Aeglane aktiivne lipulaev

Johanna Ross: „Keel ja Kirjandus peaks hoidma oma positsiooni sisukate ja heakeelsete teadustekstide avaldamiskohana.“

PILLE-RIIN LARM

Ajakirja Keel ja Kirjandus järgmine peatoimetaja Johanna Ross.

Ajakirja Keel ja Kirjandus järgmine peatoimetaja Johanna Ross.

Alar Madisson / Eesti Kirjandusmuuseum

Ei ole liialdus öelda, et peagi 60aastasest ajakirjast Keel ja Kirjandus on kujunenud eesti keele- ja kirjandusteaduse lipulaev. 1. septembril asub väljaande peatoimetajana ametisse Johanna Ross, kes on praegu selle kirjandusteooria ja -kriitika valdkonna toimetaja. Pikemalt Rossi ilmselt tutvustada ei tarvitse: tegu on Sirbi ja teiste kultuuriväljaannete hinnatud kaastöölisega. Alles hiljuti oli põhjust rääkida tema kui Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna laureaadiga kirjanduskriitikast.1 Seekord on jutuks ennekõike Keele ja Kirjanduse identiteet ja tulevik.

Oled kindlasti mõelnud sellele, kuivõrd Keel ja Kirjandus on teadus- ja kuivõrd kultuuriväljaanne. Inter­vjuust Eesti Päevalehele tundub, et sinu kurss on säilitada ajakirja nägu ennekõike teadusväljaandena, kultuuri mainid kui uurimisainest.2 Miks just nii?

Johanna Ross: Kultuuriväljaandeid on Eestis üksjagu, eriti neid, mille huvifookus seostub kirjandusega. Kõlab nagu kohatult, aga mulle tundub, et selle valdkonna kaetuse üle ei saa kurta. Seevastu eestikeelsest teadustekstist hakkab tasapisi saama kurioosum – kui pisut liialdada. Seda enam peaks Keel ja Kirjandus hoidma oma positsiooni sisukate ja heakeelsete teadustekstide avaldamiskohana.

Tõded samas intervjuus, et praegu, kui kultuuriväljaannete loetavus langeb, tuleks Keel ja Kirjandus viia aktiivsemalt võimalike lugejateni. Kuidas seda teha?

Kõigepealt muidugi ei saa teadusajakiri kunagi lõpuni joonduda kuigi laia publiku järgi. Populaarsus ei saa olla Keele ja Kirjanduse esimene prioriteet. Eesti kontekstis tuleks leppida sellega, et nõukogudeaegne loetavus enam ei taastu.

Siiski tuleks võimalikele lugejatele vähemalt meenutada, et selline ajakiri on olemas. Huvi äratas veebruarikuine konverents „Filoloogia lagunemine“. Tänapäeval on kasu muidugi sellest, kui aeg-ajalt vilksatab midagi internetiportaalides ja ühismeedias. Aga kui see toob mõttesse pigem löövad ja lühikesed tekstid, siis Keele ja Kirjanduse lugejaskond kasvab tegelikult just selliste käsitluste puhul, kus on mõnda teemasse põhjalikumalt süvenetud: lugemist ja kasutamist leiavad erinumbrid, mis valgustavad mingit teemat eri vaatevinklist (näiteks ajalooromaani ja kultuurimälu number 2013. aastal), ning üldkäsitlused (näiteks Märt Väljataga artikkel „Mis on luule“ sama aasta märtsi- ja aprillinumbris). Varsti on ilmumas üldistuspretensiooniga tekst transgressiivsest kirjandusest.

Järeldan, et Keel ja Kirjandus hakkab aktiivsemalt suhestuma praegu toimuvaga, olgu kultuuri- või teadusväljal.

Niivõrd kui selline „aeglane“ väljaanne seda teha saab – jah. Peale lugejateni jõudmise tuleks jõuda ka kirjutajateni, see tähendab, kajastada paremini seda, mida eesti keele-, kirjandus- ja rahvaluuleteadlased tegelikult uurivad. Seni on ajakiri natuke kinni olnud vananevates materjalipiiritlustes, kas või juba nimepidi – „keel ja kirjandus“ ei ole tänapäeva teadusmaastikul enam sugugi iseenesestmõistetav kooslus. Kõiksugu teadus- ja ülikoolireformidesse ning nende sisulisse mõjusse teadustegevusele võib suhtuda mitut moodi, aga selge on see, et need mõjud on olemas. Ühelt poolt on Keele ja Kirjanduse suur eelis, et sellised tõmbetuuled ajakirja ennast ei räsi, teiselt poolt ei saa teadusajakirjas toimuvast päriselt mööda vaadata.

Muide, Kaur Kender kasutab oma kohtuprotsessis argumendina tõsiasja, et Keelde ja Kirjandusse on avaldamiseks esitatud tema teost „Untitled 12“ käsitlev artikkel. Selles mõttes võib öelda, et aktiivselt suhestume juba praegu. Ma pole ainult päris kindel, mis väljaga siin täpselt tegu on.

Mis valdkonna või mis laadi või mis teemal kaastöid on toimetaja seisukohalt akadeemilisse ajakirja kõige raskem saada?

Kuna mu senine ametinimetus on kirjandusteooria ja -kriitika toimetaja, siis olen mõelnud selle peale, et puhast kirjandusteooriat ilmub õigupoolest harva. Aga see ehk ei saakski teisiti olla, kirjandusteadus on ikkagi materjaliga läbinisti seotud. Keeleteaduse kohta ütleksin, et seal napib üldhuvitavaid käsitlusi, artiklid kipuvad olema väga spetsiifilised – kuigi, eks siin kõnele ka mu enese võhiklikkus selles vallas.

Eripärane mure on see, et mõnikord on raske saada teadustekstide vahele hingamisruumiks muud. Paljude kaastööliste silmis kõlbab Keelde ja Kirjandusse kirjutada alati ikka ja ainult hästi pikalt ning viidetega. Tegelikult on meil täiesti olemas rubriigid ka lühemate ja esseistlikumate sõnavõttude jaoks ning need on väga oodatud.

Ega kirjanduskriitikatki Keeles ja Kirjanduses kuigi palju ilmu, selles mõttes, et arvustataks ilukirjandust. Kas see oli sul teadlik poliitika ja kas see suund võiks sinu arvates säilida?

See on selles mõttes olnud teadlik poliitika, et näen meie ajakirja kriitikakülgede esimese kohustusena just metatekstide ehk kõikvõimalike eri tüüpi teadusväljaannete, teatmeteoste ja esseistika kajastamist ja vaagimist. Ruum on aga piiratud ning ilukirjandus on jäänud vaeslapse ossa. Ometi ei ole ma tahtnud ilukirjandusarvustustest päriselt loobuda, kuna need elavdavad pilti ja on põnevad nii lugejatele kui ka kirjutajatele. Eks paistab, mis seisukohal on järgmine kirjandusteooria ja -kriitika toimetaja.

Mil määral kummitab Keelt ja Kirjandust kildkondlikkus, suletus?

Kummitab niivõrd, kuivõrd Eesti on väike ning häid teaduslikul tasemel kirjutajaid on vähe. Aga ma arvan, et kuidagi ideoloogiliselt kitsa profiiliga me ei ole. See on jälle n-ö teaduslikult sõltumatu ajakirja eelis.

Tänase Sirbi peateema on vabadus ja rumalus, vabadus olla rumal. See algab meenutusega Käbi Lareteist, kel olnud oma saksa sõprade ees piinlik, et ta elab riigis, kus anti välja „Pipi Pikksukk“ – Pipi õpetas küll vabadust, aga ka rumalust. Mis mõtteid see pildike sinus äratab?

Minu meelest näitab see, et pipilikust ellusuhtumisest on saanud niisugusel määral peavool, et tekib tahtmine seda kritiseerida. 1940. aastatel, kui raamat ilmus, asi nii ei olnud. Arvan, et praegu on alust vabaduse ja rumaluse suhtele kriitiliselt mõelda küll. Sealjuures ei tohiks aga minna laisaks ja harjudagi järeldusega, et meie ajal tähendab igasugune jutt isikuvabadustest automaatselt rumaluse ja lodevuse propageerimist.

Pean muuseas tunnistama, et lapsena „Pipi Pikksukk“ mulle eriti ei meeldinud. Mõtlesin murelikult, et kuidas suhteliselt normaalsed Tommy ja Annika sellise maniaki seltskonnas hakkama saavad. Täiskasvanuna tundub kogu see reeglite rikkumise mõte palju huvitavam.

1 Intervjuu pealkirjaga „Aus tuleb olla!“ ja Rossi kõne „Pudrust kujude valmistamise õpetus“ ilmusid 11. XII 2015 Sirbis.

2 Mari Peegel, Uus peatoimetaja Ross: ajakiri Keel ja Kirjandus säilitab teadusliku näo. – Eesti Päevaleht 24. V 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht