Pärapõrgu Hanna põgenemine

Rutt Hinrikus

Aivi Rossi debüütromaan on kängitsetud punasesse sametisse nagu luulekogu ja pealkirjastatud nagu mõne eesti romaaniklassikasse kuuluva teose sotsrealistlik järelsõna. Igatahes on autor vaeva näinud, et oma esimesele romaanile tähelepanu võita. Ometi on see ambitsioonikas trükis jäänud tähelepanuta, nagu jäävad teenitult või teenimatult paljud eesti autorite uudisteosed.*

Romaan räägib Hanna-nimelise naise eneseteostusest ja selle põrkumisest vastu inimliku kadeduse ja hoolimatuse müüri, vastu ühiskondlikku silmakirjalikkust ja ükskõiksust. Lõpuks kangelanna väsib ega jaksa seista vankumatult ja oma rõõmsat meelt heitmata tagurlike jõudude vastu. Loo lõpp pakub ootamatuid seletusi ja positiivse lahenduse.

Jutustus naise raskest teekonnast eneseleidmise keerulisel rajal ei ole selles punasekaanelises raamatus mitte sugugi uus variatsioon sellest vesisest rahvajutust, kus tark ja kaunis peategelane võitleb suhteprobleemidega, tõestab möödaminnes oma (moraalset?) üleolekut ja õiglane saatus premeerib Temakest oodatud Temaga. Aivi Rossi romaanis mängitakse teises helistikus. Vana tuttav hea ja kurja vastasseis ei ole siin seotud saatuse või kurja silmaga, teosel on selge ühiskondlik sõnum, samuti on märgatavalt tehtud tööd keelega.

Teose aeg on lähiminevik: „Kui ma keskkooli lõpetasin, oli Wabariigi hävimisest möödunud kolmkümmend neli aastat. Iseseisvuse taastamisest lahutas meid siis seitseteist aastat” (lk l02). Suure osa romaanist moodustavad lapsepõlve- ja noorusmälestused, mis algavad aastast 1956. Meenutused on esitatud lühikeste intensiivsete peatükkidena, tagasivaadete pildirida on napp, see-eest järgnevad mälupiltidele arutlused ja üldistused (nt „Inimesed ei lähtunud kulutamisel mitte niivõrd oma võimalustest kuivõrd sõja-aastail ja selle järel lihvitud mõõdutundest” (lk 92), „Meile on meeldinud moonakate ja rehepappide üle muiata pisut kuiva suuga, nagu asuks nad meie kõrval ja mitte meie sees” (lk 77), „Kas me ikka jaksame väsimatult saneerida seda kummalist kehandit, mida meile meeldib pidada Wabariigiks ja mida nimetatakse vabariigiks” (lk 77)) ja nõnda edasi. Ajuti tahaks küsida, kelle hääl kõneleb. Kas on see autor, raamatu tegelane Hanna või keegi kolmas? Arutlused on enamasti üsna teravmeelsed, tähelepanekud peavad vett. Peategelane liigub meenutustes läbi aja, tikkides selle tõlgendusi täis. Jälitades kustutamatut nõukogude sisu, peab Hanna üsna vastu tahtmist tunnistama: ma polnud teadlik oma okupeeritusest. Seega on romaani süžee teljeks jutustus vabaks inimeseks saamisest. Ometi osutus seegi vabadus küsitavaks. Kodu- ja välismaal haritud ja kraadid omandanud, uue aja inimeseks saanud tegelane ei saa hakkama mineviku pahade jõududega ja seesmiselt vabast inimesest saab ohver.

Riigi iseseisvuse taastamise järel läheb kõik ülesmäge, kuni Hanna läheb tööle ministeeriumi, kus töötab ka Meie Oma Karuks nimetatud vana karjäärikommunist. „Olin kogu aeg mõelnud, et vabas Eestis tuleb olla kõigi, ka „endiste” vastu mõistev ja andestav,” tunnistab Hanna, kuid „vaid mõni aasta pärast iseseisvumist sai selgeks, et nõukogude inimene oli väljasuremisest kaugel” (lk 148). Veel enam veendub Hanna kommunistliku režiimi sitkuses, kui läheb tööle Pärapõrgu saarele. Kanala võõrastab paabulindu, pealiskaudne ajakirjanik tembeldab Hanna vaimselt haigeks naiseks. Just seepärast kannab raamat – nagu nüüd aru saame – pealkirja, mida ta kannab, koos tubli portsjoni irooniaga. Tiitellehel on Pärapõrgu Hanna paljastamisele lisandunud alapealkiri „Kuidas hulluks minnakse ja vastupidi”. Vastus võiks olla: hulluks teeb nõukogude inimese püsimine võib-olla isegi meis endis.

Hanna hääl on pakitud mitmesse pakendisse. Pealmiseks on sametine kaas, kaanel autori nimi ja raamatu pealkiri. Järgmine pakend koosneb neljast leheküljest tänusõnadest (nt „Tänan ka head sõpra Linnar Priimäge, kes minu kodus kamina ees elutervet skeptitsismi ikka ja jälle otse tulle pritsis”) ja kolmandaks järgneb eessõna.

Esimese kahe pakendi puhul on valikut juhtinud autori kindel mainekujundaja käsi. Eessõna autoriks on kirjutatud väliseestlane Robert B. Bläckmann … Tema see leiabki kaminast poolkõrbend käsikirja, Hanna kirjatöö – autor on lahkunud ja pole teada, kas või millal ta tuleb tagasi. Kuni saab sõna Hanna, kes mälub ikka veel ülekohut, mida talle keegi ajakirjanik teinud: „Kui väga täpne olla, siis ei kaaperdanud ta mu päris elu ja päris identiteeti sugugi meelega” (lk 29).

Lugeja, kes raamatu kätte võtab, ei saa vist tükk aega aru, mis toimub. Võib-olla ei peagi kohe aru saama, tegemist pole ju banaalse looga. Aeg oli 90ndail tuline ja Hannagi põles loomingulise leegiga. Kas või 1995. aastal, mil ta kirjutas essee kodanikuühiskonna võimalikkusest. Nüüd, kaheksa aastat hiljem, on aga saabunud teised ajad, põlevad ainult lihtsameelsed. Teiste jaoks on teised mängud. Äri hambad tükeldavad automaadi ükskõiksusega ka Hanna, sildistades ta tervete maailmast välja. Ning kõrge ametnik ministeeriumist (nagu Meie Oma Karugi – selline hüüdnimi madaldab) blokeerib kõik teed, kui võimumeest on pisutki riivatud.

Hanna leiab kõrvaltee. Uurides ravimite toimeid, saab ta teada, et juhtunus on süüdi hoopis vale toitumine ja nõukogude hambaplommid. Vajades ellu pisut armastust, leiab ta Alexander P. Bäckmani, algab virtuaalromaan ja järgmisena ilmuva teosena kuulutatakse välja nende „Hanna&Alexander. Loveletters in skype”.

Aivi Ross väldib oma Pärapõrgu Hanna loos paljusid karisid ja loovib hoolega mööda klišeedest, mis varitsevad üht noore neiu eluteed kujutavat romaani. Vastupidi ka, ta jälgib tegelasi iseloomustades moodsaid klišeesid, lisaks paneb ta üles lõksud, et püüda lugejat seal, kus see kaotab valvsuse. Mängulusti ja irooniat ära tundmata võib lugu üsna ühele poole viltu seisvana paista. Muidugi, tõdegem, et vaata, kust vaatad, ikka paistab, et see ehitus ongi tehtud Pisa torni moodi natuke viltu. Aegamööda kulgeva algusosaga võrreldes on lõpupoole sündmused kuhjatud, mängureeglid muutuvad ja nihestuvad, tõsine ja murelik muutub veidraks ja groteskseks.

Nii nagu vorm, on ka sisu kergelt ülemaitsestatud. Tõsisem lugeja võibki lõksu langeda, sest tegevuslõngad lähevad sassi. Aga nad peavadki ju sassis olema!

Põrgupõhja vanapagan tahtis õndsaks saada, sattus aga Kaval-Antsu seatud püünistesse, jäi kõigest ilma ja leidis end mässus. Pärapõrgu Hanna tahab vaba olla, kuid põrkab vastu takistusi ja annab loobumisvõidu. Või leiab ta kolmanda tee?

* Ühe „Pärapõrgu Hanna paljastamise” arvustuse siiski leiab: 6. I 2014 ilmus Tartu Postimehes Raimu Hansoni sulest „Pärapõrgu elu murrab ettevõtliku naise”.­ – Toim.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming