Sööst pöörasesse sotspornosse

Kaupo Meiel

Ilmar Särg, Pöörased lood. Kujundanud Jaan Särg, esi- ja tagakaas Ilmar Särg. Lambri Raamat, 2014. 244 lk. Kardioloog Ilmar Särg on päris viljakas kirjamees, temalt on alates 1986. aastast ilmunud luulekogusid, lastelugusid, jutukogusid ja romaane. Särje 2001. aastal ilmunud romaan „Sada aastat armastust” pälvis Albu valla välja antava A. H. Tammsaare nimelise kirjandusauhinna ja ühtekokku on tema loome­nimekirjas tosin teost.

Aeg-ajalt kasutatakse Eestis teatud (meedia)nähtuste kirjeldamiseks mõistet „sotsporno”. Henn-Kaarel Hellat olevat sotspornoks nimetanud oma luuletekste, mida ta kunagi Edasile tähtpäevadeks kirjutas, vähemalt nii on 2008. aastal ajalehe Vooremaa kaudu teada andnud Riina Mägi. Ju siis nii oli, aga nüüdsel ajal, isegi kui kirjanikud teevad ajalehtedele tellimustekste, vähem luule-, rohkem proosa- või kolumni vormis, eelmainitud mõttes sotspornoni enam ei laskuta.
Pigem võiks mõiste „sotsporno” tänapäeval tähistada kõike, mida esindas kõige markantsemalt telesaade „Võsareporter”, vähemal määral haakuvad sellega „Pealtnägija” ning ikka ja jälle mõni uudistelõik mõnes uudistesaates või -magasinis. Lühike retsept sotspornouudise tegemiseks on selline, et mis tahes sündmuse – mida uhkem, seda parem, näiteks presidendi või peaministri visiit väiksesse maakohta – kommenteerijaks tuleb valida küla kõige vähemate hammaste ja suurema promilliga kodanik, kelle suu läbi siis tõde peaks kõlama. Ja lõbu laialt, kuigi see on nii kurb, nii kurb.
Kaasaja eesti kirjandusest paistis sotsporno kaarega mööda minevat, vaevalt on aus isegi Erik Tohvri loomingut selle alla paigutada, kuid Ilmar Särje viimatine jutukogu „Pöörased lood” täidab selle tühiku.
Särje põhimotiiv, mis esineb pea kõikides tema pöörastes lugudes, koosneb taustast, mille moodustavad tühjaks jäänud külad ja kõledad linnad. Sellel taustal elavad vastavalt kas ainult paar lolli ja üksikut maainimest või puudusest, vaesusest ning hoolimatusest kurnatud linlased. Sagedasti on Euroopa Liidu tõttu kohutavalt kannatavad elanikud üksikud naised, kes hirmsal kombel meest tahavad, ning parimal juhul töötavad nad tühjenevas maakoolis õpetajana, halvemal juhul istuvad töötuna lagunevas talumajas.
Eesti sisuliselt hävitanud Paha Euroopa Liidu kirjeldusi leidub palju, üks kokkuvõtvam peitub loos „Mida teha tütrega?”: „Tööjõu vaba liikumine oli Euroopa Liidu prioriteediks ja siin riigis tähendas see ainult ühesuunalist teed. Nii nagu kaup vallutas uued turud, nii rändas tööjõud tasuvamatele töökohtadele. Ja kuigi räägitakse, et paja ühes servas ei saa paksemat suppi keeta kui kogu pajas, siis lahjemat sai ometigi” (lk 62).
Ega Eesti isegi patust puhas ole, et see maaelu meil nii tuksis on. Jutus „Torm” läheb peategelane Sander maalt linna: „Vanasti öeldi, et linnaõhk teeb vabaks. Nüüd pidi see õnnelikuks tegema, sest kõik sinna tormasid. Ainult tema polnud linnas küll mingit õnne leidnud. Ei olnud tal naist ega lapsi, isegi korter, mis tal oli järelmaksuga ostetud, oli pisike, külm ja vilets” (lk 130).
Ja pea kõigi raamatus esinevate naiste elu ja eksistentsi võtab kõige lühemalt kokku „Reetmine”: „Mees oli tõesti Anne nõrk koht. Kunagi oli tal mees isegi olnud, aga see oli juba nii palju aastaid tagasi, et keegi seda enam ei mäletanud. Ainus tõendus tema kunagise olemasolu kohta oli peaaegu täiskasvanud poiss, kes Annega korterit jagas. Ja selle poja pärast polnud Annel ka uut meest” (lk 105).
Kõik see kordub tüütuseni leheküljelt leheküljele, loost loosse. Nii otsekohesesse ümberütlemiseta sotspornosse laskuvad jutud, milles üksik maanaine hakkab parema puudumisel koeraga sugu tegema (avalugu „Piiri peal”) või siis asub – ütleme viisakalt – sängi jagama oma pojaga („Maia eksitus”). Päriselt, lihtlausetes, selliste naisekeha kirjeldustega, nagu seda vaid umbes kuuekümnesed mehed teha suudavad.
Joodikutest meestest, üksikutest naistest, pooltühjades küladest, mida lisaks eelnevatele asustavad veel vaid mõned pensionärid ja invaliidid, kõnelevate lugude ja maakonnalehe kirjasaatjate poeetiliste murekirjade laadis üldisemate heietuste vahele eksib üks sümpaatse puändiga ja omamoodi loogiline, liigse otsevirisemiseta lühilugu, milles tühjaks jääva koolimaja naisõpetajad otsustavad, et hakkavad usinalt sünnitama, et emapalgast elada, aga lapsi tuleb nõnda palju, et kool hoopis laieneb, aga õpetajad on kõik lapsepuhkusel („Viimane piir”). Ei kujuta ette, kas see jutt eraldi töötaks, aga terve raamatu kontekstis andis see oma lühiduses ja soojuses ülejäänutele silmad ette ning kandis autoril nii väga südamel oleva sõnumi, mida ta läbi terve jutukogu korrutab, edasi kergelt, kujundlikult ja heas mõttes följetonistlikult.
Harrastaja tasemest jutukogu siiski üle ei hüppa ning paraku rõhutab seda veelgi Times New Romanis poolitusteta tekst (jutumärkidest loobumine otsekõne puhul siiski ei häirinud), rääkimata sinimustvalgest kaanest. Suur pluss, rõhutan vähima irooniata, on äärmine ortograafiline puhtus – ainus silma hakanud trüki- või näpuviga varitses leheküljel 223 („möni” p.o „mõni”). See on väga suur saavutus.
Ilmar Särje „Pöörased lood” on raamat, mille olemasolu ma enne selle läbilugemist poleks uskunud, aga see on olemas ja me kõik peame selle teadmisega edasi elama. Aidaku meid jumal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming