Tüüned kirjanduspeegeldused

Anneli Kõvamees

Tänavu oma seitsmekümnendat sünnipäeva tähistava pikaaegse Loomingu toimetaja, prosaisti ja tõlkija Asta Põldmäe pea nelja aastakümmet hõlmav kirjatööde kogumik püüab pilku kaanekujundusega – rahulikel vetevoogudel küütleva valgusega. „Valgus” on ka üks kogumikku läbivaid sõnu, näiteks pealkirjades: kõigepealt kogumiku omas „Ja valguse armulise”, mis pärineb Viivi Luige „Seitsmenda rahukevade” arvustusest, ja mitme kirjatöögi puhul nagu artikkel „Suur valge väljas” Ellen Niidust ja intervjuu Mari Saadiga „Valgusest ja varjust”, väliskirjanikest leiab artikli „Idanõlv õhtuvalguses” Octavio Pazi kohta. Kirjatöid lugedes vormub kirjandus üldisemaltki valgustaja, hoidjana, nii näiteks sõnastab kogumiku autor kirjanduse rolli intervjuus Livia Viitoliga: „Kirjandus peaks hoidma inimest soostumast loomuvastasega. Mõtlen siin kirjandust kui vastukaalu. Humanitaarne ilm peaks tasakaalustama seda ratsionaalset võimukust, mis tihtipeale on inimvastane. Vastasus ei pruugi selguda kohe, vaid alles tulevikus. Minu arvates on kirjandus sündinud ettenägijaks, hoiatajaks, millekski, mis alati seisab inimese poolel” („Ei tule head nahka allajõu elamisest”, lk 211).

Enam kui poole tuhande leheküljega kogumik jaguneb kuueks eraldi pealkirjastatud alaosaks: artiklid, intervjuud, esseed, arvustused, hüvastijätud ja väliskirjanduse vaatlused. Kaasatud kirjatööde seas on nii varem ajalehtede-ajakirjade kui koguteoste veergudel ilmunuid, ent on ka seni käsikirja jäänuid (artikkel „Põllu” kunstnik Kaljo Põllust). Kogumik pakub rikkaliku ja süvenenud sissevaate erinevate autorite ja teoste maailma, lugejal on võimalus siseneda näiteks Lehte Hainsalu, Ilmar Jaksi, Ellen Niidu, Viivi Luige, Lydia Koidula, Arno Vihalemma, Hando Runneli ja Juhan Peegli isiku- ja loomeilma.

Kogumiku autor astub üles nii intervjueerija kui intervjueeritavana: ta on usutlenud Mari Saati ja Juhan Peeglit ning vastanud ise Doris Kareva ja Livia Viitoli küsimustele. Viimati mainitud usutluses on Põldmäe muu hulgas esile toonud oma tõlkijakreedo: „Need, mida ma olen tõlkinud, on olnud küllalt rasked asjad. Ei ole mõtet tõlkida seda, mis pole eesti kirjanduse suhtes avastus. On õigus võõrastest keeltest juurde tuua vaid parimat, pole mõtet valmistada lihtsalt üht raamatut veel” („Ei tule head nahka allajõu elamisest”, lk 208). Täiendust Põldmäe maailmanägemisest osasaamisele pakub selle aasta aprillikuu Loomingus ilmunud vestlus kogumikus mustertõlkija-toimetajaks nimetatud Anu Saluäärega.1

Vaatlusaluste teostena on kogumikus esindatud nii luule, proosa kui lastekirjandus. Viimase osas pakkus mulle värskendava ja mõneti ehk ootamatugi sissevaate ühe kunagise lapsepõlve lemmikraamatu, Viivi Luige Leopoldi-lugude analüüs („Sündis laps” ning „Tööd ja päevad”). See annab tunnistust sellest, et ka esmapilgul ehk lihtsatena näivate lugude tagant võivad vormuda sootuks keerukamad maailmad. Asta Põldmäed on huvitanud nii vanema kui noorema põlve autorid, esindatud on näiteks Liina Tammiste, kelle teosele „väike must kleit. (t)imeline poeem detailides” (2014) kirjutatud saatesõna kogumikust leiab. Õigupoolest võiks selle aastaarvu märkida ka kogumiku kaanele, ehk siis „Kirjatöid aastaist 1975–2014”, kuivõrd selles leidub ka viimast aastanumbrit kandvaid tekste.

Rein Veidemann on kirjutanud Asta Põldmäest kui aednikust, kes „kirjanduse aiaski kõnnib [—] ringi ning talitab teoste ja kirjanikega otsekui kunstnik keset taimeriiki, nende kasvuvõimet ja kujusid kirjeldades, neile kaasa elades, imetledes või parandada püüdes ja lõpuks ka iga närbumist või lahkumist leebe leppimisega ümbritsedes, milles ometi ei puudu lootus uutele seemnetele, võrsetele, taimedele, õitsemisele ja viljumisele. Uuele eluringile. Et ei lakkaks Eesti hortus litterarum”.2 Autori analüüsiva pilgu ja hoole alla on tee leidnud väga erinevad isendid, keda vaadeldakse sügava sisseelamise ja põhjalikkusega, tehes seda detailirikka keele ja meeldejäävate kujunditega, näiteks „Miniatuur on mutukas, teda peaaegu ei olegi, aga novell on pisike soobel proosa üldiselt kerekas ulukikarjas” („Märkmeid novellist I”, lk 215).

Kujundirikkalt mõtestatakse ka näiteks lugemust ja mälu rolli: „Paljudes väga heades teostes peitub veider lõks, õieti valmistab selle lõksu meie eneste mälu. Tekitanud küll lugemisel mõjusa elamuse, võib teos aja kuludes meis püsima jääda ühe teatava leiuga, erilise detailiga, kinnistuda mällu aastakümneiks, rippudes selle detaili nagu konksu otsas. Detaili vastupidavus võib olla nii ta headuses kui halbuses, ükskõik, viisteist aastat käid ringi teadmises, et oled raamatut lugenud. Kuni ühel päeval lähed vaatama – ja paljas konks ongi. Ongi ainult Dorian Gray pildipeitmine ja Androgüüni kullatud pott” („Meie, issanda sipelgad”, lk 356). See viib mõttele, et õigupoolest paljudest teostest polegi üldises teadmises muud kui üksikud detailid: nii on „Tõde ja õigus” eeskätt piirikraav ja poolik sedastus „tee tööd ja näe vaeva, siis…” ning „Kevade” Tootsi kapsaraud ja rosinasai.

Kogumiku autor on kirjutanud raamatute salajõust (lk 231), erilistest teostest, mis mõjuvad ja mõjutavad, ning märkinud, et tõelise mõjujõuta teost ei aita ka kriitika: „Arvustusega või arvamise kujundamisega on võimalik üles upitada tühine ja alla kiskuda huvitav teos, vähemalt mõneks ajaks, ent täiesti kindel on, et kallale tulema sundida ühtki sellist, millel enesel seda jõudu ei ole, pole võimalik” („Raamat ei tule kallale!?”, lk 230).

Seegi kogumik on üks neist mõjujõuga teoseist, mille tekstid on iseväärtusega, s.t need on loetavad ja nauditavad ka vaatlusalust teost lugemata. Enamasti on kirjatööd teemasse juhatava proloogiga, käsitletav autor või teos on tuumaluseks, millele luuakse omakorda lugu. Põldmäe tekstid eeldavad süvenemist ja teksti sisse minemist, need ei avane kiirpilgulisel lugemisel. Üha lihtsustuvas ja kergekäelisi hinnanguid andvas maailmas ei pruugi need olla igaühele. Põldmäe tekst ei anna end kergelt kätte tänasele pealiskaudse ja diagonaalse lugemisharjumusega lugejale, kes kipub raamatu puhul hindama eeskätt jooksvat lugu, jättes kõrvale teksti komponeerimise iseärasused ja kujundimaailma. Need tekstid ei ole sellised, mida tükati, möödaminnes lugeda suure elukära kõrval. Tüüne, valgusmängulise kaanega kogumiku tekste lugedes ja autori mõtteradu mööda liikudes kangastub Raikküla mõisniku Alexander von Keyserlingi vastusega küsimus: „Mis on ülim elus? Vaikselt istuda ja mõtelda ilusatele asjadele”.3 Tekstid lubavad kolmekordset rännakut: käsitletava autori ja teose maailma, kirjutaja mõtteisse ning pakuvad lugejale endale võimaluse mööda seatud radu edasi liikuda. Kogumiku kirjavormis järelsõna autor Toomas Haug näebki kogumiku autori tekste kui „teisele loojahingele määratud kirju” („Asta kui pühapäev”, lk 573) ning sellest erilisest pühapäevameeleolust on võimalus osa saada igal kogumiku lugejal.

1 Asta Põldmäe, Anu Saluäär, Inimese mälu võidujooks kilpkonnaga. – Looming 2014, nr 4, lk 507–524.

2 Rein Veidemann, Asta Põldmäe hortus litterarum. – Postimees, AK 6. IV 2014.

3 Vt Raikküla peatükki Juhan Maiste ja Ann Tenno raamatus „Läbi aegade” (2001).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming