide oletusi, on ikka ajalooaineline teos või pelgalt fantaasia vili?

Kas terava süžeega teos, millel on küll ajaloo märgid küljes, kuid kus on tänapäeva probleeme käsitletud tegelikult üsnagi tänapäevaselt, on ikka ajalooaineline teos? Kas ka omaenda eluloo minevikulist käsitlust võiks pidada ajalooaineliseks teoseks? Kas seda on teos, kus vaadeldakse nähtusi, mis on kadunud ajalukku ja mida me enam oma elukorralduse osaks ei pea, kuid mis kummitavad meid mitmel viisil? Kas selleks võiksid olla ka teosed, kus vaetakse tänapäeval toimivaid ajalooliste juurtega nähtusi?

Teose, kus üritatakse õiendada arveid ajalooga või vähemalt ajaloolaste käsitlustega, vaielda juurdunud seisukohtadega, pakkuda välja oma nägemus ajaloosündmuste kohta, liigitavad kirjandusloolased kindlasti ajalooaineliseks. Aga kas see on seda ka juhul, kui pakutavad seisukohad on ilmselgelt ebatõesed või koguni jaburad?

Kas rahvaluule mitmed žanrid, nagu muistendid, legendid ja müüdid, on ajalookirjanduse auväärne osa? Kas seda on suurteosed, mida nimetatakse rahva eeposteks ja kus on alati käsitatud mingil määral ka olnud sündmusi ja antud neile hinnang?

Jah, mingis mõttes esindab ju mis tahes ilukirjanduslik teos ühe rahva ajalugu, kuivõrd see ajalugu sisaldub selle rahva esindaja igapäevaelus ja mõttemaailmas, tema mures ja valus, unistustes ja lootustes.

Paradoksina võib näida väide, et mis tahes ajalooaineline teos on kaasaegne ning iga oma aega kujutav teos on ajalooline. Seega nagu polekski põhjust ajalooainelist teost eraldi žanriks pidada. Siiski tuleb seda paradoksi selgitada, näigu tõestus ka pisut skolastilisena.

Igast oma kaasaega ausalt ja mõjuvalt kirjeldavast teosest saab õige pea ajalooaineline, kuivõrd kujutatavast ajast saab minevik ning selline teos pakub mineviku kohta emotsionaalset teavet. Iga oma kaasaega kujutav teos on ikkagi ka suurel määral tagasivaatav. Nähtuste põhjused ja pinged pärinevad eelnenud aegadest ning neid nähtusi käsitlev autor tegeleb paratamatult põhjuste ja tagajärgedega.

Hea ajalooaineline teos on kirjutatud omas ajas ning kannab paratamatult sõnumit just selle aja jaoks, kas või mingite paralleelidena on käsitatud kirjutamise aja valulevaid probleeme – muidu poleks seda teost tõenäoliselt kirjutatud. Igatahes mitte pelgalt selleks, et õiendada kauge mineviku kallal. Teiseks kujutab autor ajalugu oma aja arusaamade kohaselt, kui väga ta ka ei varjuks arhaismide ja ajaloofantaasiate taha.

Ajaloost kirjutaja uurib loomulikult ajalooürikuid, püüab ajastusse sisse elada, kuid tema tegelased mõtlevad ning räägivad suurelt jaolt kirjutamise aja keeles. Kuna ajalooainelistes teostes ei lähtuta ega saagi lähtuda üksnes ürikutes väidetust, vaid suurem osa tekstist on autori juurdemõeldis ja tõlgendus, siis on mahuliselt suurema osa aluseks ju ikkagi kirjutamise aja kujutlused. Teatavasti moonutavad ka teoreetilised ajalookäsitlused tegelikkust mitte üksi võimurite nõudmiste ja tellimuse, vaid ka kehtivate arusaamade ja ebausu tõttu. Ajaloouuringute uued avastused toodavad aga ikka ja jälle uusi tõlgendusi.

Kindlasti tuleb silmas pidada sedagi, et uuritavad ürikud pole teps mitte vääramatu tõe allikas, vaid täis tolle aja vaadetest ja tellijate nõuetest lähtuvaid valesid ja vaatenurki, samuti usuvariantidest või oletatavast maailma­pildist tulenevaid väljamõeldisi. Ajaloost kirjutav autor võib võtta ürikute väiteid ja kirjeldusi teadlikult ja isegi teatava lustiga tõe pähe, arvates, et lisab nii oma teosele ehtsat ajaloohõngu, või suhtuda väidetavasse ikkagi kriitiliselt ning muuta üriku seisukohti oma aja teadmiste valgusel.

Paljudes ajalooainelistes teostes on kujutatud aegu, mille kohta pole üldse ürikuid (paremal juhul on vaid arheoloogilisi leide) ning sellised teosed on tervenisti üles ehitatud oletustele. Seejuures lähtuvad ka kõige fantaasiarohkemad oletused paratamatult kaasaja pinnalt. Toon näite oma viimase aja kogemusest. Kirjutasin romaani Ivo Schenkenbergist. Russow räägib oma kroonikas temast kui tublist noormehest ja kangelasest. Vene kroonikud ning ajalookirjutajad kujutavad teda julma sõjardina, sest eks tekitanud ta ju palju tüli Venemaa vägedele Liivi sõja lõpujärgus.

Bornhöhe on lähtunud oma venemeelses romaanis „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad“ ilmselt saksavastasest paatosest. Filmis „Viimne reliikvia“ andsin stsenaariumis negatiivsele tegelasele teise nime, kuid ajaloo­haridusega toimetaja Lennart Meri taastas miskipärast Bornhöhe romaani nime, kuigi seosest selle teosega oli filmi­stsenaariumis õieti loobutud. Schenkenberg on kogu filmis ainus tõesti elanud tegelane ning seda enam poleks tohtinud tema nime kasutada – pealegi lausnegatiivses võtmes. Ju see oli siis nõukogude aja nõue, mida muidugi keegi otsesõnu ei väljendanud. Ajaloo­valesid on selles filmis mitmeid. Olgu ennekõike nimetatud tõsiasi, et mitte eesti ülestõusnud ei purustanud Pirita kloostrit, vaid seda tegid Vene väed 1577. aasta veebruari alguses. Nad tahtsid teha kloostri müürikividest suurtükikuule Tallinna pommitamiseks, sest pae­murrust kivikuule murda näis neile tülikam olevat. Kloostri rüüstamise käigus vägistati muidugi ka nunnasid ning klooster kadus mõneks ajaks ajaloost.

Seda tõsiasja ei pidanud režissöör võimalikuks kujutada kehtinud hirmuõhkkonnas, kus Tallinnfilmi mantraks oli „ei lähe Moskvas läbi“: tsaarid olid nõukogude võimu arvates küll pahad, aga nende sõjateod ja vallutused olid head.

1936. aastal ilmus eesti kirjanduses Ivo Schenkenbergist peaaegu üheaegselt kaks romaani: Enn Kippeli „Suure nutu ajal“ ja Edgar Valter Saksa „Hannibali rahvas“. Ivot ennast ja ka tema elukäiku on nad kujutanud täiesti erinevalt, toonaseid sõjasündmusi aga võrdlemisi fantaasiarohkelt.

Muidugi on ka minu romaanis mitmeid juurdemõeldisi, kuid vahepeal on ajaloouurijad üles leidnud suure hulga uusi fakte selle Liivi sõja kangelase elu kohta ning mina sain lähtuda nendest faktidest. Tunnistan, et kirjutasin selle romaani ka soovist heastada see vale, mis filmiga minu tahtest olenemata on minu hingele tulnud, kuigi tean, et ükski romaan ei suuda võistelda populaarse filmiga. Filmivaataja teadvusesse jääb Ivo ikka lausnegatiivsena ning minu tahtmatu patt lunastamata, sest stsenaariumi autoriks olen märgitud ju mina. Niipalju isiklikku.

Teise paradoksina tahan nimetada, et just ajalooainelised teosed on enamasti suunatud tulevikku, seda ehk suuremalgi määral kui oma kaasaega käsitlevad teosed. Esiteks seetõttu, et ajalooainelistes teostes on tegemist ajaloolise mõõtmega, mille vahest kõige olulisem osa ongi tulevik. Need teosed otsekui pakuksid hoiatusi tuleviku asjus ning annaksid juhiseid, kuidas tulevikus käituda või pigem, kuidas mitte käituda. Ei kirjuta ju missioonitundlik kirjanik mitte üksi jutustamise lustist ja publiku lõbustamiseks, vaid ikka alateadlikust soovist mõjutada oma kujutletavat lugejat, pakkuda talle ideid ja pilte omaenda kujunenud või kujunevast maailmavaatest tõukuvalt, soovist parandada tegelikkust ja inimloomust.

Nagu on kirjutanud vene geenius Puškin oma Horatiust jäljendavas „Exegi monumentum’is“ – „luulega häid tundeid äratasin“ –, nii usun mina ilukirjanduse ülesande olevat inimestes headuse õhutamise ja vajaduse rõhutada, et ühiskonnas saab elu paremini ja õiglasemalt korraldada. Seda ka kõige armetumat elu kujutavas teoses. Olen ikka näitena toonud prantsuse kirjaniku Romain Gary teose „Elu alles ees“, milles masendava eluolu kirjeldus on kantud ääretust headusest.

Harva kohtab muidugi – ja seda ka eesti kirjanduses – kriitikata kurjusele suunatud käsitlust, elu pahupoole ja pahede nautimist. Küllap sedagi soovist kurjust ja pahesid kas või varjatult taunida, nende nähtuste vastu jälestust esile kutsuda ning sellega otsekui maandada kuri aje ja agressioon inimeses.

Olen ikka ja jälle välja öelnud oma kreedo: kirjandus teenigu headust, kujutav kunst ilu ja muusika positiivseid tundeid. Ma ei hooli küsitavatest vastuväidetest, et kunst on ammendanud headuse, ilu ja positiivsuse ning seepärast on õigustatud seal matsutada kurjust, pahesid, inetust ja inimvaimu jõhkrat läbiraputamist.

Elagu headus, ilu ja õilsad tunded kunstis nüüd ja ikka veel!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht