Eluteatri näitelaval

Evelin Arust

Kristīne Želve, Juukselõikaja-tüdruk. Tõlkinud Hannes Korjus, toimetanud Kai Aareleid. Aastakäigu kujundanud Aadam Kaarma. Loomingu Raamatukogu 2014, nr 12-13. 80 lk. Undinė Radzevičiūtė, Ei mingit Baden-Badenit. Tõlkinud Tiiu Sandrak, toimetanud Anu Saluäär-Kall. Aastakäigu kujundanud Aadam Kaarma. Loomingu Raamatukogu 2014, nr 2-3. 80 lk. Läti ja leedu kirjandust jõuab eestlasteni kahetsusväärselt vähe. Siiski on olukord tasapisi paranemas. Kas või Loomingu Raamatukogus on tänavu ilmunud harjumuspärasest realistliku kujutuslaadiga kirjandusest mõnevõrra erinevad kahe nüüdisautori jutukogud: lätlanna Kristīne Želve „Juukselõikaja-tüdruk” ning leedulanna Undinė Radzevičiūtė „Ei mingit Baden-Badenit”.Želve ja Radzevičiūtė on küll pärit kahest kõrvuti asetsevast ja sarnase kultuuriruumiga riigist, kuid nende loominguline käekiri ei kattu. Sellele vaatamata saab neid kaht autorit kõrvutada ja leida nende teostes ühiseid tunnusjooni.

Mõlemad kujutavad oma lühijuttudes teistsuguseid maailmu ja inimesi. Lugeja viiakse seiklema maakera eri soppidesse või kodulinna nurgatagustesse. Tutvustatakse karaktereid, kes kehastuvad kellekski teiseks, seda nii teatrilaval kui ka igapäevaelus – neil on oma roll, mida tuleb täita. Mõlemad portreteerivad inimesi, nende veidrusi, isegi anomaaliaid.
Nii „Juukselõikaja-tüdrukus” kui ka jutukogus „Ei mingit Baden-Badenit” on näha konflikti üksikisiku ja massi vahel. Želve tegelased kannavad sageli ebaisikulisi, kuid karaktereid hästi iseloomustavaid nimesid nagu Hullmees, Likvideerija, Luuletaja, Juukselõikaja-tüdruk, Revolen.1 Nad on enamasti (kuid mitte alati) loomeinimesed, kes ei ela tavapäraste normide järgi. Need inimesed, kes Želve lugudes toimetavad, asetuvad kuhugi perifeeriasse, üldse mitte ei taha nad sobituda korraliku kodanlase maailmaruumi. Oma aeg veedetakse kuskil urkas, kaaslaseks tihtilugu alkohol ja kentsakas käitumine. Raha napib. Janditakse mingite riiete, passide ning piiriületusega, kusjuures viimane ebaõnnestub, kuna seltskond osutub liialt kummaliseks ja üldse mitte tõsiseltvõetavaks. Eks ikka seetõttu, et nad on „[—] PRIDURKI-PJANITSÕ-HUDOŽNIKI”2 (lk 41).
Radzevičiūtė tegelased võtavad selgemini mingi rolli, kusjuures see osa, mida nad mängivad, on üsna sageli suurema ja tugevama või koguni masside loodud ja peale surutud. Näiteks ootab (aga tegelikult ei soovi) vanaisa, et tema ebaharilikult pikkade sõrmedega lapselapsest saaks vargapoiss („Kell”), inimesed loodavad, et Lee Zi jääb maailmameistriks, pärast nad soovivad hoopiski, et selleks saaks keegi teine („Püramiidi pööramine”), või tahavad massid ja naine, et inimesed ning tema mees võtaksid tablette ega magaks peaaegu enam üldse, sest muidu on meie õnnelik elu liiga lühike („Ravim”). Nad ei ole mitte ainult juba loomu poolest erinevad, vaid esinevad pidevalt eluteatri näitelaval (või päris näitelaval) iseenda sepistatud maskides. Iial ei aima, et kõrvalkorterisse ootamatult üürnikus tulnud noormees on filminäitleja („Rollist rolli”), Mägi-Karabahhia suurvürst aga endine Moskva ainus õige teatrilavade tsaar või palatikaaslane kannibal, kes tahab su naha maha nülgida ja sellest raamatutele kaaned valmistada („Walter Schultz”).
Kummagi autori lugude jutustamise ja ülesehitamise stiil on omanäoline. Želve ja Radzevičiūtė kirjalikku väljenduslaadi iseloomustavad katkestus, rõhutamine, eripärased lõpud, lakoonilisus, absurdsus ja reaalsusega mängimine.
Želve lood on kindlasti realistlikumad kui Radzevičiūtė omad. Siiski on neis lugudes midagi, mis laseb aimata, et tegemist pole elust mahakirjutatu, vaid ka kujutlusvõimega rikastatud tekstidega. See reaalsus, mida näeme Želve juttudes, on nimelt kummaline, (boheemlaslikule elulaadile omane?), seal juhtub asju, millega üldjuhul inimesed ei tegele. Küll kleebitakse passi inimese portree asemele loomapilte ning tõmmatakse meesterahvale sokkide asemel jalga katki lõigatud sukkpüksid või laseb pikkade paksude juustega tüdruk endale võimaliku elumuutuse ootuses siilisoengu pügada. Aga ehk see vaid tundub veider, võib-olla on halli argipäeva vürtsitamine kentsakustega hoopiski üks ütlemata hea ja põnev idee?
Eraldi peab Želve juttudes tähelepanu pöörama kordustele, teksti katkestustele ning kursiivkirja kasutamisele. Viimased kaks on tähtsal kohal ka Radzevičiūtė lugudes. Želve kordab nii sõnu kui ka pikemaid fraase. Seejuures on erilist rõhutamist vajavate osade juures kasutatud kas suurtähti, kursiivkirja või mõlemat korraga. Esiletoodud kohad toonitavad mõnikord kellegi omadusi, väljaütlemisi, mis on kedagi solvanud, nendega rõhutatakse kellegi olekut, teisal korratakse tekstiosi, mis mõjuvad just kordusena absurdselt. Kursiivi kasutatakse tihti ka lihtsalt oluliste sõnade ja lausete esiletõstmiseks. Želve lood näivad koosnevat väikestest lugudest: räägitakse üks osa toimunust ära, tehakse ootamatult katkestus (tekstis markeeritud tühja reaga) ning jätkatakse hoopis uue looga, mis võib olla meenutus minevikust või siis käesoleva hetke kirjeldamine. Selline võte meenutab filmilikku stseenilt stseenile hüppamist või kaamerasilma ootamatut suunamist ühelt sündmuspaigalt teisele. Võimalik, et sellise stiilimeetodi kasutamise on tinginud autori õpingud režii erialal.
Juttude lõpp on samuti kõneväärt. Želve tekstide lõpunoodid on rahulikud ning lood justkui hääbuvad vaikselt. Minajutustaja võtab paari lause või sõnaga kogu loo kokku, esitab mingi tõdemuse, kuid jätab siiski palju otsi ripakile. Lahtine lõpp annab lugejale võimaluse ise järeldusi teha või luua oma visioon sellest, mis tegelastest edasi saada võis.
Radzevičiūtė kirjeldab oma lugudes maagilis-realistlikke maailmu, mis esmapilgul tunduvad tavalised ja normaalsed, kuid loo arenedes üllatavad oma kohatise absurdsusega. Stiililt on tema tekstid pigem lakoonilised: sõnu ei pillata, fraasid justkui raiutakse üksteise otsa ja öeldakse välja vaid see, mis on tähtis.
Nagu Želve toob ka Radzevičiūtė oma juttudesse sisse katkestused, ainult et need mõjuvad teisiti. Tema lugudes ei lõhu need tervikut, vaid annavad teada, et oluline info on edastatud ja lõpetatud ning võib suunduda juba uue teabe kirjeldamise juurde. Kange lausestus ja katkestused ei sega ühtse loo moodustumist. Seesugune kirjutamisstiil ei lase lugejal valvsust kaotada ega unustada ennast ekslema Radzevičiūtė lugude poolmaagilisse maailma koos eriskummaliste isikutega, kes pakuvad oma rollimängudega kummastavaid elamusi.
Ka Radzevičiūtė kasutab mõningate tekstikohtade eriliseks esiletõstmiseks kursiivkirja, rõhutuse kaudu esitatakse lugejale kirjeldatava situatsiooni tuum. Kaldkirjaga on märgistatud ka kuulutused, kirjad, tootenimed ja reklaamlaused. Eraldi rõhutatakse sõnu, mis iseloomustavad Radzevičiūtė lugude põhisõnumit ja -komponente: mäng, visioon, tõeline.
Kui Želve lood nii-öelda hääbuvad, siis Radzevičiūtė jutud pigem katkevad veidi teravalt ja järsku mingi tähtsa tõdemusega. Nagu Želve tekstid pakuvad need lugejale mõtisklemise võimalust. Radzevičiūtė lõpulaused võiksid kasutust leida ka sententsidena, niivõrd kompaktselt ja sisukalt on need esitatud: „Kuid ilmas pole ohtlikumaid inimesi kui need, kellelt on illusioonid ära võetud” (lk 23), „Ja kunagi ei tule lõplikku võitu ega absoluutset võitjat” (lk 54). Vahest parim näide teksti katkestusest ning lahtisest lõpust, kus ei puudu oma tõdemus ja mõtegi, on loo „Ravim” viimane lause: „Ja mõtles, et mitte kunagi enam ei pane ta seda …” (lk 36).
Želve ja Radzevičiūtė tõestavad, et läti ja leedu kirjanduse temaatika ei piirne ühe väikese piirkonnaga ega kujutata vaid harjumuspäraseid karaktereid. Lõunanaabrite lühilood on igati huvitav lugemiselamus.

1  REvoljutsionnõi VOžd LENin (revolutsiooniline juht Lenin).
2 Lollpead-joodikud-kunstnikud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming