Ajaloo ja luule tõde

Mathura

Kui otsida Abraham Eraly raamatust sõnumit, siis on kindlasti tegu kinnitusega, et iga impeerium langeb kord tolmuks, et pole igavesti õitsevaid kuningriike. Abraham Eraly, Keisrid paabulinnutroonil. Tõlkinud Martti Kalda. Kirjastus Avita, 2008. 664 lk. (Mir, Luuletused. Avaldamata.)

Samavõrd kui ajalugu on püütud moonutada, on aegade jooksul olnud neid, kes on ajaloo kirjeldamisel püüdnud saavutada objektiivsust. Mõlema püüde taga on ilmselt üks ja sama arusaam: mälul ja selle avalikult teadvustataval vormil on oluline kaal oleviku geopoliitilises (ning ka kultuurilises) tõlgendamises. Kui totalitaarsed režiimid on kirjutanud nii-öelda oma ajalugu – ajalugu, mis on režiimi huvide suunas tugevalt kaldu –, on seda tehtud enamasti selleks, et vältida võimu vaidlustamist rahva poolt ning saavutada kergelt oma ideoloogilisi või majanduslikke sihte. Kui on aga taotletud objektiivsust, siis pigem selleks, et veenda inimest sõltumatus tões ja anda talle seeläbi adekvaatsemad alused isiklikeks valikuteks ja tegudeks.

Üheks näiteks ajaloolise objektiivsuse taotlemisest on Abraham Eraly teos „Keisrid paabulinnutroonil”, mis jõudnud eesti lugejani Martti Kalda tõlkes. Tegu on esimese osaga autori neljaosalise käsitluse, kus võetakse vaatluse alla India ajaloo kõige vastuolulisemad pöördepunktid. „Keisrid paabulinnutroonil” keskendub ajale, mil suure osa Indiast alistasid niinimetatud mogulid, islamiusulised võimukad sõdalased, kelle impeeriumi ulatust ja hiilgust on võrreldud suurvõimudega nagu Aleksander Suure impeerium või Ottomani riik. Mogulite valitsemisaeg XVI – XIX sajandini muutis kindlasti India palet jäädavalt ning on tänaseni üks enim eriarvamusi põhjustavatest perioodidest selle maa ajaloos.

Olen seda raamatut Eesti Ekspressis juba lühidalt tutvustanud ning avaldanud seal arvamust, et tegu on väärtusliku tõlkega meie kultuuriruumis, maailma minevikku täiendava killuga eesti keeles. Jään sellele arvamusele kindlasti praegugi, ent keskendun sedapuhku Abraham Eraly taotlusele olla objektiivne ning kajastada nii ajaloo hiilgust kui ka selle varjukülgi, mitte niivõrd raamatu kirjanduslikule ja kultuurilisele kaalule. Just osapooletu ja objektiivne vaatlus on arusaadavalt see, millest autor India mineviku käsitlemisel on puudust tundunud ja mis on pannud ta kirjutama suurt nelikteost koondpealkirjaga „Taaselustatud India”.

„Niisamuti nagu aeg meid töötleb, töötleme meie ka ajalugu,” lausub Eraly. Ta tsiteerib ka ameerika ajaloolast John Noble Wilfordi: „Endisaegsete inimeste toimingud pole talletunud merevaigus, läbi aegade muutumatutena. Iga põlvkond vaatab tagasi ning lähtuvalt oma kogemusest otsib mudeleid, mis heidaksid valgust nii minevikule kui olevikule” (lk 7). On siis objektiivsus ajaloos üldsegi võimalik? Eraly on seda vähemasti üritanud, ent ka võimalikult objektiivne ajalookäsitlus on alati suuremal või vähemal määral üldistus. Üldistus jääb aga üksikindiviidi suhtes paratamatult lihtsustuseks ega haara kogu tema kogemust. Üksikindiviid on midagi enamat kui faktiline ühik, igal inimesel on oma (aja)lugu, millesse kuuluvad peale faktide, ka emotsionaalsed tõed. Emotsionaalsed tajumused on harva absoluutsed või objektiivsed, ent kogejale siiski reaalsed.

Sellepärast võib ka ajalookäsitluse faktilist objektiivsust tajuda mitmeti: kui võtta Eraly ja mogulite näide, siis pole midagi imestada, et ka faktiliselt objektiivne käsitlus põhjustab erinevates gruppides vastakaid tundeid. Mogulid olid India sotsiaalsed ja religioossed uuendajad (islami tulekuga), aga nad olid ka vägivallatsejad ja hävitajad. Moslemitena olid paljud neist sügavalt tõsiusklikud, hindude meelest aga jumalateotajad. On neid, kes neid endiselt imetlevad, ja teisi, kes pole senini päriselt andestanud tehtud ülekohut. Üks markantsemaid näiteid mogulite vastuolulisusest on Radha-Govinda tempel hindude pühas linnas Vrindabanas: India ajaloo ühe suurejoonelisema hinduistliku templi jaoks annetas hoone rajanud Man Singh I-le ehitusvahendid kuulus mogul-keiser Akbar isiklikult, tema hilisem troonipärija Aurangzeb pidas ehitist aga „võõrusu” kohta liiga imposantseks ning käskis kuuekorruselise templi neli ülemist korrust lammutada.

Ajaloolase üldistus tähendab paratamatult ka valikut: mida pidada piisavalt oluliseks faktiks, mida mitte? „Keisrid paabulinnutroonil” kirjeldab lugejale enamasti õukonda, vähe on siin võimalust vaadata kirjeldatavat aega lihtrahva seisukohalt. Kokkuvõttes jääb see, mida mogulite aeg India elanikule, kes jäi poliitikast ja võimust kaugele ikkagi tähendas ja mida temas muutis, üksjagu piiritlemata. Ning Eraly raamatu üheks põnevamaks ja väärtuslikumaks elemendiks saab paradoksaalselt just selle subjektiivseim osa: väljavõtted kuningliku suguvõsa liikmete ja kuninglike ajaloolaste kirjadest ja päevikutest. Nii on tähendusrikas näiteks esimese mogulist suurvalitseja Baburi džainistide pühamute kirjeldus: „Puuslikke on kujutatud täiesti alasti, meheuhkus katmata… Koht pole paha, peamiseks puuduseks on puuslikud. Mina omalt poolt andsin käsu need hävitada” (lk 50). Iseloomulik on küllap ka tema kiri teistele mogulitele Kesk-Aasias: „Kõigekõrgem andis meile võimu Hindustani üle. Tulge, et nautida üheskoos õnne ja edu” (lk 39).

Niisamuti on tähelepanuväärne moguliajastu suurima valitseja Akbari suhtumine oma tohutusse võimu: „Kuigi ma olen ääretu kuningriigi isand ja valitsusohjad on minu pihus, siiski ei anna mu hing rahu ning see väline toredus ja hiilgus rusub mu südant. Ma ihaldan nii väga, et mõni vagamees leevendaks mu hingevaevu… Kui vaid leiaksin kellegi, kes suudaks kuningriiki valitseda, asetaksin koorma kohe tema õlule ja loobuksin võimust” (lk 218).

Ning kindlasti jääb meelde karmikäelise Aurangzebi viimane kiri enne surma: „Ma ei tea, kes ma olen ja mida ma olen teinud. Päevad, mida ma pole veetnud paastudes ja palvetades, tekitavad üksnes kahetsustunnet. Ma pole teinud midagi tõeliselt head valitsuse vallas ega talupoegade hüvanguks. Väärtuslik elu on kulunud mitte midagi tehes… Pole mitte vähimatki tulevikulootust… Ma ei toonud endaga mitte midagi ning viin endaga kaasa oma pattude viljad. Ma ei tea, milline karistus mulle osaks langeb…” (lk 598). Võib muide täheldada, et kui Aurangzeb ise oli sallimatu teiseusuliste vastu, võiks selline pihtimus kuuluda vabalt ka hoopis muusse religioossesse traditsiooni, kas või Aurangzebi poolt taga kiusatud hinduismi.

Arvukatest seda laadi sissekannetest tõuseb Eraly raamatusse üldplaanile lisaks veel täiendav tasand: indiviidi nägemus.

Huvitav on selles kontekstis heita põgus pilk ka moguliteaegsesse ilukirjandusse. On ju harv, et ilukirjandus pürgiks ajaloo täielikule või veatult objektiivsele käsitlusele, ent samas esitab see lugejale põhjaliku pildi üksikindiviidi maailmatajumise ja sotsiaalsete kogemuste tõsiasjadest. Mogulite valitsemisajale langeb uue ja nüüdseks ulatusliku kirjanduskultuuri esiletõus: urdukeelse luule algus. Kaasaegse urdukeelse kirjanduse esimesed suurnimed nagu Mir, Sauda ja Mir Hasan kuuluvad küll perioodi, mil mogulite impeerium oli juba hääbumas (XVIII sajandil), ent suurvõimu varjud ja värvid on nende kirjutistes endiselt selged: kõigi nende loomingus peegeldub sügav kahetsus impeeriumi kunagise hiilguse kuhtumise üle. Samas leidub ka noote, mis suhtuvad allakäiku kõrvalseisjana, inimesena, kes nendib aja paratamatut hävitustööd.

Hästi avaldub see neist kuulsaima ja ajaliselt hiliseima Miri loomingus. Ta kirjutab näiteks nii:

 

 On me tähed jahvatanud meid tolmuks

 ja ikka me lebame tähtede lummuses.

 

Ehkki poeet lausub neid sõnu armastatule, on küllalt ilmne keskse kujundi mitmetähenduslikkus ning seega selle sümboolsus ka hääbuva impeeriumi ja kunagiste ideaalide kirjeldusena: mitte üksnes impeerium pole hävinud, vaid see on hävitanud ka meid, tema lapsi, kes me ometigi oleme jätkuvalt ta lummuses.

Hiilguse kadumisest kõneleb Mir ka nukrama alatooniga:

 

Kus on küll täna suur Džamšeed, kes valmistas selle peekri?

Kus on küll lõbutsejad need, keda erutas vein ja muusikamäng?

On kadunud peeker – jäänud vaid tulp, mis meenutab ta kuju.

Vaid moonivars hoiab veel karikat püsti.

 

Konts kõrtsipidaja koljut on tõrrele kaaneks.

Õõtsvad remmelgad sääl, kus noored janu jõid täis.

 

Mõistes impeeriumi allakäigu ühe põhjusena inimeste meelevaldset vastandamist usulisel alusel, oli Mir tavatult otsekohene ja revolutsiooniline ka oma suhtumises religiooni. Korduvalt kutsub ta inimest üles jätma institutsionaalsust:

 

Mir, parem sul jätta nii šeigi kui brahmani selts,

ja jätta mošee, ja tempel samaviisi, selja taha kõik.

Kõrbes kivi tõsta teise peale:

see su pühamu, seal teeni Armastust.

 

Küllap on Eraly raamat lisaks sellele kildkonnale inimestele, kes tunnevad huvi India ja ta ajaloo vastu, põnev lugemine ka kõigile seiklushimulistele lugejatele, kes on vaimustunud kaugetest aegadest ja kaugetest maadest. Ent kui otsida Eraly raamatust sõnumit, siis kinnitab „Keisrid paabulinnutroonil” taas seda, et iga impeerium langeb kord tolmuks, et pole igavesti õitsevaid kuningriike. Suurimadki keisrid vajuvad ükskord unustusse. Ja ometigi, kui kasutada poeet Miri sõnu:

 

See ilutsev maailm imestusväärne – tuleb inimesel sellessegi armuda.

 

Urdukeelse luule valikut on oodata luuleajakirjas Ninniku.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming