Agitatsioon, missioon ja luule

Tarmo Teder

ehk Teateid Toompealt  

Avo Üprus, Toompea vang. 2007, toetanud

 

Veel paar päeva tuleb telest, raadiost, lehtedest ja paranoikule küllap ka triikrauast labaseid lubadusi, häbematut valet ja retoorilist hämu, et raha kummardama eeldatud eestlane just selle numbriga parteiinimese ennast Toompeale esindama valiks. Siis jutustatakse kokku järjekordne koalitsioon, säravamad lubadused hõõrutakse keskpõrandale ümmarguseks, jäetakse õhku ununema ning kuhugi jäävad ka luuletused.

Pole eriline ime, et riigikogus või ülemnõukogus on pidevalt ka kirjanikud istet võtnud. Esimese hooga meenuvad Ast-Rumor, Eessaare Aadu, Vares-Barbarus, Jakobson, Laosson, Smuul, Kuusberg, Siig, Veidemann, Kallas, Valton, Kross, Kaplinski, Paul-Eerik Rummo, kes ju rohkem ikka ministrihärra olnud. Muude muusade jüngritega võrreldes on kirjanikke Toompea esindusse rohkem kuulunud ning nad on seal paistnud vähem heitlikud kui näiteks muusikainimesed või mõni kineast. Ent ikkagi võiks uljanovlikult sapise sulega sedastada, et igasuguseid Petersoni Jaagu järgseid putukaid oleme sinna oma kõrgendikule upitanud, aga mis erilist tolku neist üldisemas plaanis on olnud?

Mida üldse üks inimene riigi mõõtkavas muuta või uuendada suudab? Selleks peab olema vähemalt kolhooside lõpetaja masti üle ilma maamees Mart, kes kasutas kiiresti ja julgelt talle üleminekuajal antud tegutsemisruumi. Ja kes tedagi enam kahesaja aasta pärast peale ajaloofriikide mäletab? Lõpuks kaovad viimase eestlase mälust Peterson, Hurt, Jakobsonid… ja näiteks ka Avo Üprus.

Aga täna on ta täiesti tegija mitmel alal. Kui nüüd sobivas kohas pisut ette rutates tarvitada Üpruse kohta spordi metafoori, siis on ta juba kakskümmend aastat olnud meie kultuuris selline väike ja visa kümnevõistleja, kes pole küll mingit erilist rahvusvahelist pauku pannud, aga pole ka riistu nurka ega naelkingi varna visanud, vaid alati omale jõukohased punktid meie ühiskonna jaoks täis töötanud.

Üpruse puhul kipub tema isik olema puhuti huvitavam kui teosed; loominguline taust ja ühiskondlik foon paeluvad vahest rohkem kui luulekogu, jutt või näidend. Tunnistan, et teos kui kunstiline objekt ja ajas jätkuva väärtusega sisukas artefakt on minu jaoks sama tähtis kui selle loonud autor, kelle võiks vaid mingi ajutise analüüsi ajamise huvides teosest lahutada. Nõukogude tsensuuri ajal, kui inimest eriliseks väärtuseks tegelikult ei peetud, pidi mis tahes kunstilise teose arvustaja kogu aeg kramplikult jälgima, et ta esmajoones ja suuresti ikka teost, aga mitte autorit ei käsitleks. Siis valitses “autorit kuivatav” ja eufemistlikult jahuv maitsehinnang, mis püüdis lihast ja luust kunstnikku vaka alla suruda, justkui oleks ta Egiptuse muumia või salateenistuse anonüümne mutt.

Kolm nädalat tagasi ilmus Avo Üpruse sulest väike raamat “Toompea vang”, luulevihik, mis mõjub lihtsalt ühe peast kinni haarama paneva häbenematu eklektikana. Õigupoolest polekski siin tarvidust leheruumi raisata, kui selle ülepeakaela lugeja ette lastud luulekogu taga ei seisaks Üpruse värvikas isik: kirjanike liidu ja riigikogu liige, rääkimata kümnest muust CVs loetletud ühendusse kuulumisest. Lihtne on siin viidata, et ülehomme on valimised, Üprus kandideerib IRLi nimekirjas ja kõik, kogu poliitiku elu ja hingamine on kokku üks lõppematu isiklik valmiskampaania. Et iga artikkel, kõne, lindilõikamine ja kaantevahe on üks väsimatu enda promomine. Aga palju meil neid prominentseid poliitpoeete ja äriluuletajaid üldse ongi? Lambist meenuvad päevakajaluuletajad Marko Pomerants ja Janek Mäggi. Neist viimase värsistusis kohtab mõnikord päris nutikaid riimileide, endine sotsiaalminister aga harrastab didaktilist verbaalonamist. Üpruse “Toompea vang” paistab kokkuvõttes kvaliteedikraad kõrgemal ning miks siis mitte hinnata meeste mängulusti ja tarmu.

“Toompea vangi” avaluuletus ongi vahest kogu võimsaim, kõigest üks stroof: “On inimese saatus imeline /Ta nõuab sinult kogu sinu jõu/ Et helendada siis kui öö on pime/ Et naeratada siis kui sul on õud”. See on kirjutatud aastal 1980, kui autor istus kinni Rummu vangilaagris. Luulekogu lõpetab stroof aastast 2005: “Kevad tuleb vääramatu väega/ Valgust ei saa keegi ära peita/ Õnnistan sind kahe kange käega/ Veel ei tohi vaimu endast heita” tundub avavast lahjem ja tekitab küsimuse, et kuhu, kuidas ja miks endast vaimu heita? Heituda või viljastavalt marja heita nagu kala?

Niisiis vähemalt kaks toetavat luuletust nagu kompositsiooniliselt raamivad sulud kogu sisupudingule. Kummati aga algab raamat ka tagakaanelt, kus polnuks põhjust varjata kunagise päti “Lepitusmenetluse” pühendust endisele võmmile. Mis aga jääb toetavatesse sulgudesse on täielik anomaalia: kokku 54 luuletust kuues tsüklis, juhuluulest ilmutuslik-lunastuslike hõllanduste, Harkujärve ja Pelgulinna oludeni, sekka abikaasa ja laste “köögilauakirju” ning takkapihta veel kümmekond mustvalget ja värvifotot, kõik tihedalt vakstukaante vahele tuubitud. Hakatuseks katkend tunnustava Juhan Viidingu erakirjast autorile, aga see targu raskesti loetavasse šrifti nagu pooleldi peidetud Viidingu tunnustus ei käi mitte “Toompea vangi” “luule”, vaid millegi varasema kohta, siis, kui Üpruse luule veel missioonist ja agitatsioonist ei tõukunud. Küllap on “Toompea vangis” nii palju vesist magusust just seetõttu, et autorist “vangi” pole Toompeale viidud vastu oma suva, vaid ta pürgis sinna eliiti täie teadmise ja tahtmisega.

Viimase kogu väljaandmist on toetanud Tõnis Palts ja see vihik on nii tihedalt ja raskesti ühilduvat täis, et karju appi! Või vidista linnu viisi: sit-sit-sit-sit-sit-sit-sit-sit-sit-sit-sit-sit… Kirvega kallale minnes ja artikli kiirema lõpu huvides võiks “Toompea vangi” lüüa kolmeks: riigikogulastele ehk kolleegidele pühendatud poliitpila, nn usumeheluule ja perekondlikud tunnistused. Võib eritleda ingellikku ülendumist viletsusest, silma katedraali kohal, verist hulgust, purjus naisele leiba ulatavat autorit, sigareti ja eluveega inglit, argisuse ja müsteeriumi segadust. Mõned pühendused kolleegidele on päris naljakad ja vemmaldavalt südamlikud. Värsitehniliselt prevaleerib vanamoodsalt stroofidesse murtud vorm, riimid on tapitud ABAB, CDCD jne, vahel ka AABB süsteemis, korraks ka pikalt AAA, BBB, CCC jne 11 otsitud riimidega kolmikut.

“Toompea vangi” lugedes tekkis mul üldisem küsimus kirjanikule-luuletajale kui sõnakunstnikule: kas ta peaks maailma võimalikult adekvaatselt tunnetama ja seda adumist võimalikult täpselt sõnadega peegeldama ja mõtestama või võiks kirjaniku enda kui ise sisemusest kerkivad sõnad ehitada uut kujutluslikku, võimalikku ja seega ka reaalset nii välis- kui siseilma? Või pole neil protsessidel olemuslikult teineteist välistavat vahet? Ma ei tea.

Tutvusin Avo Üprusega aastal 1985, kui andsin välja omakirjastuslikku kserokoopiapaljunduses almanahhi Existentia, kuhu ta vanglast usinalt kaastööd tegi. Üprus saatis siis Rummu laagrist läbi augu käsikirjadest pungil ümbrikuid, mis olid paksemad kui tema vastne luulekogu. 1985. aasta jõulude ajal tutvusime ka näost näkku, Üprus sukeldus täie auruga kohe teatri- ja kirjandusilma, hiljem kiriku hoolekande alale. Tänaseks on ta asutanud kuus hoolekande- ja kasvatusasutust, kuriteoohvrite või kodutute varjupaika. “Toompea vang” on Avo Üpruse seitsmes kaantevahe, neljas ja viletsaim luulekogu, lisaks artiklid, stsenaariumid, dramatiseeringud. Lõpetuseks ütleks nii, et visa ja tubli kümnevõistleja Üprus sai luule alal katse kirja, aga punkte loodetust palju vähem.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming