Noortekirjanduse edu võti on mitmekesisus

HEIDI IIVARI

Salla Simukka on tänapäeval Soomes edukamaid kirjanikke ja pühendunumaid noortekirjanduse edendajaid. Ta on kirjutanud 13 noorteromaani, pälvinud 2012. aastal Soome lastekirjanduse suurima, Topeliuse auhinna ning 2013. aastal naabermaa kultuuri- ja haridusministeeriumi Suomi auhinna. Viimase on varem pälvinud vaid kaks noorte- ja lastekirjanikku Tove Jansson ja Maria Vuorio. Simukka Lumikki-triloogia tõlkeõigused on müüdud 43 riiki. Tänavu ilmus selle esimene köide „Punane nagu veri” („Punainen kuin veri”, 2013) ka eesti keeles.

Oled kirjutanud põneva, hoogsa ja sügavamõttelise trilleritriloogia, mis on sinu kirjanikukarjääri läbimurdepunkt. Kas triloogia vastuvõtust võib järeldada, et lõpuks võetakse Soomes ka laste- ja noortekirjandust tõsiselt? Missugune on praegu laste- ja noortekirjanduse positsioon ja tase Soomes?
Salla Simukka: Kahjuks valitseb ikka vastuolu laste- ja noortekirjanduse taseme ja sellele pööratava tähelepanu vahel. Meil on äärmiselt mitmekülgset, auahnet, kõrgetasemelist ning rahvusvahelise potentsiaaliga laste- ja noortekirjandust. Seda ka tõlgitakse ohtralt võõrkeeltesse, näiteks Mauri Kunnase, Aino Havukaineni ja Sami Toivoneni, Siri Kolu, Seita Vuorela, Timo Parvela ning Sinikka ja Tiina Nopola raamatuid. Sellest hoolimata käsitleb meedia laste- ja noortekirjandust ja -kirjanikke, nagu need oleksid täiskasvanute kirjandusega võrreldes teisejärgulised. Öeldakse palju head ja ilusat laste ja noorte lugemise kohta, aga need kõned ei kajastu tegudes.
Laste- ja noortekirjandust tuleks igati püüda nähtavamaks teha ja teadvustada. Kui lugejad ja raamatuostjad isegi ei tea, et raamat on olemas, kuidas nad saavad selle üles leida? Võttis natuke aega, enne kui Soome meedias tärkas huvi kas või selle vastu, et mu raamatute tõlkeõigused on müüdud nii mitmesse riiki. Nüüd on tähelepanu jätkunud küll ja küll. Loodan aga, et tegemist pole ainult ühe triloogia ja ühe naise nähtusega, vaid tähelepanu sära laieneb ka muule soome laste- ja noortekirjandusele, et ilmub järjest rohkem tõsiseid intervjuusid ja arvessevõetavaid arutlusi selle kirjanduse üle.

Keda soome noortekirjanikest hindad kõrgelt ja miks?
Kuna mul tekkis võimalus kiita soome kirjandust, jätkan samas vaimus: hindan väga kirjanikke nagu Siri Kolu, Sari Peltoniemi, Seita Vuorela ja Vilja-Tuulia Huotarinen. Kõik nad kirjutavad eri­ilmelist, mitmetasandilist kirjandust ega alahinda lugejat. On au olla mitte ainult nende kolleeg, vaid ka sõber.

Kas noortekirjaniku vastutus on suurem kui täiskasvanutele kirjutaval kirjanikul? Kas ta peab juhtima noort inimest vastutava, avarapilgulise ja moraalse käitumise juurde? Kas see on üldse võimalik meie väärtuspluralistlikus ajas?
Kirjandus on kirjandus, eneseabiraamatud eneseabiraamatud. Kunst ei saa olla kunagi eetiliselt kodeeritud. Ma ei anna oma lugejatele elureegleid. Osa lugejaid küll leiab need mu raamatutest, aga siis on tegemist lugeja enda reeglitega, mis vormuvad tema maailma ja minu raamatu maailma kohtumisel. Lähtumine eesmärgist, et raamat peaks kedagi õpetama või kasvatama, on kipakas. Lugeja on radikaalselt vaba looma oma tõlgendusi ja lugema oma koodisüsteemist lähtudes – ja nii peabki olema.

Mida soome noored loevad?
Rahvusvahelised menuraamatud on menukad ka Soomes: „Videvikud”, „Näljamängud”… Üks viimase aja populaarsemaid raamatuid on Veronica Rothi düstoopia „Lahkulööja”, hiljuti linastus ka selle järgi tehtud film. Aga loetakse ka kodumaist kirjandust. Tean, et kas või mu Lumikki-triloogiat loetakse usinalt, samuti saan palju tagasisidet oma varasemate raamatute kohta. Populaarsed on ka Annukka Salama „Faunoidide” ning Elina Rouhiaineni „Susiraja” sarjad.

Kui palju ilmub Soomes noortele täiskasvanutele suunatud kirjandust?
Noorte täiskasvanute kirjandusest on Soomes hakatud rääkima alles viimastel aastatel. See ei tähenda seda, et varem ei oleks kirjutatud sihtgruppide piire ületavat kirjandust. Nüüd lihtsalt ilmub seda laadi kirjandust üha rohkem ja teadvustatakse selle olemasolu. Nii noori kui ka täiskasvanud lugejaid kõnetavad spekulatiivset fiktsiooni esitavad teosed, mille ühe fantastilise näitena toon välja Emmi Itäranta romaani „Vesi mäletab” („Teemestarin kirja”, 2012, e.k 2014), mille puhul on sõlmitud ka rõõmustavalt palju tõlkelepinguid.

Kellele on kirjutatud „Punane nagu veri”? Kes seda loevad ja milline on olnud tagasiside?
„Punane nagu veri” on kirjutatud kõigile, kellele meeldib põnevus, iseseisev 17aastane peategelane, viited muinasjutule ning üleüldse kirjandus, mis ületab žanribarjääri. Ma ei mõelnud raamatut kirjutades mingile sihtgrupile ja „Punane nagu veri” ongi leidnud väga laia lugejaskonna. Märkimisväärselt positiivset tagasisidet on tulnud inimestelt vanuses 15–50 aastat, nii tüdrukutelt kui poistelt, meestelt kui naistelt. Paljud on leidnud, et „Punane nagu veri” on raamat just neile. Ma olen selle üle väga rõõmus.

Mis võib olla põhjus, et Lumikki-triloogiat loevad innukalt nii erinevas eas inimesed?
Arvan, et minu raamatud annavad mõtlemisainet väga erineva tausta ja vanusega lugejatele. Osa lugejatest naudib detektiivisüžeed, osa köidab peategelane Lumikki Andersson, osa huvitub miljööst, muinasjuttudest või võimalusest heita pilk noorte argipäeva. Ja muidugi põnevus on põnevus, olgu peategelane 17aastane gümnaasiumitüdruk või 40aastane politseinik. Raamatus on ka teisi karaktereid, kellega lugeja saab samastuda. Paljud mõttekäigud ja tunded on nii universaalsed, et ei sõltugi inimese vanusest.

Kuidas sündis Lumikki Andersson? Miks ta on Lumikki ehk eesti keeles Lumivalgeke, miks mitte Tuhkimo ehk Tuhkatriinu?
„Punane nagu veri” on romaan, mille sünnilugu algas ühes Saksamaa raamatupoes. Ma armastan raamatupoodides hulkuda ja seda eriti välismaal, kus raamatute kaaned, teoste väljapanek ning üllatavad leiud toidavad mu inspiratsiooni ja suunavad nägema uusi asju. Tavaliselt suundun kõigepealt osakonda, kus on noorte ja noortele täiskasvanutele mõeldud raamatud. Ka tookord selles Saksa raamatupoes tegin nii. Põnevike ja trillerite suur hulk ei oleks pidanud mind üllatama, ma ju teadsin, et sakslased armastavad krimit selle mis tahes vormis: raamatute, filmide, teleseriaalide ja teatrietendustena. Mustakarva raamatukaante virnu vaadates meenus paraku, kui vähe on noortele kirjutatud trillereid Soomes. Ühtäkki mind tabas visioon.
Nägin vaimusilmas fantaasiat ergutava pealkirjaga põnevusromaani „Rot wie Blut”. See tõesti ilmutas ennast mulle kõigepealt saksa keeles ja kohe seejärel soome keeles: „Punainen kuin veri”. See pealkiri tarretas mu kohale ja tekitas ajurünnaku. Kui raamatu pealkiri on „Punane nagu veri”, siis peavad sellele järgnema ka „Valge nagu lumi” ja „Must nagu eebenipuu”. Taipasin, et mul on olemas täiuslikud pealkirjad Lumikki-triloogiale. Jäi ainult üle see ära kirjutada.

Lumikki-triloogia on paljuski noore inimese hakkamasaamise ja kasvamise lugu. Kirjelda peategelast Lumikki Anderssoni.
Lumikki on 17aastane soomerootslane Riihimäelt. Ta on kolinud Tamperesse, kus elab üksi ja õpib gümnaasiumis. Lumikki on üldjoones tugev, iseseisev, sarkastiline, isegi küüniline, aga kõik see on pigem kaitsemüür. Ta on selle enda ümber ehitanud, kuna koges eelmises koolis räiget koolikiusamist. Tema elus on palju süngeid saladusi, mis tulevad triloogiat lugedes tasapisi välja.

Lumikki mõtiskleb tihti selle üle, et tüdrukud ja poisid käituvad väga erinevalt, iseäranis vastassoo seltsis. Teda segab, et eriti tüdrukud teevad ennast lollimaks ja väiksemaks, kui nad tegelikult on, ja annavad niiviisi poistele võimaluse tüdrukute seltskonnas tugevate ja tarkadena särada. Lumikki ise on pigem poisilik tüdruk. Kas Lumikki on ka feminist?
Ma ei usu, et Lumikkil on vajadus end poisstüdruku või feministina määratleda. Ta on inimene, kelle eesmärk on kohelda teisigi kui inimesi. Just sellepärast ta teebki teraseid märkusi, kui keegi järgib mingit päheõpitud või väljastpoolt antud soorollimudelit, mis paneb ta käituma teisiti, kui ta ise käituks. Lumikkile tundub, nagu ta jälgiks mõnikord näidendit, mille näitlejad ei ole iga kord teadlikud oma osast.

Kas noored on andnud tagasisidet ka koolikiusamise teemal?
Üllatavalt vähe. Ma arvan, et koolikiusamine on selle ohvritele, olgu möödanikus või praegu, nii valus teema, et sellest on raske rääkida.

Lumikki-triloogia on üsna realistlik triller. Kas realism on tulnud uuesti noortekirjandusse pärast seda, kui oleme kogenud „Harry Pottereid”, vampiiriarmastuslugusid ning ahastavaid düstoopiaid, mille keskmes on võitlus ellujäämise eest?
Ega realism ole kadunud olnudki. Vahel lihtsalt juhtub, et mõni romaan või romaanisari saab populaarsemaks kui paljud teised – siis nuhutatakse õhku ja küsitakse, kas tegemist on äkki mõne trendiga. Mina usun, et kõik kirjanduslikud žanrid ja võtted elavad rahulikult kõrvuti. Ka noortekirjanduse edu võti on just mitmepalgelisus ja mitmekesisus. Üha rohkem ilmub raamatuid, mis lõhuvad žanripiiri: need võivad olla väga realistlikud ja sisaldada ühtlasi fiktiivseid elemente – või vastupidi. Jäigad kastid pakuvad harva huvi. Huvitavamad on hüpped kastide vahel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming