31. juuli

Katkend romaanist „Lui Vutoon“

Armin Kõomägi

Lakkamatu vihm. Ikka veel. Käisin hommikul katusel ja kordasin eilset rituaali. Seekord väiksema kirega, kuid seda suurema pühendumusega. Tervitasin maailma ja maailm tervitas mind vastu oma luudeni tungiva märja embusega. Tere hommikust, loodus, ja aitäh vihma eest!

Täna olin ma asjalikum. Kuivatasin end ära ja vaatasin toas ringi. Just selline paras päev, et võtta ette mõni rahulik kodune töökene. Jalutasin käed seljal just nagu inspiratsiooniplahvatust ootav sisedisainer ja leidsin, et nii mõndagi saaks paremaks muuta. Lisades sisekujundusse kübeke emotsionaalsust ja pakkudes välja väikeseid uuenduslikke rõhuasetusi, peaks isegi sellisest lahmakast kodust olema võimalik luua inimväärne ja huvitav elukeskkond. Käärisin käised.

Esimeses järjekorras võtsin ette plakatid. Teadsin, et keskuse direktor oleks seda mult nii väga oodanud. Ta pidi nägema (juhul kui ta ikkagi ükskord välja ilmub), et ma polnud siin tühjale-tähjale aega raisanud, vaid andnud oma intellektuaalse panuse poekeste külge­tõmbejõu märgatavaks suurendamiseks. Surmigavad plakatid vaimuvaeste allahindlustega tegin ringi.

NÜÜD KÕIK ILMA RAHATA!

VÕTA PALJU TAHAD!

VÕTA VEEL!

TASUTA KOJUTARNED KONTINENDI ULATUSES!

LAENUOTSUS ÜHE SEKUNDIGA!

INTRESS – 0, TAGASIMAKSE – 0, TAGATIS – 0!

RÄÄGI KOGU AEG KÕIGIGA ÜKSKÕIK MILLEST, TASUTA!

TASUTA HAIGUSTELE TASUTA RAVIMID!

KAKS TELEKAT MITTE ÜHEGI HINNAGA!

SÖÖ VEEL, SUNNI ENNAST, NÄITA OMA ISELOOMU!

ÄRA MINE KOJU, ÖÖSEL TÄIENDAVAD HINNAÜLLATUSED!

JOO KOGU AEG MEIE KULUL JA SÕIDA NÄDALAVAHETUSEKS AMSTERDAMI SEENELE!

KARJU MEIE PEALE, ALANDA JA LÖÖ MEID, IKKA NAERATAME 🙂

AFTERPARTY, BEFOREPARTY, AFTERPARTY, BEFOREPARTY …!!!

Nüüd oli mannekeenide kord. Mis nad passivad niisama tühjal pilgul oma vaateakendel. Umbes kakskümmend tükki riietasin korrektselt põhivoolu vabaajariietusse. Moodustasin meestest, naistest ja lastest midagi peredetaolist. Isadele surusin padjad kõhuks särkide alla, mõnele joonistasin käsivarrele karmis stiilis tätokaid julmadest grillkanadest ristatud šašlõkivarraste kohal. Emade näod meikisin tülpinuks ja väsinuks. Igale lapsele toppisin kõrva iPadi. Kogu selle seltskonna istutasin McDonald’si ebamugavate lauakeste taha ja lükkasin neile ette tühjad kandikud, mida nad kambakesi pettunult jõllitama pidid.

Naistepesu butiigi ette ehitasin vägivaldse action-stseeni. Natüürmort seisnes selles, et üks tibi, kes oli oma piitspeene keha katnud tosinate bikiinide ja kopsukatega, sattus nüüd alastijäetud sookaaslaste pahameeletormi alla. Raevunud kamp kiskus ahnitsejat juustest ja peksis teda kikkpoksijate kohta veidi liiga kaunite jalgadega.

Euronicsi sajameetrise telekaleti ette lükkasin mööblipoest terve persetäie diivaneid ja sohvasid, millele istutasin mugavatesse asenditesse ahvatlevaid koduperenaisi, vaheldumisi kartulikrõpsu- ning koera- ja kassitoidupakkidega. Siis laadisin oma lemmiklelu Beretta ja lasin igaühele neist otsaette ilusa korrapärase hindu märgi.

Rimis istutasin igasse kassasse kurjaks maalitud näoga mannekeeni. Ühe puhul tegin erandi, sättides linti valvama lahke ja lõbusa täispuhutud rannakrokodilli. Just selle kassa taha kogunes paarikümnest puisest lapsest moodustunud saba, igaühe jalge ees kuhjaga täis ostukorv alkoholi, sigarettide ja rasestumisvastaste vahenditega.

Jahitarvete poe põranda katsin paksu haavatute kihiga. Kõigil kuul käes või jalas, igatahes mitte kuigi eluohtlikult. Nukrameelse efekti süvendamiseks kulutasin etteastele paar plokki Felixi klassikalist tomatiketšupit, mis väidab end olevat kogu pere lemmik, sobides maitsestama kõike, mis näeb välja nagu liha. Usutavuse huvides pidin leidma ka kellegi, kelle täpse snaipriosavuse arvele see kõik kirjutada. Silma jäi seinal rippuv võimsate sarvedega punahirve trofee. Väike armas Colt mahtus tema kollaste hammastega avatud lõugade vahele justkui valatult.

Lastetarvete kauplusse vedasin modrupoest kõige suurema ikoonipildi. Riputasin vagatseva pühamehe seinale ja parkisin tema ette kõik kaksteist titevankrit, millest igaühte toppisin mänguasjapoest pärit paarikese: kaks karukest, kaks lõvikest, kaks kaelkirjakukest, kaks konnakest, kaks mingit imelikku linnukest ja nii edasi. Viimases leidsid oma härda aseme kaks ingellikku nukukest, jumalakartlikud silmakesed reaalsuse eest nii ettenägelikult suletud.

Apteegi letile lavastasin erootilise soft-pornostseeni, milles kolm võrksukkadesse ja nappidesse valgetesse kitlitesse riietatud farmatseuti tegelesid üksteise kallal põhjaliku oraalse uurimistööga. Uksele riputasin hotelliesteetikas kujundatud sildikese: PLEASE DO NOT MASTURB!

Samsonite’i firmapoes täitsin vaateakendele välja pandud kohvrimaailma viimased sõnad kõige kaunimate mannekeenide naeratavate peadega, mille mahasaagimisele kulutasin hulga mahlakaid kaloreid. Lahendus kukkus välja ratsionaalsemgi, kui ma oodata oskasin. Sumadanitäis säravaid silmi meelalt paotatud suukeste kohal. Samsonite’i eelpakitud kohvritega muutub isegi reis põrgusse meeldivaks ja rahuldustpakkuvaks egotripiks. Bon sacvoyage!

Õhtuks olin kurnatud nagu siga, kes on ennast sekundikski säästmata pühendanud pika toimeka päeva sõnnikus sonkimise tänamatule tööle. Vajusin rampväsinult Kimi kõrvale, silitasin hajameelselt ta juukseid ja avaldasin lootust, et selle aasta kodukaunistamise autasu toimetab presidendihärra isiklikult meile Ülemiste keskusesse. Õrnusteks ja meieisapalveks jõudu enam ei jätkunud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming