Kuumal suvepäeval varjuliste puude all Artur Adsoni luulet lugedes …

Ave Mattheus

Varjuliste puie all. Luuletused / Luulõtusõ’. Koostanud Õnne Kepp, toimetanud Õnne Kepp ja Tiia Allas. Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Võru Instituut 2014. 536 lk.

Sel nädalavahetusel, mil Osulas peetakse juba 26. Kaika suveülikooli ehk lõunaeesti keelele ja kirjandusele pühendatud ettekande- ja esinemispäevi, on igati asjakohane võtta jutuks lõunaeesti kirjanduse läbi aegade suurima luuletaja Artur Adsoni (1889–1977) vastilmunud koondkogu „Varjuliste puie all. Luuletused / Luuletusõ’”.

Pole kahtlustki, et Adsonit võib pidada kõige suuremaks lõunaeesti luuletajaks, kuid praegustel kuumadel suvepäevadel temaga koos varjuliste puude all kõndides ja end tema luulest kaasa haarata lastes tundub, et ta väärib enam tunnustust. Kirjanikust rääkides ei tuleks piirduda ainult lõunaeesti kirjanduse kontekstiga, vaid temast tuleks rääkida kui eesti kirjanduse olulisest tegijast, kelleta ei ole võimalik mõista XX sajandi alguse kirjanduselu. Kui kasutada kogumiku pealkirjas olevat varju kujundit, siis tuleks Adson välja tuua oma abikaasa Marie Underi ja teiste siurulaste varjust, murdeluule tuleks välja tuua kirjakeelse ehk eestikeelse luule varjust ja möödunud aegade autorite looming tuleks vabastada mineviku varjust ehk seda tuleks rohkem teadvustada. Ilmselt keelebarjääri tõttu ei tule paljud selle mõttega kaasa, kuid võin oma kogemusele toetudes kinnitada, et mida rohkem Adsoni loomingusse süveneda, seda olulisem see tundub ja sügavamalt puudutab. Murre ei pruugi seda takistada.
Kuigi olen Võrumaalt pärit ja räägin natukene võru keelt, ei leidnud mu esimene kohtumine Adsoni loominguga aset sugugi tema lõunaeestikeelsete luuletuste kaudu, mida peetakse ta loomingu kandvamaks osaks, vaid hoopis tema kirjakeelse näitemängu „Lauluisa ja Kirjaneitsi” (1930) kaudu, milles kunagi koolipõlves kaasa mängisin. Hiljem, ülikoolis õppisin tundma ka mitmekülgse Adsoni ülejäänud loomingut, kuid see jäi mulle tol ajal väheütlevaks. Mõni aasta tagasi aga, kui „Eesti mälu” sarjas anti välja tema mälestusteraamatud („Neli veskit”, „Väikelinna moosekant” ja „Ise idas – silmad läänes”, 2010), avastasin neis ühed eesti kirjanduse kaasahaaravamad lapse- ja noorpõlvelood. Nüüd, tema luulega põhjalikumalt tutvust tehes, vaimustus järjest süveneb. Peale selle, et naudin tema murdeluule siirust ja südamlikkust, temaatilist mitmekesisust ja mahlakaid kujundeid, olen avastanud ka täiesti uue tahu tema loomingus, nimelt kirjakeelse lasteluule, mille olemasolust ei olnud varem teadlikki. Seega väidan, et Adson, kelle looming oli pagulusse siirdumise tõttu Nõukogude ajal põlu all, kuid keda viimastel aastatel on hakatud jälle välja andma, väärib (taas)avastamist. Miks, seda püüan allpool tema luule näitel selgitada.
Kuigi Artur Adsoni luule eripäraks ja teistest tema kaasaegsetest eristavaks tunnuseks on murdekeele kasutus, pean siiski kõige olulisemaks elulisi ja lihtsaid teemasid ning sooja ja kaastundlikku suhtumist oma ainesesse. Adson on hella hingega tähelepanelik vaatleja, kelle pilgus puudub tänapäeva luulele sageli nii iseloomulik iroonia, tülpimus, efektitsemine jms. Võrumurdeline, kuid tugevalt isikupäraste elementidega keelekasutus annab käsitletud teemadele muidugi omalaadse pehmuse ja ainukordse kõla.
Kuna „Varjuliste puie all” on üles ehitatud kronoloogiliselt, Adsoni kaheksa värsikogu ilmumise järjekorras, siis on kogumikku järjest lugedes võimalik liikuda luuletaja mõtete ja tunnete arenguga ühes rütmis. Alguses on nooruslikust armujoovastusest tulvil lembe- ja ülistusluule, seejärel tulevad küpse ea ühiskonnakriitilised seisukohad (ekspressionismimõjudega ajaluule) ja argitoimetustest kõnelevad värsid, kuni jõutakse vanaduspõlves domineerivate kaduviku- ja surmameeleoludeni (õigupoolest sugenesid need Adsoni luulesse juba 1920. aastatel). Pea igast kogust leiab ka köitvaid looduse ja aastaaegadega seotud luuletusi, mis meenutavad lapsepõlvemaastikke Võrumaal Pärlijõe ääres või on sündinud hilisema aja puhkusepaikades Põhja-Eesti rannikualadel. Ent Adsoni luule elukaarekujuline ja äratuntavalt biograafiline teemaspekter ei oleks täielik, kui jätaksin mainimata tema loomingu läbiva teema, lapse ja lapsepõlve.
Kogumiku koostaja Õnne Kepp on oma sisukas saatesõnas öelnud, et juba Adsoni esimestest kogudest alates „saab eesti luule ka esimese lapstegelase, poisikese, autori alter ego, kelle kaudu käiakse läbi kõik pikad aastad ja omaste elulood”. Tõepoolest, laps ja lapsepõlv ning nendega seotud kodu(koha) motiiv on läbiv nii Adsoni luules kui ka mälestustes. Kui kirjakeelsetes mälestustes saab väga üksikasjaliku pildi isatu poisikese läbielamistest, kelle Tartus majateenijaametit pidanud ema andis kasvatada sugulastele Võrumaal, siis luules on kõik vihjelisem. „Kui elli ma viil Sännä koolimajan, / kon trepi iin ma hoise tädi tsika / ja sitikpuhman marju otse aian / nink kana mant är aije kurja kikka,” seisab Adsoni esikkogu „Henge palango’” (1917, „Hinge põlemised”) esimestel lehekülgedel. Tagantjärele meenutades tundub lapsepõlv igati idülliline, kuigi see pakkus ka küllaga mure, vaesuse, alanduse ja igavuse päevi, nagu võib lugeda kogumikus „Kaduvik” (1927) ilmunud tsüklist „Pimesikumäng”, kogumiku „Pärlijõgi” (1931) nimitsüklist, aga ka luuletustest „Lats ütsindä”, „Olli kenä”, „Rohiline ruunakene” jt. Adson on kaasahaaravalt luuletanud ka kooliaastatest ja -kaaslastest („Poisikene”, „Vahetund”, „Om kevväi käen”, „Kooliveli” jt), ikka ja jälle meenutab ta läbi lapse silmade kodukandi Sänna ilu ja kalleid lähedasi, ema, vanaisa, tädi ja tädipoegi.
Adsoni lapse ja lapsepõlve teemalise luulega haakub ka kogu tema lastele mõeldud looming. Olnud 1934.–1935. aastal sõjaeelse vabariigi tuntuma lasteajakirja Laste Rõõm vastutav ja tegev toimetaja, on ta ajakirja lehekülgedel eri pseudonüümide all avaldanud paarkümmend kirjakeelset lasteluuletust ja eraldi kaante vahel pikema värssloo „Nakits” (1944), mis räägib vallatust väikesest taksist. Peale loomalugude pakub ta lasteluule ka aastaaegade ja tähtpäevade teemalisi värsse ning humoorikaid pildikesi laste seiklustest ja äpardustest, näiteks sellest, kuidas torm poisi koos vihmavarjuga minema viis („Ilmari uhke lend”).
Küllap kõige rohkem teatakse Adsonit esipoetess Marie Underi elukaaslase ja truu paažina ning sellega on seotud teine oluline teemaring tema luules –
armastus naise vastu. Kuigi Adsoni lembe­lüürika on mõne tema kaasaegsega võrreldes hillitsetult erootiline, köidavad tähelepanu mitmed kujundid, mis tuttavad juba Underi luulestki – lõhnavad sirelid, valged kleidid, põimunud käed, kuldsed lokid, soojad suudlused jms. Õnne Kepi sõnul valmisid Underi esikkogu „Sonetid” ja Adsoni esikkogu „Henge palango’” paralleelselt, teineteist vastastikku inspireerides. Seetõttu kutsuvad need endid ka koos lugema …
Adsoni loomingu kirjandusloolistest käsitlustest kostab mõnikord justkui etteheiteid, et tema lembeluule on täis poisikeselikku ekstaasi ja naiivset armastatu jumaldamist ning mõjub seetõttu kohati koomiliselt või et ta on pigem allaheitlik ja valitav kui maskuliinne armastaja. Arvan, et sellised hinnangud on tingitud sellest, et varasemal ajal suhtuti naiselikesse ja õrnadesse meestesse võõristusega, neid ei mõistetud. Tänapäeval on arusaamad muutunud ja tähelepanelikud ning hellahingelised mehed, kes oma tundeid ei varja, on kõrges hinnas. Seetõttu arvan, et Adsoni lembeluule leiab praegustes lugejates paremat vastuvõttu kui omal ajal ja pääseb ehk tulevikus ka mõnda armastusluule antoloogiasse. Koostaja toob järelsõnas välja, et armastatu jumalikustamise ja fetišeerimise, nagu seda Adsoni noorpõlveluule ohtrasti pakub, saab tinglikult seostada marianismi ehk katoliikliku Maarja-kultusega, mis olevat täiesti uus ja kordumatu nähtus eesti lüürikas. Nii et teda võib pidada selles plaanis isegi luuleuuendajaks.
Armastus Marie Underi vastu läbib kogu Adsoni luuleloomingut. Noorusea kirglikud õhkamised ihaldatu poole, millesse paaril korral sekkub ka ahastus ja hingevalu naise seljapööramise pärast („Maha jätet”, „Kuis igätse”), lähevad õige pea üle harmoonilisteks teineteise nautimisteks kevadsuvise looduse rüpes (tsükkel „Oma süäme olemi jätnü” kogumikus „Katai, kibuvits nink kivi”, 1928) ja pesapunumise plaanideks („Varjuliste puie all”). Hilisluulest aga leiab liigutavaid värsse, mille sisuks mure vananeva armsama katkendliku une, rahutu meele ja kehaliste vaevuste pärast (tsükkel „Sa elät” kogumikust „Rahumäe kannel”, 1973). Adsoni lembeluule pakub terve hulga kauneid kujundeid, milles ta kord stiliseerib end kandleks, kes on häälde seatud armastatu jaoks („Kuis igätse”), kord veeks, kes ümber pilliroo liibumas ja iga virvenduse, mis selle liigutus põhjustab, kaasa teeb („Maha jätet”) või vanaks laternaks, kes armupalangu ootuses võib mõnikord ka vaikselt nurgas vedeleda („Proloog”). Kaunis ja liigutav.
Kolmas oluline teema, millest ei ole Adsoni luulet lugedes võimalik mööda vaadata, on surm, õigemini elu kaduvuse ja iseenda ajalikkuse tunnetamine, lahkunute mälestuse hoidmine, ka ühiskonnaelu pingetest tulenev kartus, pagulase kodumaatus. Neile teemadele on pühendatud mitmeid tsükleid (nt „Ristikirjä’” kogust „Roosikrants”, „Mure” kogust „Katai, kibuvits nink kivi” jm) ning suur osa hilisluulest. Kohati jäid kaduvikumeeleolud, mis hakkasid kõlama veel üsnagi noore autori värssides ja vajutasid tervele tema luulele omamoodi nukruse pitseri, mulle praegusel eluperioodil kaugeks, kuid mõjuvad on need igal juhul. Võimalik, et seda laadi meeleolude taga peitub Adsonit lapsepõlves mõjutanud vennastekoguduse repertuaar oma teispoolsuse-ihalusega. Igatahes leidub tema luules rohkesti religioosseid alatoone, ta pöördub palves sageli Kõigevägevama ja tema poja poole ning näitab kaastundlikku suhtumist ligimesse, eriti lastesse, vaestesse, vanadesse ja haigetesse. Küllap võib ka tema lembeluule alandlikku joont seostada tema sügava usklikkusega.
Adsoni mahukas, ligi 500leheküljeline koondkogu on illustreeritud autori enda meisterlike joonistustega, mis loovad meeleolu ja visualiseerivad kohti või motiive, mis tekstis olulised (nt Rõuge ja Sänna maastikud, kodu Nõmme mändide all, puu). Kogumiku toimetajad juhivad tähelepanu sellele, et nii Adsoni värsse kui ka joonistusi läbiv puu kujund seob teda soomeugriliku animismiga. Kuid ehtadsonlikult ei kujutle ta ennast mitte uhkeks puuks, vaid ihkab pigem olla känd, mis rahus võib kükitada ja meeles pidada ümberringi toimunut, nagu võib lugeda luuletusest „Puu nink kand”: „Ent paremb om olla iks kand kui puu, [—] // Las häitsese tõise’, las pidävä pitu, / las külväse tsõõrin tulevat suku, / las eläse kõik omma lustilist luku, / om kannulgi tillukeist tegemist mitu [—]”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming