Ahistatud Vahing. Kriitilisi tundmusi kirjaniku päevaraamatuid lugedes.

Tarmo Teder

Kui võrrelda Vaino Vahingu päevikut Pentti Saarikoski ja Tõnu Õnnepalu omaga, ei tohi unustada, millises poliitilises režiimis elas Vahing. Kas ta üldse olekski suutnud totalitarismi painest vabana midagi samavõrd isikupärast kirjutada? Vaino Vahing, Päevaraamat. Vagabund, 2006. 333 lk.Vaino Vahing, Päevaraamat II. Vagabund, 2007. 278 lk.

Kirjaniku ja arsti Vaino Vahingu seni ilmunud päevaraamatud jagunevad kahte köitesse, kuhu killustatud aastad 1968–1984 Tartus ja mujal. Lisaks on ilmunud Mati Unti fokuseeriv „Noor Unt” (LR 2004), kuhu koondatud kirju ja tähelepanekuid 1970. aastate alguse Tartust. Lihtsa inimese keeles võiks kogu seda tekstilaama, mis veerand sajandi jooksul jaotatud sadade koolivihikute vahele, nimetada päevikuteks. Aga isegi päevik, nagu iga muugi žanr, on küllalt komplitseeritud, oma siiretega teos. Seosed ja järelmid võivad olla nähtavad, aga pigem ikka peidus ja paratamatult jäävad otsad vette.

Kirjanikel on ikka komme teha ülestähendusi päevatöödest, oma sõnadega end kõrvalt vaadelda, justkui püüda peegeldada oma tundeid ja mõtteid. Aga samas ka talletada pähekaranud ideid ja mõttelooteid edaspidiseks tööks. Iseasi, kuidas ja kas üldse need igasugused toorikud hiljem kasutusele võetakse.

Nüüdsel ajal pole sageli enam üldse tähtis hakata piiritlema päeviku kui eneserefleksiooni ja mäluabilise žanri, arutlused päevaraamatute kuuluvusest annavad vähe villa. Näiteks Pentti Saarikoski („On või ei ole. Euroopa serval. Bretagne’i päevik”,  Varrak, 2007, tõlkinud Piret Saluri) vaatleb ennast kõrvalt kirjutades vägagi võluva plastikaga. Ta paneb rahulikult belletristliku voolavusega kirja hernesupi keetmise ja puudelõhkumise, mis vahelduvad väga loomulikult Homerose tõlkimise ja Soome kommunistide probleemidega. Ja nõnda päevast päeva, ent dateerimata ja kronometreerimata.

Omaette fenomenoloogilist kude arendab Tõnu Õnnepalu oma „Flandria päevikus” (Varrak, 2007). Saarikoski ja eriti Vahinguga võrreldes on Õnnepalul vähem märatsevat tungi, kuid pinget, närvi ja eksistentsiaalset hüsteeriat jätkub küllaga. Paistab, et rohkemgi kui end orgaanilise küpsusega pidevalt alkoholiga lahjendaval Saarikoskil. Kõik see „mittemahalaetus” on Õnnepalul pandud küllalt esteetiliselt talitsetud vormi ja pakub tavalisest intellektuaalsemale lugejale ka osasaaja naudingut.

Vahing on neist kolmest kõige robustsem ja samas ka spontaansem. Ta teab, et päevaraamatu kirjutamine pole tema puhul mitte mingi rahulikus töörütmis ilukirjanduslik treimine, vaid hädapärane eneseteraapia, auru väljalaskmine, teadvustatud hüsteeria alandamine. Ta on võimaluste korral küll lipsu ja ülikonda valiv, kuid hooti jälle otsekui loom puuris, siis jälle hoopis kaine vaatleja, laadur ja sihtur. Terase psühholoogina oskab ta inimesi läbi näha, ometi kipub ise tihti sotsiopaatiliselt tõmblema. Ühelt poolt nagu tahaks väga olla üksi, aga ei saa ka mitte kuidagi olla ilma naise, semude ja kolleegideta. Ühelt poolt pidev rahapuudus, teiselt tegemata töö küllus. Ühelt poolt juba 1970. aastate alguses närvidele käima hakkav psühhiaatria oma pidevate kohtuekspertiisidega, teiselt poolt takerduvad näidendid, kirjutamata jutud ja eventuaalne romaan, mis justkui midagi tõestama peaks. Ja nõnda päevast päeva, aastast aastasse.

Ühe üldistusena võib julgesti väita, et pool Vahingu elu paistab psühhiaatriale kaotatud aastatena. Samas on need aastad sellelt nn kuradi piinavalt psühhiaatrialt vere, tervise ja sisemise ulgumisega hambad risti kirjanduse vaimsele altarile kistud aastad. Mõjukalt isikupärase loomingu teostamise aastad. Ning vahest just tänu psühhiaatriaorjuse kiuste jõudis Vahing juba varakult omale teele.

Individuatsioon pole küll pihtimustes otsesõnu päevakorral, kuid pidevalt valuline. Vahing tutvustas kuldsete kuuekümnendate mäslevale vaimueliidile mitmeid ülitähtsaid isiksusi ja teooriaid, eelkõige analüütilise psühholoogia vallast. Ja jäi ise alatiseks sesse võrku selgust ja meelerahu mõtlema.

Hädavajalik on aduda seda aega ja neid olusid, millesse Vaino Vahing oli 1970. aastateks sisse elanud. Lühidalt ja triviaalselt öeldes oli Vahingul selleks ajaks hammas elust ja kirjandusest juba väga verine. Tagasi polnud enam kuhugi minna, vaid võimukuulekalt edasi mööda ENSV kultuurikoridore ja Moskva ballette. Või siis tõesti otsustavalt kõigest lahti ütelda, iseendasse pöörata. Aga Vahingul jätkus eremiitlikku karakterit vaid puhuti. Võrreldes Saarikoski ja Õnnepaluga ei tohi mitte mingil juhul unustada, millises poliitilises režiimis Vahing elas. Samas aga kerkib paradoksaalselt päevakorda ka küsimus: kas ta üldse olekski suutnud totalitarismi painest vabana midagi samavõrd isikupärast kirjutada? Mida ta oleks teinud näitaks 1970. aastate lõpu Rootsis või Prantsusmaal stipendiumi peal? Küllap veelgi innukamalt kogunud pastapliiatseid ja kalendreid ning käinud Systembolaget’is ja veinikeldrites? Aga need on paljalt õhku visatud oleksid.

Vaieldamatu fakt on aga see, et Vahing deklareeris omal vaiksel, justkui süüdimatul moel, et tal pole põhimõtteliselt nõukogude võimu vastu midagi! Lähemad tuttavad, niipalju kui sellest siis mokaotsast juttu tehti, olid kergelt hämmastunud. Päevaraamatus ju on üksikuid, peamiselt kommunaalsetes liinides riivamisi tehtud etteheiteid NSVLi totalitaarsele süsteemile, sellest tulenevale materiaalsele ahistusele, ent Vahingu omaksvõetud võimukuulekuses on raske näha mingit dostojevskilikult religioosset alandlikkust, spirituaalset üleolekut vaimsetest oludest. Pigem kahtlustan ma Vahingu skisofreenikuna paistmise kartust, kuna siis oli Bleuleri tõve määramise üheks kriteeriumiks sotsiaalne toimetulematus ja ühiskonnaga vastuollu minemine. Võib vaid oletada, et Vahingu suurem ja põhimõttelisem etteheide võimule oli vahest poolenisti teadvustatud, aga kindlalt varjatud ehk kuidagi enesesisenduslikult ja kontseptuaalselt maha rahustatud. Seega alla surutud. Poliitilised sedastused on neutraalselt kuivad (Portugalis riigipööre, Nixon astus tagasi, Gromõko Prantsusmaal, Brežnev pidas 70. sünnipäeva puhul raadios kõne), aga ei mingit isiklikku suhtumist ega kommentaare. Ka intiimelu kajastused jäävad rohkem kui sordiini alla ja hiljem ongi Vahing tunnistanud mingit enesetsensuuri, kuigi ta ei näinud siis kirjutades mingit võimalust päevaraamatuid avaldada.

 

Mees kärisevas ajas

Seda värdjalikult täispuhutud ja igapidi üle inimeste laiutava režiimi kui võimu küsimust ei saa Vahingu puhul alahinnata, sest paratamatult johtuvad sellest ülivõimust kõik alamad sotsiaalses võrgustikus toimivad süsteemid ja inimsuhted. Samas ei tohiks seda probleemi ka üle tähtsustada, sest Vahing pole mingi poliitik, vaid eelkõige ikkagi kirjanik, looja, mõtleja. Siiski tasub ikka silmas pidada, et Vahing on 1971. aastal märkinud ühe oma eesmärgina elada ausalt. Väidetavasti pole ta arstina kunagi meelehead võtnud, aga ka kirjanikuna polnud tal mingit erilist eesmärki. Ole, mis sa oled, aga inimeste maailm on alati pettusest läbi imbunud. Tuleb tõesti olla äärmiselt valvas, et pritsiva pori eest ummisjalu mitte pasalaukasse tormata. Tolleaegse Tartu ja ENSV kultuurielu oli teistmoodi keerukam, kuigi ehk mitte vähem väiklane kui tänase EV valitsuse tooresfreudistlik kunstikultuuri ignoreerimine.

Ajad ja olud aga vahelduvad, kärisevad, riimuvad ja liimuvad nagu kujunev ja muutuv indiviidki. Ilma inimeseta ei saa mitte kuidagi, seepärast tuleb inimest alati eriti hoolikalt vaadelda. Võtaks vahepalaks kiiresti kokku noore Vahingu Tartusse tuleku, 1968. ja ka 1974. aastasse sisenemise eelse elu.

Hõbelusikas suus, ta ei sündinud, aga Aravu külas luges poiss nimega Vaino kõike, mis kätte sai („Üliõpilased”, „Vaikne Don”, Tšehhovi näidendid! jne). Kuid kukkus kogemata läbi jää, oli surmasuus pikalt palavikus ja jäi seetõttu klassikursust kordama. 1954. aastal tuleb isetegevusteatrit teinud setupoiss Tartusse meditsiinikooli, magab kitsas korteris esialgu koos koeraga laua all. Viis aastat kulub peamine aur õppimisele ja spordile. Siis tuleb ülikool, uus lugemishaigus, uued tuttavad ja pärast ülikooli lõpetamist hakkab Vahing päevikut pidama. (Neid varasemaid, aastatest 1963–1968 kokku murtud ja täis kirjutatud koolivihikuid kirjastaja Joel Sang millegipärast avaldada ei võtnud.) Belletristika kirjutamine aga ei edene, Vahing õpib oma põlvkonna kuldpeadelt, ka Tšukovskilt ja Paustovskilt, ning 1968. aastal ilmuvad Nooruses esimesed Vahingu jutud. Ta käib juba 1960. aastate keskel meeletult, hooti lausa maniakaalselt palju teatris, eelistades millegipärast etendusi Moskvas. Ja teatriga jääb ta seotuks pikkadeks aastateks, nagu psühhiaatriagagi, mille vallas kaitseb 1971 mittestatsionaarselt ja aasta enne tähtaega (!) meditsiiniteaduste kandidaadi kraadi. Palju rohkem aga pakub huvi kirjandus, hulluarsti amet annab vaid hädapäraselt närust leiba.

 

 

 

Kirjanik-närvipundar

„Päevaraamatu” esimeses osas on jälgitav aastate 1968–1974 taust. Algusaastad tunduvad kirja pandud punnitades, ebaühtlaselt, kõikuva spontaansusega, välja lööb tööeestlase, hambad ristis, jonn, äraspidine ärapanemine ja enese töölepiitsutamine. Kirjutaja annab enesele kriitiliselt aru oma hüsteeriast ja mõningasest, eelkõige oludest tingitud paranoiast. Kümned dateeritud päevad algavad rutiinse sissekandega „Haiglas kliiniline konverents”. Ja nõnda aastakümnest aastakümnesse, päevik peegeldab antipsühhiaatrilisi meeleolusid.

Kui ilukirjanduslik loome ei edene, siis sellest pidevalt kirjutatakse, aga kui belletristika edeneb, siis loomulikult pannakse ilukirjandust ja päevikus nii väga ei soiuta. Päevikukirjanikele paistab üldse omane pidev halamine, et ei suudeta kirjutada, aga kui midagi valmis tehakse, siis seda märgitakse hiljem justkui möödaminnes, lakooniliselt. Rahulolu ei paista mitte mingist otsast, Vahing paistab mitte kirjanik, vaid närvipundar: pidev kurtmine ja äga, inimeste kahtlustamine, tõrjutu tunne, endale positiivse innu sisendamine. Tuleb korrata, et see päevaraamatukirjutamine oli siis mitte niivõrd looming, vaid eelkõige eneseteraapia, ventiil raskema sassimineku vastu, käe soojashoidmine. Loominguks muutus see alles tagantjärele. Vein oli siis nii toores, et oleks paljudel kõhu lahti võtnud. Aga ega see nüüdki kõigile seeditav ole.

Vahel muutub päevakirjaniku haiglane tundlikkus ka naeruväärseks, näiteks 16. oktoober 1973: „Korteri pärast jälle Kääri juures. Suumani Sass ka seal. Ütles, et talle meeldisid mu pihtimused „Keeles ja Kirjanduses”. Raidaru ja Puhvel mängisid malet, ei teinud minust väljagi.” Kulla Vahing! Kuidas saavad hasartsed välkmaletajad kellestki kõrvalisest välja teha? Kas sa oled alasti naine või kobramadu, et peaks ilmtingimata tähele panema? Samas võib see „ei teinud minust väljagi” olla lihtsalt formaaljuriidiliselt tõlgendatav objektiivne sedastus. Arvustaja kipub ikka oma nägemust autorile üle kandma, samas peaks ka arst kui selline suutma endast võimalikult palju läbi lasta. Legendaarne Tartu psühhiaatriakateedri juhataja (1891–1916) Vladimir Tšiž on öelnud, et tõeline psühhiaater peaks oma haiglas ikka esimene hull olema.

Kusagil 1971. aasta paiku võib päevaraamatu sissekannetes hakata eritlema stilistilist murrangut. Umbes samal perioodil kirjutas Vahing ka oma pikemad ja õnnestunud proosateosed. Päevast päeva on märkmed lehekülgede kaupa pikad, aga mitte nii huvitavad kui sõnapursked, -sööstud ja -hood, kui vahepeal ülepeakaela tormeldud elu. Või napid, tausta mitte kommenteerivad, justkui formaalselt ja kaootiliselt tehtud sissekanded, ent siiski olulised jäljed. Näiteks 1978. aasta, mille kohta võib üksnes üht-teist oletada, sest kogu see aasta mahub vaid kahele leheküljele. Üldiselt pakub „Päevaraamat II” suuremat lugemispinget kui esimene köide.

 

Väljanoppeid

Vaino Vahingu päevade ja aastate tekstilaama lugedes noppisin mõjunud kilde. Et see, kes päevaraamatuid lugeda ei viitsi, kuid protsessi vastu ikkagi huvi tunneb, saaks aimu, millistes meeleoludes kirjanik sotsialistlikus Tartus looma pidi.

 

1974

„Väga halb olla. Tugevad valud maos, öösel segasusseisund.”

„Nad on mind kirjanikuna juba maha kandnud. Miks?”

„Ei ole kahtlust, et keegi läheb lähemal ajal hulluks… Võibolla mina? Vaevalt ma sisendan endale vastupidist.”

„Mul häbi. Peab rohkem kirjutama, aga mitte mööda raamatukogusid ja kultuurimajasid ringi laaberdama.”

„Mind on tööl otsustavalt ja vist lõplikult maha kantud. Mispärast? Mõtle ise, ütleb vastutulija.”

„Et ma viimasel ajal vähe olen kirjutanud, pole sugugi juhuslik – ma olen kirjasõna vastu väga aus olnud.”

„Jälle Tallinna, homsele mõrtsuka protsessile. Ülemkohtus. See mu amet.”

„Lollid mõtted peas. Inimvihkajalikud ja egoistlikud – ma ei taha enam elada. Häbistamised, alandamised. Maksan kätte ükskõik kellele, kas või iseendale. Valud südames, aga surm ei tule. Mõttetu poolvihmane päev, eriti mehele, kes ei ole võimeline sünnitama. Olen kõigi poolt maha jäetud.”

 

1975

„Käsi on kirjutamisest väsinud. Ilmselt ongi spontaansed kirjad loomingu üks vorme. Ma kardan neid öiseid kirju, sest hommikul ei loe neid mitte üle ja seepärast ei tea, mida olen mingis hoos kirjutanud. Spontaansus ja spontaansus, aga ise kardame öiseid kirju! Mis on öiste kirjade kirjavead päevaste eksimuste kõrval? Mitte kui midagi. Öösiti ma just ärkvel olengi. Elan mingit üksildast hundikoera elu, ulukitühjas metsas.”

„Teater peab mind kirjutama õpetama, ja ilmselt mitte näidendeid, vaid midagi muud. Nagu lits õpetab armastama, umbes nii õpetab teater mind kirjutama.”

 

1976

„Meeletu tühjus ja samas ka selgus, mis kokku annavad depressiooni.”

„Arstide päevad Sangaste lossis. Olin ainult esimese päeva lõpuni. Äärmiselt tüütu ja väsitav.”

„Absoluutne üksindus. Tööl ja kirjutamisel pole mõtet. Ei taha inimesi näha. Tööd on väga palju. Ei taha enam päevikut pidada.”

„Haigla saalis kummaline koosolek. Kohal akadeemikud Paul Ariste, Jüri Saarma, Gustav Naan, Juhan Kahk, Elmar Karu, Mikk Titma, Lembit Mehilane ja Vaino Vahing. Räägitakse sotsiomeetrilistest uuringutest, psühhodraamast, noorte kutseorientatsioonist. Leiti, et süvapsühholoogia ja sotsiaalpsühholoogia vahel pole kontakte.”

 

1977

„Hirmus on olla teisitimõtleja isegi hullumaja seltskonnas.”

 

1978

„Lõpuks ometi magasin end välja. Neli tundi loenguid.”

„Olen  halvas vaimses ja kehalises vormis.”

„Depressioon aina süveneb. Raha pole, viina pole, naisi pole. Ainult tumm kirjutusmasin.”

 

1979

„Alustasin järjekordset oktoobrikuud, seekord vist viimast oktoobrit ülikooli teenistuses. Kõik sõidavad kuhugi, aga minul pole kuhugi sõita.”

„Täidan ekspertiiside kohta perfokaarte. Mahavisatud aeg.”

„Kaitsmisnõukogu. Lämbumistunne, valud kõhus. Tuleb ka õllejoomine maha jätta. Täielik karskus? Siis võib kõigile otsa vaadata.”

 

1981

„Karske olla ei valmista sellist raskust kui olemine üldse.”

 

1982

„Mis ma need viis aastat ülikooli teenistuses tegin? Käis üks suur näitemäng, mis oli mu hingele võõras ja sundis jooma. Sada ametit ja joomine! See on nende aastate kreedo. Muret ei olnud, raha ei olnud ja midagi olulist korda ei saatnud. Seminarid, sümpoosionid, konverentsid – kõik see oli mannetu tarbekunstlik dekoratsioon mitte millelegi.”

„Kaks päeva väga sügav depressioon. Ei taha toastki välja minna. Psühhiaatri amet on lõplikult ära tüüdanud. Tuleb vist haiglast ära tulla? Aga kuidas elada edasi? Kuhugi katlakütjaks minna? Võib, aga see pole ikkagi see, mida mina tahan.”

 

1983

„Mu tuppa ei mahu enam midagi. Tuba on täis. Mida? Ei tea. Täis viha, pettumust, lootusetust. Ja selle on Kõiv hästi ära tabanud.”

 

1984

„Päevik on kaotanud minus vestluskaaslase, aga võibolla ka vastupidi? Depressioon on põhjatu, nagu mõni kaev.”

 

Teadvustamatuse alasi ja Superego haamri vahel

Tähtis on korrata ja silmas pidada, et päevaraamatu autor teadvustab oma hüsteeriat ja paranoilist külge ning ülestähendused pole eelkõige mitte looming, vaid sunnitud eneseteraapia reaalselt hulluksminemise vastu. Selles mõttes, nagu stiililtki, erineb Vahing Saarikoskist ja Õnnepalust tugevasti. Ta ei tee esteetilist kõrgtoodet, vaid tulistab alateadvusest laavat, mis alles aastakümnetega mingiks kirjanduseks hangub. Teadvustamatuse ja minamääratluse vahel ilmnevad kompensatoorsete kanalite häired. Vabalt luua tahtmine on pidevas vastuolus oludega. Sellest alalised kannatused, äng ja hala. Võib näha tugevat Persona’t, jaguneva sotsiaalse maski hoiakut (poole kohaga dotsent ja samas näitekirjanik, kohtuekspert, lektor jm), aga samas ollakse sellest maskipaljususest kui ühiskondlikust killustumisest teadlik, mis vaid süvendab vastuolu. Liialt sotsialiseerunud Mina hoiakuid kratsitakse küll pidevalt marraskile, teadvustamatuse alasi ja Superego haamri vahel pekstav Mina on jälle mõhnas. Valitseb muutuste ootus, kuid ei suudeta nendega otsustavalt kaasa minna. Selle asemel sööstab kirjanik, arst ja isa jooma ning sülitab avalikule arvamusele. Ometi teda ülikoolist ja hullumajast lahti ei lasta, rääkimata hospitaliseerimisest, mida juhtus mõne kolleegiga.

Välis- ja siseilma konflikt podiseb alalisel tulel, Vahing on liiga ekstravertne ega leia aega ja rahu piisavaks iseolemiseks ega mõtluseks, sest on sotsiaalse innuga nakkuv ja kipub teistega kaasa jooksma.

Søren Kierkegaardi järgi võiks Vahingu päevaraamatute aastaid vaadelda tõmblemisena esteetilise ja eetilise hoiaku vahel, suutmatusena valida emb-kumb ning valikust loobumist võiks tõlgendada kurjusena. Just Vaino Vahing on see eesti kirjanik, kes tutvustas sotsialismis teadmisi ahmivale lugejale Kierkegaardi ja Carl Gustav Jungi tõekspidamisi. Nende järgi on igal inimesel sisemine olemus, omaenese mina ehk Ise, mille äratundmist ja leidmist nimetatakse individuat­siooniprotsessiks.

Seda protsessi Vahing vähemalt päevikus otseselt ei toonita. Küll aga peegeldavad sajad ja sajad päevikuleheküljed kaudselt selle protsessi ahistatust. Ahistatud ja meeleheitel ollakse ka sellest, et ühtaegu nagu tahetaks olla Ise, aga siis jälle ei juleta ega suudeta. Kas rebestava vastuolu ehk lõhenemise lävel tõmblemine on kurtjale liialt selge või ei pea ta oluliseks seda endale selgesõnaliselt nina all esile tuua. Ometi kappab pidev, hooti üle ääre vahutav meeleheide, rääkimata pidevatest kahtlustest, ängist, depressioonist. Üpris tõenäoliselt oli Vahingu vaim neil aastatel haige, aga kindlasti polnud ta vaimuhaige. Küll aga võis ta vahel selle lävel vankuda.

Päevaraamatute ennastpeegeldav minapeategelane oli liialt sotsiaalses võrgustikus kinni ega suutnud end siirale tahtmisele vaatamata sellest rollide ülemäärasusest otsustavalt lahti rebida. Rahapuudus, vabakutselise kirjaniku ebakindel elu, perekonna nõuded ja kohustised, arsti ja isa vastutustunne – kõik see oli risti-rästi koormaks jalus. Näiteks romaani kirjutamisel. Pikaaegsed masenduse perioodid vaheldusid loomingulise elavnemisega. Võiks välja tuua mitmeid optimismi ja sihikindla tegutsemise perioode nagu ka tagasilangemisi juba läbi käidud põrguringidesse. Siiski valmivad Vahingul kogu selle permanentse hullumaja aastatel proosaraamatud, kümned näidendid, novellid, artiklid jpm.

Lõpetuseks võib kindlasti öelda, et hirmus mõistlik kari hoiab kokku, aga ennast murdev Vahing on selles karjas ühtaegu justkui hunt ja lammas.

 

P. S. Olen lugenud Jungi nelja raamatut, aga minu pea küll ei võta kinni, kust Paavo Matsin oma artiklis „Vahingu rihmata kell” (vt Sirp, 2008, nr 2, lk 6) selle võtab, et „Tee Jungi mõistmisele läheb ainult läbi alkeemia, seda on ka Guru ise öelnud”. Matsin on mõistlik mees, kirjutab isikupäraselt ja huvitavalt, aga säärast libedat mõistet nagu „alkeemia” tuleks siis Jungi mõistmise võtmena tingimata seletada. Ka metafüüsikat mõistetakse väga erinevalt ja üldse on selliste mõistetega igavene häda, kui midagi üksipulgi vaja seletada. Paistab selgesti, et Matsin on oma artiklis Vahingu arvel mingit esoteerilise posimise asja ajanud, „Päevaraamatute” probleemistiku vägagi spekulatiivselt (seejuures tuleb möönda, et huvitavalt) oma meelisklustega sidunud, opereerinud terve pinutäie nimedega, kellest Vahing pole oma ülestähendustes ei kõssanudki.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming