Kolm tilka tõelist fiktsiooni

MARII SIIVARD

Salla Simukka, Punane nagu veri. Tõlkinud Kadri Jaanits, toimetanud Kaari Tamm. Kaane kujundanud Laura Lyytinen. Pegasus, 2014. 286 lk.

Ühe naise unistus. Kesktalv. Langes laia lund ning aknal istus kuninganna, tikkides rahulikult. Lumi oli rahulik ning seda vaadates tekkis ka kuningannas vääramatu rahu. Äkki tundis ta torkavat valu, mis lõikas ta kui noaga välja sellest kaunist valgest idüllist. „Rahu teeb meid ettevaatamatuks,” mõtles kuninganna ning nägi, et valu tegi nõelatorge, mis oli läinud mööda kangast ning tunginud otse tema elavasse sõrme, kust kukkus valgele lumele nüüd järgemööda kolm tilka verd. „Sünniks mulle laps, kes oleks valge nagu lumi, punane nagu veri …”
See on aga üks teine lugu. Salla Simukka romaan „Punane nagu veri” ei taaselusta Lumivalgekese lugu, vaid see on triller 17aastasest tüdrukust, kes satub vastamisi rahvusvahelise narkokuritegevusega (tal tuleb muuhulgas tegemist ka eesti kriminaaliga). Muinasjutuga seob peategelast nimi Lumikki, soome vaste Lumivalgekesele, ning romaani rutaka tegevustiku jooksul „kukkuvad” kolm sümboolset tilka verd, mis nõuavad seletust.

Esimene veretilk: punase ja valge tappev vastuolulisus
Romaani tegevus toimub talvel. Näib, et see ei ole veel üks kokkusattumus muinasjutuga, vaid taotluslik taust. Valge foon loob teravuse, kontrastid. Raamatki on tulvil vastuolusid: haige süda, mis teeb südametuks; sõpruseta lapsepõlv, mis teeb üksikuks; kartmatu iseloom, mis teeb ettevaatlikuks …
Ka teose peategelane Lumikki Andersson on vastuoluline. Koolikiusamise all kannatanud tüdruk on leidnud siiani pelgupaiga pimedates ruumides. Ta püüab jääda märkamatuks, olla lõhnatu, värvitu, olematu – nagu lumi. Ükskõik kui palju kordi poleks ta aga sel hommikul end lõhnavaba seebiga küürinud, ükskõik kui silmapaistmatult ta ka poleks riietunud, ei oleks ta saanud seda lõhna vältida, sest sel korral ei lõhnanud tema. Lõhnas hoopis tema pelgupaik ja mitte millegi muu kui vere järele.
Veri on sügavpunane ja soe. Veri on hirmutav. Aga ta on elus. Lumi on puhas ja valge. Lumi on kaunis. Aga hingematvalt külm. Tapvalt külm.
Iga kord ei lähe asjad nii, nagu me soovime, lihtsalt ja sirget joont mööda. Tüdruk, kes on kehtestanud endale reegli hoida eemale asjadest, mis teda ei puuduta, on korraga mässitud sündmuste keerisesse, mis võiks olla ulmeline ühe tavalise koolitüdruku elus, aga sellist elu pole Lumikki kahjuks kunagi elanudki. Järgmiste päevade kirjeldused, mis on ühelt poolt üdini üksikasjalikud, teiselt poolt nappide sõnadega saavutatud, ning tegevuspaikade, olukordade ja sündmuskohtade kiire vaheldumine teevad teose lugemise nauditavaks.

Teine veretilk: küsimused, mis jäävad vastuseta
Lumikki ei ole kuningatütar – kaugel sellest. Ei mingit luksust ega kuninglikku lapsepõlve. Tüdruk on külmadel Tampere tänavatel liiga vara suureks saanud. Kui tegemist oleks tavapärase Lumivalgekese-looga, oleks Lumikki ilmselt vapper kuningapoeg, kes neiu taas ellu äratab, või siis ei oleks ta iialgi nii rumal, et üht liigagi kahtlast vanamoori uksest õuntega sisse lasta. Romaanis on sarkasmi ja valusat huumorit mõtlematute noorte üle, kes oma elu põletavad, teadmata midagi elu tõsidusest. Või miks just noorte? Äratundmiskohti leiab igaüks.
Lumikki on ise oma elu kangelanna. Tempokas romaan laseb aga peategelast vaevu tundma õppida. Lugedes tugevnes aina soov saada vastus küsimusele, mis teeb ühest neiust sedavõrd iseseisva ja ettevaatliku inimese. Aimub, et vastus on seotud Lumikki mitte just roosilise minevikuga.
Romaani lõpp vihastab, sest oodatud lahendus ei saabu. Kuid ka kõige suurema soovi korral Simukkale oma meelepaha väljendada pole põhjust seda teha, sest tegemist on geniaalse triloogiakirjutajaga, kes jätab lugeja oma raamatute järele nälga tundma. See on imekspandav oskus, mille eest kirjanik väärib hoopis kiitust.

Kolmas veretilk: miks me armastame lund?
Talv toob meis tihti esile positiivsust ja rahu – ehk on see seotud kalendripühadega, küdevate ahjudega, villaste sokkide või kaunite lauludega. „Punane nagu veri” hoiatab aga kõige selle kauni taustal unustamast talve halastamatust, seda, et mõned ei ela pakast üle. Või mis veel hullem – talvine külmus ja üksindus valitsevad pidevalt mõne inimese hinges.  See romaan ei ole ühe kehvapoolse lapsepõlvega tüdruku maailma-avastamise lugu, kus ta õpib, et kõik inimesed on ilusad ja head, sest elu ei ole selline. Elugi on nagu lumi: see võib olla ilus ja rahulik, kuid kui selles magama jääd, ei ärka enam. Elu võib aga olla ka nagu veri: kiiresti voolav, nähtav valu ja haavade kaudu, kuid ometi tõeline, vältimatu.
Mõistatuslik Lumikki ei koge kuninglikku põlve ka pärast romaanis kirjeldatud tormilist nädalat. Kas ta leidis endale sõbrad? Võib-olla. Kas tema väärtushinnangud ja põhimõtted muutusid? Ehk tõesti. Loodame, et see selgub järgmistes osades, mida mina põnevusega ootama jään.
Miks me aga armastame lund? Sest see on külm ja kaunis? Võib-olla hoopis sellepärast, et lumi on paradoks: valge värvi taustal ei tule mitte ainult esile kõigi teiste kirkus, vaid n-ö puhas valge ise koosneb tegelikult kõigist teistest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming