Aasta 1995 – muinasjutt ja veelahe

Ängistavate segaduste, teadmatuse ja absurditundelise muretuse ajast eristavad praegust Eestit stabiilsus ja suutlikkus pidada üleval muidumehi.

PEETER SAUTER

Aasta 1995 tundub juba fiktsionaalne, ebareaalne, muinasjutuline. Mida see tähendab? Pole ühest kujundit, et sellest ajast tervikpilti luua või anda. Iseendale pole ta ka enam selge ja ühene. Võib pritsida detaile, aga need jäävad harali ja mosaiik ei jookse kokku.

Veel mõni aeg tagasi olin hädas, et ei suutnud lastele joonistada jutus pilti nõukaaja tegelikkusest. Kui andsin mõne kõneka detaili, tundus see arusaamatu (olgu siis talongiajast või info­sulust ja Soome televisiooni tähtsusest). Kui püüdsin midagi sidusat tekitada, valgus see laiali ja lapsed tüdinesid kuulamast. Arusaamatut tuli seletada arusaamatu abil ja see ei viinud kuhugi. Analoogid praeguses elus puuduvad.

Nüüd on sama jama aastaga 1995.

Fragment Andrus Kõresaare installatsioonist „Purgatoorium“. 1995.

Fragment Andrus Kõresaare installatsioonist „Purgatoorium“. 1995.

[mobil] galerii arhiiv

Kaarte jagati veelahkmel üks kord

Ma ei tea, kust läheb veelahe. Kümne aasta tagune on veel elus tervik ja kirjeldatav, muutused tunduvad väikesed ja neid saab kirjeldada tänase pinnalt. Et oli nagu praegu, aga natuke teisiti.

1995. aastal aga oli palju teisiti. Majanduslik lõhe meie ja lääne vahel määratult suurem. Lõhe siia saabunud lääne inimeste ja meie (ostujõu, riietuse, käitumiskultuuri, naljade ja jututeemade) vahel ja meie pinev ponnistus lõhet olematuks kujutada. Nii tavaliste inimeste, poliitikute kui näiteks sportlaste seltskonnas. Me olime oma minevikuga märgistatud ja see paistis välja igast pisiasjast käitumises ja kõnes. Me olime saanud vabaks, aga ei osanud olla vabad ja meis tekkis trots. Me sõimasime ja püüdsime naeruvääristada soomlasi (alaväärsuskompleksist), nagu enne olime sõimanud venelasi (mingist teist sorti võõristusest, vahest väändunud alaväärsuskompleksist, mis oli segunenud üleväärsuskompleksiga).

Niisiis, kümne aasta tagune minevik on adutav, kahekümne aasta tagune muutub muinasmaaks. Aastal 1950 võis veel ilmselt mõista aastat 1940, aga kas ka aastat 1930? Kahtlane. Liiga erinev, liiga kauge. Ja 1930. aastal aastat 1920, aga kas ka aastat 1910, tsaariaega? Kahtlane.

Eks muidugi on oluline, kui tugevad on olnud vahepealsete aastate poliitiliste pöörete ja ühiskondlike maavärinate vapustused. Ja võib-olla peaksid õnnelikud olema need, kes on läbi teinud murranguliste pöörete päevad, kui elu on vaene ja raske, aga erutav ja karismapumbad inimestes hakkavad tööle.

Võrreldes viis aastat varasema, taasiseseisvumisajaga oli aastaks 1995 midagi olulist muutunud. Ühiskondlikud rollid olid kas paika pandud, paika loksunud või kätte krahmatud. Või pääsmatult käest lastud. Ja nii nagu siis jäi, on ka jäänud. Kes siis oli pankur, on pankur tänini. Sama poliitikute, kunstnike ja luuseritega. Roll käes – mängi. Kui hiljem rolli püüad vahetada, ei ole see veenev, keegi ei usu sind. Pankur võib maalida (ja mitte halvasti) ja oma maale eksponeerida ja ega kunstirahva hulgast keegi halvasti ei ütle, sest pankur võib osutuda vajalikuks, aga ega keegi neid maale ikkagi usu. Ärimees võib saksofoni mängida ja luuletada – ja mitte halvasti –, aga ega keegi teda nagunii usu. On ju teada, et rantjee lihtsalt lõbutseb. Ta ei tee kunsti hinge sees hoidmiseks ei materiaalselt ega vaimselt. Veel hullem, kui kunstnik otsustab hakata ärimeheks. No kes ärimaailmas teda usub, kes temaga kampa lööb või diili teeb?!

Küllap on üksikuid erandeid.

Veel viis aastat varem olid kõik need hiljem kastidesse jagunenud või jaotatud ühtviisi vaesed semud ja sõbrad, kooli-, maleva- ja korporatsioonikaaslased. Või siis komsomolikarjeristid. Nüüd, pentsik küll, uute mängude alates, jaotati uued kaardid ning punased ja sinised võisid hakata mängima ühes meeskonnas. Ja hakkasidki. Võis tunduda, et veel mõne aasta möödudes jagatakse kaardid uuesti välja ja algab taas uus mäng. Aga nii ei juhtunud. See jaotus jäi kätte ja nende kaartidega mängitakse siiani. Ja mängitakse nii tuliselt, et uusi tulijaid mängu ei võeta.

Aastal 1990, aga ka 1995 võisid 30aastased asutada panku või liigutada, modifitseerida riigikorda, erastada. Praegused kolmekümnesed naljalt midagi sellist oma tsunftiga ei tee. Ainus võimalus on lasta end olemasoleval tegijateringil üksiküritajana üles osta. Oma kambaga uut asja naljalt püsti ei pane. (Jälle eranditega. Näiteks Skype’i seltskond, IT-vallas on ehk midagi taolist võimalik, aga see on valdkond, mida tänasel kujul polnud toona olemas, see mäng tekkis suuresti hiljem ja vanadel peerudel pole know-how’d, et siin noori nagasid tõrjuda.) Või siis tuleb minna Harvardi või Oxfordi ja ennast toda teed pidi hakata üles töötama. Sest 1995. aasta meestel neid diplomeid taskus pole ja nad ei saa neid iial.

Kunagised noorpõlvesemud on muidugi semud siiani, kuigi üksteisest miilide kaugusel ja kuigi võõristus on kokku saades vähemalt paari napsuni visa kaduma. Oled justkui semu, aga semutseda tundub kohatu, vahel on kas raha või poliitika. Kõrvuti istuvad kõrtsus klassivendadest tippärimees, teadlane, (eks)tippsportlane ja poliitik … Ei tea, kes kellele peaks mis nurga alt otsa vaatama. Aeg on vahepeal loonud ja liitnud uusi gruppe, vanad seltskonnad on paratamatult lõhutud. Ja vist nostalgia tõttu tekib vahel kahtlus, kas see vana grupp, mis lõhki löödi, polnud mitte parem, sest siis – plass öelda – ühendas meid ühine võitlus (ja ehk ka ühine vaenlane). Jah, ega me nüüdki ju omavahel vaenlased ole, aga siiski …

Kuidas me igatsesime stabiilsust (ja soliidset korda) aastal 1995, kui osavad püüdsid sogases vees kalu ja teised pöörasid sellele resoluutselt selja, kui mõnikord paukus püstol või Linnakohtu ees plahvatas pomm. Ja kui igav ja tüütu tundub stabiilsus nüüd, kui stabiilsus on käes. Nojah, tarvitseb sõjal puhkeda ja me saame tänast igavat aega kaua taga igatsema.

Aga ma räägin iseenda varal ühe konkreetse näite, kuidas too veelahkmeaeg võis tunduda.

Rong läks, head teed!

Olin olnud kaks aastat Eestist ära ja tulin tagasi osalt seetõttu, et Liverpoolis mingit lahtist vett, mida pidi kroolida, ei paistnud (olgu, ma käisin seal kõrgemas koolis ja tegin sõltumatus trupis teatrit, aga ikkagi), osalt aga selle pärast, et ma olin avastanud, kui oluline on mulle eestikeelne keskkond, mida ma varem ei osanud väärtustada. Proovisin ka inglise keeles kirjutada ja suutsingi, aga sain aru, et see ei saa päriselt minu keeleks, ma küll võin teist keelt nautida, aga … mitte nagu eesti keelt ja see paistab ka tekstist välja, idioomikasutusest ja igasugu pisiasjadest, teksti vabast voolust.

Pealegi tahtis ilmale tulla laps made in England.

Tagasi jõudes avastasin, et kodulinna oli kerkinud hulk uusi kõrgeid ja uhkeid maju (vahi, nigu väljamaal) ja kõik semud olid kuhugi kadunud. Sain aru, et nad on erinevate rongidega ära sõitnud ja ma ei kuulnud nende rongide vilesidki ega näinud tagatulesidki. Uusi ronge ei paistnud kuskil, piletit neile polnud mul samuti ostetud ega jaksu-tahtmistki osta.

Veidi olin segaduses. Aga ainult veidi. Ma ei sobitunud sinna, kuhu olin läinud, ja nüüd ei sobinud ma enam ka siia. Istusin suvilatrepil, lonksasin õlut ja vist hakkasin tasapisi tundma, et pole paha. Äkki olingi jõudnud oma kohta. Võõrandunud mees võõras maailmas, aga ometi (võõraks muutunud) kodus, kas ma mitte seda polnudki tahtnud. Mulle oli välja jagatud luuseri roll, mida ma vist olin alateadlikult igatsenud, sest see on ka vaatleja, distantsilolija roll. Sa ei pea kaasa mängima, aga ega keegi sind ära ei aja, kui pisut kaasa lööd ükstapuha mis mängus varumehena. Sest sul ei ole ühegi valmis vormistatud meeskonna stigmat. Ma pole vastasparteist ega konkureerivast firmast, vaid pigem jumala või kuradi spioon.

Tasapisi märkasin, et neid, kes olid krabanud luuseri rolli, oli rohkemgi. Mõni oli kuskilt poliitpaadist või -rongilt maha karanud. Mine tea, võib-olla kartusest, et mida edasi, seda raskem on mängust lahkuda. Üks tuli hiljem ära isegi Brüsseli karjääriredelilt. Nendega ma tundsin end sarnanevat ja tundsin koos hästi, kuigi ega luuserid taha omaette oma luuseriolemust arutada.

Nüüd ma vaatan, et päris paljud noored valivad taolise luuserirolli juba üsna meelsasti ja üha rohkemad. Sest nii ära elada pole enam nirunärukeeruline nagu aastal 1995. Ses mõttes oleme arenenud maailma riigiks saanud, et ühiskond on suuteline ja varmas muidumehi ülal pidama. Nagu mulle rääkis üks tasuvast PR-tööst loobunu, et ega sul tänapäeval nälga surra lasta. Tee, mida tegelikult teha tahad, tasu ootamata, ja kuidagi elad ikka ära. Nii see on ja minu meelest hea märk. Nii võib juhtuda, et peale kasvab uus vaimsem põlvkond, kes ei rebesta pikkade kontoripäevadega südant ja selgrootsu ribadeks juba neljakümneviieselt. Ja ehk 1995. aasta tegijad, kuigi ise ühiskonda ja majandust juhtimas, on siis ivake kadedadki. Et ennäe, meil võimalust niisama lõdvalt võtta polnudki.

Kuigi, kas elu oligi nii väga närune.

Lapsuke sündis. Ma tõin ta haiglast koju (hea, et taksoraha jätkus) ja kohe esimesel õhtul selgus, et lapsele anti haiglast kingiks kaasa tekk, aga ega teda kuhugi magama pole panna. Diivani peale endi vahele ei võta. Ma võin öösel õllesena külge keerates tite ära lämmatada. Oli öö, panin jope selga ja läksin Mustamäe tagaotsa perifeerias õue, et leida kuskilt vastsündinule voodi.

Ja ma leidsin.

Selvekaupluse taga olid virnas saiakastid. Ilusad, puust, kulunud ja õilsad, saialeivalõhnalised. Haarasin ühe kaenlasse ja jalutasin koju. Hoolimata eriti, kas keegi mu vargust märkas või kas mööda võib sõita politsei ja kinni pidada.

Käisin uhke isana kodus saiakasti välja – et kas sobib voodiks? Sobis küll. Ja laps elas mitu kuud selles saiakastis. Kuni polnud ohtu, et ta võib ennast sealt välja keerata. Hiljem tudis aga lapsevankris, mille ülemise otsa ma tuppa tõin, ja mujal seda vankrijuppi hoida polnudki kui toas.

Elu oli ilus.

Jah, tänapäeval paraku nii ei saaks, kui ka tahaks. Sellist vaesust poleks enam kuskilt võtta ja sellist saiakasti samuti mitte. Sest pole enam lahtisi saiu ja neid ei panda enam puust päevinäinud kenadesse kastidesse. Nüüd peaks saiakasti varastama Eesti Rahva Muuseumist, kui tahaks asja korrata. Aga kus sa, see oleks juba tõsisem keiss.

Ja kuigi ma neid asju tol ajal kirjutatud sünnitusnovellis „Kõhuvalu“ otsesõnu ei kirjeldanud, lugu on suuresti fantaasia, läks sinna ilmselt siiski sisse ajatunne, milles oli ängistust segadustest ja teadmatusest, mis edasi saab, ja kuna seda ängi hästi kanda ei jaksa, siis ka – absurditundelist muretust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar