Natuke liiga tüüpiline meieaegne luule

ANDRA TEEDE

Chalice, V2rske kartul. Toimetanud Triin Marjapuu. Kujundanud Matthias Sildnik, kaane kujundanud Marko Kekishev. Jumalikud Ilmutused, 2013. 164 lk.

Jarek Kasari alias Chalice’i teise luulekogu kõige tugevam tekst on kindlasti nimiluuletus „V2rske kartul”. Vabavärsilises kolmeleheküljelises mitte liiga pikas luuletuses segunevad nii selle kirjanikuks hakanud hiphoppari kui laiemalt tänapäevase mitte eriti poeetilise luule parimad küljed. Algab see hästi igapäevase olmerealismiga: „suvel unistan tihti et kartul / oleks igavesti v2rske kartul” (lk 111). Autor rõhutab oma tavalisust ja, miks siis ka mitte, oma rahvuslikkust, hakkamata siiski liialt sügavalt eesti rahva kui kartulisööjate üle heietama. Sellist realismi on siin raamatus küllaga, seda antakse meile mänguväljakul lustiva poja (lk 104), koduse remondi (lk 19) või sõpradele bändinime valimise (lk 94) kaudu. Nimiluuletuse seitsmendal real jõuab tekst Chalice’ile omasesse kergesse absurdi, siis puudutatakse möödaminnes siin-ja-praegu ühiskonnateemasid – nimetatakse Tallinna linnapead – ja lõpuks võtab „V2rske kartuli” loogika üle terve maailma: „elu m6te ja yldse k6ik m6eldav / oleks yks muretu v2rske kartul // v2rske kartul / tilliga” (lk 113). Ühesõnaga, alguses on värske kartul lihtsalt tore osa kodumaisest lühikesest suvest, aga vaid poolsada rida hiljem on see lihtne sümbol neelanud kõik ümbritseva. Midagi sellesarnaselt kõikehõlmavat sünnib nii luuletuste „Maraton”, „Tähtsad otsused” kui ka „Kedi” lõpus ja selle tunde annab ilusti kätte ka teksti „Stockmanni teisel korrusel” lakooniline lõpuakord „naistel on alati õigus” (lk 125).
Kui nimiluuletuses ei minda linnapea isiku nimetamisega kaugemale soovist, et „isegi tallinna linnapea / oleks kuradi v2rske kartul”, siis isikunimede kirjapanemisel ei ole Chalice siiski kitsi olnud. Enamik neist nimeloopimis-luuletustest on peatükis „Kuulsad ja kummist”, kus näiteks Mihkel Mutt „kummardades / hõõrus oma pealage / vastu mu tagumikku” (lk 75), Tauno Kangro „visanud / oma kaaslasele / kannu vett n2kku” (lk 76) ja Jüri Homenjal „on / naljakas mikrofon / nagu must dildo” (lk 81). Kindlasti on selle peatüki üks eesmärke naljategemine, mingi veider mulle hirmsasti Kivisildnikku meenutav poolsõimav, poolheatahtlik absurd.
Üldse oli esimene mõte, mis Chalice’i teist luulekogu lugedes tuli, et ta on harjunud žanriga, ja ilmselt ka seltskonnaga, millesse Ji kirjastuses juba teise luulekogu avaldamine ta asetab. Luuletused on lühikesed, nende huumoris on natuke pahatahtlikkust ja päris palju ka enese üle naermist. Episoodid autori muusikuelust meenutavad hirmsasti Kivisildniku läbielamisi kirjanikuna, millest võib lugeda näiteks raamatus „Loomade peal katsetatud inimene”. Ühesõnaga, Chalice’i on raamatuga „V2rske kartul” üpris kerge Ji konteksti asetada, mis ei ole iseenesest halb asi. Mõjutajatest ei pääse keegi meist ja võib-olla läheb lihtsalt sel tuhandetest armastatud artistil ja kümnete surematute laulude autoril natuke aega, et ka luuletajana oma täielik isikupära kehtestada. Praegu, selle raamatuga, ta paraku pigem ei kehtestu, ei jää meelde, ei saa aasta olulisemaks, naljakamaks, absurdsemaks, kõikehõlmavamaks ega realistlikumaks. Natuke nagu ükskõiksuse tunne tuleb pärast selle raamatu lugemist peale.
On muidugi päris võimalik, et see „V2rske kartuli” nõrkus tuleneb hoopis toimetaja, mitte autori vigadest. Eks toimetaja ametiga käib kaasas paratamatus, et kui kõik õnnestub, ei panda neid tähele ja mainitakse kriitikas üliharva, aga kui midagi jääb puudu, võetakse nemad esimesena ette. Selle raamatuga on mindud väga ilmselget teed: ilmselt on võetud autori saadetud luuletused ja need lihtsalt ära sorteeritud. Tekstide järgnemises ega peatükkideks jaotumises ei paista olevat muud loogikat kui mingi lihtsameelne „sellised sinna, teistsugused siia” süsteem. Näiteks peatükis „Last time I’m calling mister Kasar” on kolm reisimisest kirjutatud luuletust, esimene lühivorm pärineb Saksamaalt (lk 129), teine tekst on sõnamäng ja kasarlik puändikerimine Aafrikast (lk 130), kolmas samuti hästi äratuntavalt autori käekirjas natuke pikem reisikiri Kyōtost (lk131). Järgmine peatükk „Soojad suhted” hõlmab abiellumisest, käimisest ja ringimagamisest rääkivaid luuletusi ning raamatu viimane alapealkiri „Lyhkarid” viitab imepisikestele paarirealistele lühivormidele, mis on kavalad, ärapanevad ja mõnikord päris naljakad. Kuna need lihtsalt näiteks jaoks välja toodud kolm viimast alajaotust raamatus ei ole mitte kuidagi üksteisega seoses ega samas rütmis kas või tunnetuslikus mõttes, jäävad aga nad kõik nõrgaks.
Ajan selle toimetaja kaela – kuigi võis ju olla, et autor või kirjastaja ei lubanud tiitellehele märgitud Triin Marjapuul eriti omavolitseda – seepärast, et kui Chalice’i raamat oleks minu kui lugeja jaoks läbi mõeldud ja eelmine-toidab-järgmist-süsteemis neid tekste segamini pakutud, kui mõnele reisikirjale oleks järgnenud tabav lühivorm, millest oleks omakorda saanud alguse suhteluuletus, millele oleks veel ühe tasandi andnud lyhkar „inimesel / kellel pole kapis luukeret / pole seda t6en2oliselt / mitte kusagil” (lk 163), jäänuks raamatust hoopis teine mulje. Ja palju mõjusam, mis sest, et natuke ikkagi teiste moodi. Ilmselt tahaksin siis ka anda „V2rskele kartulile” lausa mitu punkti rohkem, kui hetkel meeles mõlgub.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming