Äikesepõngerjad

Paavo Matsin

Nii Andres Allani loomisluuletustes kui ka mitmetes teistes tekstides on jälgitav pettunud elutunnetuse teema. Eellugu Ühes oma teoses („Uurimus individuatsiooniprotsessist”, 1934) analüüsib Jung Ameerikast Euroopasse tema juurde õppima tulnud viiekümne viie aastase psühholoogiahuvilise naise joonistusi, näidates, kuidas individuatsiooniprotsessi saab tõlgendada läbi alkeemilise sümboolika. Kahekümne neljast pildist koosnevat seeriat ei kommenteerinud Jung lõpuni, kuna osa illustratsioone jõudis temani  alles pärast naise surma. Juba esimesest pildist peale hakkab Jung tegelema muna sümboliga. Pildil on inimfiguur mere ääres, tema kõrval kivirahnud, mis on kohati kaotanud oma loomulikud piirjooned. Neid tõlgendab Jung munadena ja esitab lühidalt mõningad muna põhilised ajaloolised ja alkeemilised tähendused.     

Röövlitütar Ronja sünd

Lauri Sommeri koostatud Andres Allani luuleraamatus eristusid lugemisel kohe päris mitmed tekstid, kus antakse edasi lugu mingi maailma loomisest ehk täpsemalt öeldes, kus autor tegeleb ise maailma loomisega (vt lk 60, 101, 121, 123 jt). Näiteks luuletus „Metskuldi  tants” algab nii: „Jälle kõik on kui aegade alguses / minus kõik on kui aegade, aegade alguses / pragunemata veel kuldmuna koor mu sees, mu sees” (lk 121). Jungi järgi ei ole muna ainult kosmogooniline, vaid ka filosoofiline sümbol. Kui esimese puhul on jutt orfilisest munast, maailma algest, siis teisel juhul on tegu keskaegsete natuurfilosoofide käsitlusega. Nemad vaatasid munale kui nõule, millest alkeemilise opus’e tulemusena tekib homunkulus, Anthropos  ehk alginimene – vaimne, sisemine ja terviklik inimene.

Kui öelda väga lihtsalt, siis on olemas mingi muudatuste põhimuster, mis ilmneb eriti selgesti, kui inimene väljendab end spontaanselt. Nii tõlgendab Jung naise järgmisel, teisel pildil munasse raksatavat välku kui ootamatut ja möödapääsmatut psüühilise seisukorra muutust. Ka luuletuses järgneb muna tekkele järsk vapustus: „Taevalaele astub sõrg, metskult on siia teel / peagi  vappub ilm ja õhk, öösse puurib kärss” (lk 121). Meie ees on tüüpiline individuatsiooniprotsessi kulg, muna ja sellega toimuv on tõlgendatav kui Ise (Selbst) sünd, kuld viitab eesmärgile, taotletavale Kivile. Alkeemik Böhme on sidunud sellist vapustust, välku (kärssa) alati suure hirmuga. Kui tuua antud seisundile mingi üldarusaadav analoog, siis tuleb meelde kas või Astrid Lindgreni raamatu „Röövlitütar Ronja” algus. Ööl, mil Ronja (ehk „äikesepõngerjas”)  sünnib, lööb äike lossi sisse ja lõhestab selle „ülemisest müüriharjast kuni sügavaima keldrivõlvini”. Luuletuses „Metskuldi tants” järgneb vapustustele tantsimine: „Hing nüüd murdku ennast lahti võõraist vormidest / heitku endalt maha kütked võõrad rüüd / oma loomishetkest siis ma äkki leian end / kui sa tantsid kui sa tantsid kui sa tantsid kui sa tantsid / tantsid oma tantsu / da-dam da-dam” (lk 121).

Jungi  esitatud kolmandal pildil hõljub kera õhus. Ka Ronja isa Mattise vapustus möödub ja varsti juubeldavad temale alluvad karvased röövlid ümber lapse ning kõik on lossiga toimunud muutuse probleemideta omaks võtnud. On sündinud ümbritseva maailma ekvivalent miniatuuris, mikrokosmos, ja selle loob inimese kirjeldamatu vaimne totaalsus, kirjeldamatu muna koosneb nii teadvusest kui ka mitteteadvusest. Iseloomulik on mitmekordne  kordus luuletuse lõpus („kui sa tantsid”), see viitab just teadvustamatuse esiletulekule, transile. Luuleraamatu järelsõnas kommenteerivad selle olulise tekstiga seotud seiku ka koostaja Lauri Sommer ja luuletaja vend Raoul Kurvits, kes juhib tähelepanu seostele tootemlooma kultusega, mida nad olid kunagi arendanud, ja ka sellele, et Käända maamõisas puutus luuletaja kokku ehtsate metskultidega (lk 201). Loomalikkuse lähedalolu luuletuses  väljendub ka inimese (luuletaja) loomalikus kehas, kus see jumalik vapustus (välk, kärss) on alati ajutine, lühiajaline, hetkeline. Böhme järgi võib sellesse välguseisundisse (mis on valguse sünd) tagasi sattudes muuta oma loomaliku keha inglite ja Jumala keha sarnaseks. Luuletus pöördubki lõpus tagasi ja lõpeb algussõnadega: „Jälle kõik on…”.     

Allani must päike

Nii Andres Allani loomisluuletustes kui ka mitmetes teistes tekstides on aga jälgitav ka pettunud elutunnetuse teema, kus Jumal vaikib luuletaja jaoks juba sugupõlvede kaupa (lk 114), peidab oma palet inimese eest ja inimene on maailmas lootusetult üksi (lk 103), kuna jumalad armastavad hoopis mägesid ja  lillesid (lk 79). Huvitav on selle depressiivse vaate edasiandmine just solaarse sümboolika kaudu: „must kass jookseb päikese eest läbi” (lk 125) või luuletuses „Süü”: „Võtan pimedusest musta värvi / teen sellest musta sõõri / neelan päikese alla mis pole sugugi naa kuum / hüppan sinna pää ees sisse / kraabin küüntega enesele haua” (lk 117). Kõik see kulmineerub kogu lõpuluuletuses (ja autori üldse viimases luuletuses), kus kirjutatakse otseselt mustast  küünlast ja mustast valgusest (lk 155). Must päike (sol niger) on üks keerulisemaid sümboleid üldse, näiteks erineb selle tõlgendus kardinaalselt mehe või naise kogetuna (vt Jungi 1955. aastal ilmunud suurteose „Mysterium coniunctionis” peatükki „Vastandite personifikatsioon”).

Kui naise mitteteadvuse sümboolikas pole must päike kunagi lõpuni must ja sarnaneb pigem ajutise päikesevarjutusega, siis mehe mitteteadvusest ilmudes on  see tavalise päikese täielik ja identne vastand. Psühholoogiliselt võttes tähistab see depressiooni, alkeemiliselt aga ka võimalust, sest on märk nigredo’st – suure alkeemilise protsessi esimesest, musta värvi faasist. Kõik, mis püüdleb jumalikule valgusele, peab läbima surma ja musta valguse tuli panebki kõik lagunema (vt viimane luuletus „Süü”: „Olid küünlakuu viimased päevad ja / minul olid küünlad otsa saanud, / leidsin veel ühe musta küünla / süütasin  / ning tuba täitus musta valgusega, / kollid tantsisid / lõbusalt toas ringi / aga mina olin kurb” lk 155). Seda lineaarsele loogikale raskesti mõistetavat aksioomi on kujutatud läbi sajandite nii kunstis kui ka kirjanduses (näit kas või P. O. Runge kuulsal maalil „Hommik” või Baudelaire’i luuletuses „Õhtu harmoonia”).

Kõige kummalisem on, et seda lagunevat algseisundit on isegi edasi antud arhitektuuris. Praha kuningate kroonimistee ääres, mis kulgeb  all-linnast üle Karli silla üles Püha Vituse katedraali juurde, on kujutatud majade fassaadidel kogu alkeemilist protsessi. Nigredo’t kujutab maja aadressil Celetná 8. Selles mõttes tabavad luuleraamatu kujunduses kasutatud laguneva Käända mõisa fotod väga täpselt seda seisundit. Ka kirik laenas palju alkeemilisest maailmast, antud kujundi analoogiks on seal õpetus pärispatust ehk alkeemiliselt öeldes: pärast Aadama langust on inimene tehtud  musta päikese tulest.     

Raamatu järelsõnast

Sama huvitav kui luulepool on ka Lauri Sommeri kirjutatud järelsõna. Toetudes erinevatele  materjalidele ja poeeti tundnud inimeste mälestustele ning koguni isiklikele meditatsioonidele kohtades, mis olid Allanile olulised, hakkab tasapisi joonistuma välja isik, kes jääb küll lõplikult lugeja jaoks vist ikkagi saladuslikuks. Mulle meenus pärast antud minimonograafia läbilugemist palju isiklikke mälestusi usuteaduse instituudis õppimise ajast. Õppisin küll Andres Allanist seal palju hiljem, üks tema kaasõpilastest oli mulle juba õppejõud  ja õppehoonedki olid vahetunud, ent mingi eriline instituudi vaim tuli järelsõna ajastukildudest hästi läbi. Nimetaksin seda ajatuks vagantlikuks vabaduseks, kus pühaduse tunnetus ja loomulik üliõpilaslik enesekindlus on harmooniliselt koos. Veendumaks selles, et selles Eesti vanimas erakoolis õpetatu oli kontrastselt erinev muidu ühiskonnas levitatud suhtumistest ja arusaamadest, piisab, kui vaadata õppejõudude nimekirju või siis sirvida  1982. aastal ilmuma hakanud perioodilist väljaannet Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, mida ka Allan kindlasti luges. Mida kõike siin ajakirjas ei leidu – näiteks avaldati päris palju müstikute käsitlusi, seda nii U. Masingu (W. Blake jt), K. Rätsepa (muuhulgas katarid ja trubaduurid) kui ka R. Kannukese (E. Swedenborg) sulest. 1986. aasta numbris ilmus teoloogiline vaatlus loomisest läbi kogu kristliku mõtteloo (autor E. Salumaa), seal on ka peatükk loomise ja languse  vahekorrast ning inimese langusjärgsest olukorrast (vt Allani luuletust sellest, kuidas maa ürgüsast väljunud inimesed leiavad, et emakest katab surilina, lk 101).

Mõtlevale inimesele oli see keskkond omas ajas unikaalne ja seltskond vägagi kirev, instituudis ja selle ümber tiirelnud isikute galerii kahlemata rabav. Nii mitmeski mõttes võiks Allan sümboliseerida teatavat instituudis ka hiljem päris ohtralt ette tulnud inimtüüpi – sellist, keda ehk  ei nähtudki eriti lugemas, aga kes teadis ometi palju sellest, mis teda rohkem huvitas (Allanit muu hulgas algkristlus, budism, Masing, vennastekogudus jne), ning kes lahkus koolist seda lõpetamata, olles aja jooksul läbi näinud ka süsteemi pahupoole – mitmete kiriklikus süsteemis toiminud inimeste võltsvagaduse (lk 172). Ka hiljem käisid sellised tudengid abistamas (nagu Allangi) lemmikõppejõudu Evald Saagi, lugesid müstik Robert Kannukese pakse  teoseid ja sõitsid tihti külla nendele vaimulikele, kellega paremini läbi said. Instituudist saadi sõbrad kogu eluks. Päris mitmes mõttes on Sommeri järelsõna üks esimesi avalikumat laadi uurimusi mu arust instituudile hästi iseloomulikust õpilastüübist ja teda ümbritsenud vaimsest õhustikust. Kiriku seisukohast ei kujuta ju sellised inimesed endast pealtnäha justkui midagi tähelepanuväärset.

Allanil olid soojemad suhted toomkirikuga, kus ta tihti ka  päris üksinda aega veetis. Loomulikult oli allakirjutanu õppimisajal 90ndate lõpus kõik ühiskonnas ja instituudis muutunud: see ei olnud enam mingi radikaalne valik nagu kümme aastat tagasi. Kui Allan huvitus vennastekogudusest, siis oma kaasõpilaste hulgas ma selliseid idealistlikke huvisid enam küll ei märganud, rohkem tegeldi kõiksugu palju dekadentlikumate teemadega. Tähelepanuväärne on järelsõnas mainitud seik, et Allanit pani matusetalituste  pidamise vaevalisus kahtlema selles, kas ta sobib kirikuõpetajaks (lk 173). Instituudi eripäraks ja tugevuseks (võrreldes näiteks hiljem avatud ülikooli usuteaduskonnaga) oli praktilise poole rõhutamine, palvuste läbiviimine, jutlustamine ja õppejumalateenistuste pidamine, jumalateenistustel assisteerimine. Instituudis viljeldud praktiline suundumus pani inimese psüühika päris kiiresti proovile. Nii tekitas minus küll teatava äratundmise  lugemine, kuidas Allan koos kaaslastega öises tühjas toomkirikus mingi performance’i korraldas (lk 178). Olen kord pidanud õhtupalvuse sealsamas (küll kõrvalkabelis) niimoodi, et kohal ei olnud ühtegi inimest, ometi edastasin inglitele kogu vajaliku liturgia.

Sommeri järelsõnas nimetatakse ka teisi toona 1980ndate lõpus religioosset luulet viljelenud inimesi, näiteks Ringo Ringveed, kelle kõige laiemalt tuntud luuleteos on kassetivihik  „Linnud mustmühisevast majast” (Eesti Raamat, 1989). Peaksin teda küllalt väikesele tekstikorpusele vaatamata Masingu ja Allani kõrval üheks huvitavamaks eesti nägemusliku religioosse luule kirjutajaks. Hiljem süvenes ta rastafaride maailma. Olen mitu korda antikvariaatides kogenud, et just Ringvee luulevihik on kunagisest kassetikogust ära ostetud ja teised hüljatutena pappkarpi alles jäetud, sellel teosel on oma pühendunud austajate  ring. 1980ndate teise poole religioossete luuletajate hulka saab lisada ka mitmeid teisi, kas või instituudis õppinud teoloog-näitleja Malle Pärna, kes on samuti avaldanud mitu luuleraamatut. Pärn esindab küll pigem mingit hoopis teist ja mustvalgemat religioosse luule võimalust. 1986. aastaga dateeritud luuletuses „Teie süda ärgu ehmugu” esitab ta oma toonase loojakreedo väga üheselt: „ja kõiges otsin ja armastan ma Jumalat / Jumalata inimesed /  kunstiteosed / raamatud / muusika / ei huvita mind absoluutselt / see kõik on tühi lärm ja ajaraiskamine / ja inimeste segadusseajamine / kuritegelik ja kahjulik” (luulekogu „Läbi kõrbe”, 1994, lk 58). Ma ise pooldan rohkem Uku Masingu sõnul Abessiinias levinud vaadet, et „kõige vaesemgi püüab jõuda nii kaugele, et tal oleks majas raamat, sest raamat kaitseb ta omanikku igasuguste hädade eest” (Eesti Evangeelne Luterlik Kirik 1987, lk 25).