Aja ja inimeste lood

Anneli Kõvamees

Mari Saat, Matused ja laulupeod. Toimetanud Eda Allikmaa, kujundanud Margit Randmäe. Petrone Print, 2015. 168 lk.

Mari Saat, Oakesed kaunas. Kogutud novellid. Toimetanud Tiina Hallik, kujundanud Andres Rõhu. Tuum, 2014. 270 lk.

Mari Saadi tagasivaatavates peegeldustes vaatab vastu üks ajastu oma iseärasustes.

Mari Saadi tagasivaatavates peegeldustes vaatab vastu üks ajastu oma iseärasustes.

Piia Ruber

Majandusteadlase taustaga prosaistil Mari Saadil on lühikese ajavahemiku sees ilmunud kaks kokkuvõtvat raamatut: mälestused ning kogutud novellid. Kahekordne Tuglase novelliauhinna,1 A. H. Tammsaare nimelise kirjanduspreemia2 ning Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia3 laureaadi mälestusteraamatu ja novellikogumiku koos lugemisel tekib kaleidoskoopiline pildistik, kus reaalsus võib olla niisama kummastav kui fiktsioon.

Mälestusteraamat „Matused ja laulupeod“ ilmus Petrone Prindi sarjas „Aja lugu“, kus varem on ilmunud näiteks rohket vastukaja pälvinud Andrei Hvostovi „Sillamäe passioon“ (2011), Loone Otsa „Mustamäe valss“ (2012), Maimu Bergi „Moemaja“ (2012), Kristiina Ehini „Paleontoloogi päevaraamat“ (2013) ning viimati Jelena Skulskaja „Marmor­luik“ (2015). Sarja raamatutes heidab autor pilgu olnule, lapsepõlve ja/või noorusaega, vaatleb iseenda ja maailma kujunemist, avades mineviku, aja ja inimesed selles. Sõltuvalt autorist on rakendatud rohkem või vähem ka ilukirjanduslikku elementi. Sarjas on raamatuid, kus jääb kohati domineerima pealispinnal liikuv kirjeldus. Saadi raamat ei jää aga pelgaks pindmiseks sissepõikeks nõukogude aega, seal jõutakse sügavamate tähendusteni ja kogetu mõtestamiseni.

Raamatus „Matused ja laulupeod“ on Saat kirjeldanud pärast Teist maailmasõda sündinud põlvkonna kujunemist, nentides muu hulgas: „Mulle tundub, et meis, Hruštšovi-aegsetes noortes, oli midagi sarnast: ühelt poolt oli meist kommunistliku ideoloogiaga välja uhutud seisuslik alandlikkus, teiselt poolt ei austanud me ka põrmugi oma võimuladvikut; me rääkisime meelsasti kõigest ja kõigiga, kuigi teadsime, et alati võib kõrval olla mõni nuhk, aga kuidagiviisi teadsime ka mingeid piire – kus kohal, mil viisil, mille väljahõikamise eest võis sattuda vanglasse või kaotada võimaluse ülikooli astuda …“ (lk 50). Tänasele noorele, kel pole olnud kokkupuudet nõukogude ajaga, võib see ajajärk mõjuda niisama kummastavalt kui fiktsioon. Elati ja oldi aga ka selles ajas ning tagantjärele kangastuvad sündmused tagasivaatava pilgu värelustes ehk nagu seisab raamatu tagakaanetekstis ja esimeses peatükis: „Mälu on nagu kaev: kui oled väike, püüab kaitseingel hoida sellel kaant peal ja kutsub sind vaatama ettepoole, mitte kaevu. [—] Jah, vahel kaevukaant paotatakse, tavaliselt unenägudes, ja mida siis näed, pole tavaliselt see, mida oled mäletanud, vaid justkui kusagilt mujalt, midagi, mida pole ei näinud ega kuulnud …

Kui vanaks saad, hakkad ikka sagedamini ise piiluma kaevu, tahad näha sügavuses peegelduvaid pilte … Aga nüüd ei ole need ainult pildid minevikust, vaid seal on koos olnu ja praegune ja see, mis seal taustal – näed oma lapsenägu ja praegust kortsulist, ja pilvi sõudmas nende taga … Ja üle kõige on virvendus – kõik, mis seal näed, ei ole päriselt see, mis oli või see, mis teiste meelest oli. Vaataja näeb seal muutuvat ennast ja muutuvat taevast. Nii et kui püüad kirjutada üles mälu järgi seda, mis olnud, tuleb välja see, mis mälu sulle ette ütleb – ainult sinule“ (lk 9).

Tagasivaatavates peegeldustes vaatab vastu üks ajastu oma iseärasustes. Tänapäeva inimene loeb kummastusega, omaaegne teadva noogutusega näiteks kirjeldusi kunagisest kohvikumaailmast, kus kohvi maitse määras see, mitmenda tõmbe kohviga on tegu (lk 105), või mõtisklusi selle üle, milline roll oli tsensuuril ning kuivõrd see kujundas lugemust (lk 65, 67). Kujundite ja võrdluste abil seotakse olnu ja tänapäev: „Kawe keldrimajas aga hakati müüma Peetri pitsat ja sinna, kus pagarid oma ohvreid üle kuulasid, ehitati luksuskorterid“ (lk 83). Ilmneb, et ajalugu käib spiraali mööda ning kunagi olnu tuleb uutes variatsioonides, nii näiteks on teadusmaailmas Brežnevi aja vene keele vahetanud üsna lühikese ajaga välja inglise keel ja tänane seis ei ole olnust sugugi optimistlikum: „Mille nimel vene keelega nähti viiskümmend aastat kurja vaeva [—], on inglise keel hakkama saanud ilma mingite väliste pingutusteta ja vaevalt kahekümne aastaga: eesti teaduskeelt enam pole [—], sest eesti keeles teadusartikleid enam avaldada ei saa. Et artiklit arvestataks [—] teadustööna, peab see olema avaldatud rahvusvaheliselt retsenseeritavas teadusajakirjas“ (lk 75).

Eesti keel ja kultuur on midagi, mis on alati olnud ohus ja vajanud erikohtlemist, Paul-Eerik Rummo ja Juhan Liivi luuletustest tuttav mesilaspere motiiv jookseb läbi ka Saadi teosest: „Väike rahvas peab enda säilitamiseks saama vahel kobarasse koguneda, nagu mesilaspere talvel külmaga oma tarus seda teeb, peab saama tajuda seda tunnet, et on kuidagiviisi ühendatud, et ümber on teised omasugused, tundma sidet … Seda tunnet said eestlased matuste ja öölaulupidude kaudu“ (lk 77).

Eriline tundlikkus ja taju näibki ilmestavat seda aega, mil „ei olnud telefone, õieti ka mitte lauatelefone. [—] Tuli lihtsalt tunda, kui teine muretseb …“ (lk 60, minu sõrendus – A. K.). Autor on mitmes intervjuus rääkinud erilisest unesolemise tundest,4 mis leiab märkimist ka mälestusteraamatus (lk 117). Saadi erilist tajukogemust ja unes-tunde motiivi on tema proosagi puhul esile tõstetud, pikemalt on sellest kirjutanud Luule Epner.5 Teisal on Livia Viitol märkinud, et „„teise“ reaalsuse võimalikkuse taju tabab [—] tegelasi keset kõige sügavamat reaalsust“.6 Ka kogumiku „Oakesed kaunas“ novellides tuleb see Saadi proosale iseloomulik joon ilmekalt välja, olgu siis novellis „Kuidas tädi metsa eksis“ või „Koolimaja“, kus argisesse maailma lõikab ühel hetkel sisse kummastav calderonlik elu-on-unenägu-tundmus: „Tähendab, see polnud siiski mitte uni. Aga kas ei või ka unes valu tunda ja mitte ärgata? Kust ta teab, et see nii pole, kui ta seda kunagi pole näinud?“ (lk 161). „Olemine – mitteolemine, üks neist on uni ja teine ei ole sedagi“, võiks klassikut tsiteerides täheldada Saadi novellide tajukogemuse kohta.

On iseloomulik, et Saat iseloomustab tegelasi sageli loomade abil. Novelli­kogumikku on tema seesugusest proosast jõudnud näiteks „Salapuudel“, mille keskmes on koer, kes on päevade viisi üksinda toas ja keda hakkab jalutama viima salapärane võõras. Kinnises ruumis viibivas ja kaaslase/isanda järele igatsevas koeras kangastub lugejale muidugi Tuglase Popi. Üksijäämine tähendab hukku, peab olema kaaslane/isand. Koera silmade kaudu luuakse taas argisest (inim)maailmast kummastav ja ajuti salapäraga tembitud paik. Koertegelase kaudu avatakse seejuures inimpsühholoogia varjatud tasandeid, nii nagu näiteks novellis „Katastroof“. Selle antikangelasest peategelane Olev meenutab mõningates aspektides Peet Vallaku „10 omnibus 10“ Nubiani. „Kui tema, Olev, edasi läheb, siis läheb ta üle teiste, teisi maha tallates või kõrvale lükates, kui nad talle ette jäävad, tema loomulikule teele, loomulikule, talle määratud kohale“ (lk 62), märgitakse ta elukreedoks. Novelli kulminatsioonis tapab Olev oma üleoleku märgina abitu koera. Lõpus jääb õhku küsimus, kas see tegu saadab tegelast varjuna kogu tema ülejäänud elu, nii nagu näiteks Karl August Hindrey novellis „Argus“. Eesti novellistika ühe silmapaistvama koertegelaste kujutaja Hindrey novellis on koera surm mehe passiivsuse tulemus, Saadi Olev on koera surma otsene põhjustaja, ent mõlemas avab koertegelane olulisi tahke inimeses.

Maailm, kus liiguvad Saadi novellide tegelased, on väliste parameetrite järgi kõigiti argine ja reaalne, kujutatud Saadi proosale omases asises keeles, ent Ristikivi „Hingede ööga“ sarnaselt lõikub miski sellesse reaalsusse ja toimuvat hakkab saatma iseäralik kummastavus, mille taustal avatakse inimloomuse erinevaid tahke. Neil kahel raamatul on oma eripära: novellides on rõhuasetus tegelastel, inimolemuse keerukusel, mälestusteraamatus seevastu on esiplaanil aeg oma mitmetahulisuses.

aa_sirp_15-29_0014__art_r1aa_sirp_15-29_0014__art_r2

1 1974. aastal „Katastroofi“ ja 1986. aastal „Elsa Hermanni“ eest.

2 1985. aastal proosakogu „Õun valguses ja varjus“ eest.

3 2008. aastal ilukirjandusliku proosa kategoorias romaani „Lasnamäe lunastaja“ eest.

4 Vt nt Mari Saat / Asta Põldmäe, Valgusest ja varjust. Rmt: Asta Põldmäe, Ja valguse armulise. Eesti Keele Sihtasutus, 2014, lk 174.

5 Luule Epner, Tõelus ja unes-elu. Tähelepanekuid Mari Saadi tegelaste tajukogemustest. – Looming 2012, nr 5, lk 719–729.

6 Livia Viitol / Mari Saat, Kirjutamine on tegelemine pildiga. – Looming 2001, nr 5, lk 768.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming