Patti Smith, tulest tüdruk

JÜRGEN ROOSTE

– Mu sõbratar, kerjus, metsik laps! Ei lähe sulle korda need õnnetud naised nende riukad ega minu kimbatus. Seo meid ühte oma erakordse häälega; su hääl – ainus leevendus ülimas ängistuses. Arthur Rimbaud (luulekogust „Illuminatsioonid”, tõlkinud Lauri Leesi)

Patti Smith (sünd 30. XII 1946) on üle kümmekonna kauamängiva avaldanud USA laulik ja poeet, põhimõtteline maailmaparandaja, tohutu romantik, mässuline, elus esmalt põhimõtteline kunstnik, kes võib kõik ohverdada tolle loodu ja loodava nimel, kes armastab enim kunsti ennast, ka teiste tõeliste kunstnike puudutust. Ja kohe-kohe on ta Eestis, ta on siinsamas: me võime vaadata tulle!

*

Üks plika sääl USAs, tol muinasjutulisel äramaal, lihtne plika, aga sisimas muidugi keeruline nagu üks kummaline haruline risoomistik, vaesest ja mitme lapsega perest, sattus lugemise küüsi ja raamatute valda. Ta kasvas selgelt kristlikus peres, palvetas palju (muide, siiamaani on ta lauludes tunda mingit palvet, aga teistpidi …). Mis ei takistanud teda kuueteistaastase rahatu plikana taskusse libistamast Rimbaud’ luulekogu „Illuminatsioonid”.

Ma olen ikka imetlenud tugevaid naisi, plahvatuslikke kunstnikke, sääraseid, kelles on jõudu selle maailma viletsat kude maha kiskuda ja sinna kohale/asemele luua uut. Et nende ümber, käeulatuses, energiaväljas, vaimses puudutuses justkui reaalsus või see, mida reaalsuseks peame, muutub. See on ehk šovinistlik miskitpidi, aga meesloojad on kuidagi enesekesksemad ja edevamadki (muidugi, rohkem mulle eeskujuks olnud, mis teha), nende fookus on sageli palju rohkem endal kui maailmal … Sääl on mingi vahe! Tuleb see sotsiaalsest või bioloogilisest erinevusest/antusest, ma veel lõpuni ei tea.

Patti Smith on säärase puudutusega poeet-laulik-kunstnik. See, et teda pungi-ikoonina esitletakse, on tegelikult mingi suuremat sorti eksitus, sest Smith küll kasvas selle ringkonna ja subkultuuriga New Yorgis 1970ndatel kõrvuti, aga ta on alati olnud midagi muud – ütleme, kui paljudele noist briti või USA prolepoistest oli punk ainus kättesaadav väljendusvahend, mis ei tähenda, et säält ei võrsunuks tõelisi poeete nagu John Lydon või Joe Strummer või Shane MacGowan, siis Patti Smithile oli see lihtsalt tema sisemise kunstnikutungi valik, üks vahend teiste sääs.

Tõsi, ta on siiani mässuline, ta oli/on boheemlane (prantsuse dekadentsi vaimus, valmis magama tänavail, aga erilise eneseväärikusega), sellisena ka end defineerinud, ta kasvas kunstnikuks läbi viletuse – tõesti püüdles pooleli jäänd kooliga tehasetöölisest suurde linna raamatupoemüüjaks, või õigemini poeediks-kunstnikuks (kas ta tõesti teadis, kas me kunagi teame? Meie, tavalised lambad, vahest harvem, kunstnik muidugi teab ja seepärast ONGI). Oli näljas ja kodutu ja näljas, peamiselt näljas … Eesmärgiks see võimalus luua, mõelda vabalt, väljaspool me väikekodanlikke ja võimumehhanismidest aheldet kaste.

Smith on mingis mõttes esteet, poeet, tema voolav tekst võib küll prahvatada vihaseks pungilikuks protestikõneks, aga olla ka kujundeist laetud ihalev romantiline poeesia – kuskil autobiograafilises raamatus „Just kids” ütleb ta, et teismelisena tahtis ta leida selle armastuse, selle kunstniku, kellega koos olla nii kunstnik kui muusa. Kellega koos töötada ja elada, keda toetada. Ma arvan, see oli ta elu ideaal, toosama raamat on pühendet ta armastusele, sõbrale, kallimale, tollele kunstnikule Robert Mapplethorpe’ile. Kellega nad küll päriselt kokku ei jäänd (kuigi olid lõpuni, s.t Mapplethorpe’i surmani sõbrad). Aga äkki see ongi nii, et kui sa oled säärast armastust, säärast kokkukuulumist elus tundnud, see laeb su kunstnikuna igaveseks? Ma ei tea, ma veel ei tea.

Patti Smith on laval poeet, punk-šamaan, erilise hääle ja muusikalise vaistuga laulja – säärase nõialiku tooniga, igas laulus 100% kohal, nagu ta sureks, kui ta ei saaks meile seda lugu rääkida, seda laulu laulda. Kusjuures ta poeetilised võimed on tohutud, mingis mõttes on ta säärane ideaalpoeet, kes valdab ka toda arsenali, pea kogu arsenali, klassikalisest luulest biitpoeesia sügavikeni: Bob Dylani ja Allen Ginsbergiga on äratuntavat hingesugulust (ja-jah, nad on tõesti ka sõbrad olnud), aga vahel on mul tunne, et Smith tõi punki tol hetkel puudunud ennast-ohverdava üliprohveti, veidi jimmorrisonliku kuju. Vahel ma mõtlen, et Kurt Cobain polnuks võimalik ilma Patti Smithita. Et äkki polnuks Cobain võimalik Courtney Love’ita, keda jälle just puudutas Smith …

Noh, neid sugulussidemeid, toda vaimset verepilastust on vägivaldne kuidagi kirjeldada. Kelles on see tuli ja valu ja tõelisus, selles on. Ta tunneb teise ära, ta tunneb ära selle maailma. Ja teised, need saavad aru, kui kõrvetab, nad näevad, et sääl on miski, mis tõmbab nagu öine lamp putukaparvi, kes muidugi tolle kupli sisse surra võivadki. Aga nad surevad, olles puudutanud tuld! Mitte lihtsalt kuskil üksi väljas maailmas.

*

Suure jao oma teismeliseaastaist veetsin ma kuulates-kogudes-otsides rock’n’rolli, see oligi mu puberteet, sisemine, mitte niivõrd väljapoole – too jäi tollal ära, et hiljem seda valusamalt välja lüüa ja kätte maksta. Punk oli üks neist poeetilistest keeltest, mida ma mõistma hakkasin, mis mind tasa köitis-haaras. Ma vaatasin tundide viisi videosalvestisi rokiajaloost – neid oli veel raske hankida. Ma kuulasin kõike, mis kätte sain.

Ja siis ilmus YLE-tv ühes muusikasaates ekraanile kõhn, vibalik, rahutukstegevate-tulnuklike-kullilike näojoontega, pikkade tumedate juustega piiga, pooleldi lind, pooleldi inimene, või siis mingi vaim, kummitus, kes teatas, kuidagi sügavalt enda seest: „Jesus died for somebody’s sin, but oh not mine!”

Muidugi on see Patti Smiti esimese plaadi („Horses”) avaloo algus, see on ehk ta kuulsaim rida, mida igal pool tsiteeritakse, ma võiksin teha teisiti. Aga see tegi mu tollal rahutuks, ma olin ikkagi noor kristlane, ma olen tänini mingis mõttes noor kristlane, blasfeemia teeb mind rahutuks, ärevaks, kuigi ma mõistan, et organiseeritud religioon on omadega totaalselt metsas ja rahmib valede küsimuste ja vaenlasega, et selles maailmas on blasfeemia tõelisele usule lähemal igasugusest võltsvagadusest (kuidas ma olen tahtnud lüüa noid poliitikuid, kes jõulukirikus telekaamerapildi jaoks esiritta trügivad!) … See pole mu jutu teema, kuigi Smithi puhul see vahel üles tõuseb, ta teeb taolisi torkeid usu pihta, see on üks ta lugudest.

Kusjuures sisim religioossus on tas olemas. Todasama, et Jeesus ei surnudki minu pattude eest, et need on ikkagi täitsa minu omad, ja just seda koormat ma kannan ise, süüdlasena ja vabatahtlikult, et ka nii saab, olen ma tundnud. Jeesuse-lugu on lihtsalt valesti kirja pandud, sellest on valesti aru saadud! Juba Vonnegut teadis seda, c’mon! Ja uskuda saabki igaüks ise, kirik, mis sisaldab endas võimu ja majandussüsteemi atribuute, on juba algselt eksinud teelt … Ärge uskuge kedagi, kes pole üksi ja kõike seda endas läbi elanud! Ja siiski uskuge vaid iseend!

*

Ma ei tea, kas see on just see, mis Smith räägib. Ta on mingi teistmoodi prohvet küll, teda peab kuulama. Muidugi võib ta maalida ka lihtsalt tumedaid-romantilisi tänavapilte, pilduda viha ja üksildust, vahetada rolle ja hääli, sest ta on poeet! Ja vaadake filmi „Dream of Life” – kuidas ta läeb viha ja jõudu, tuld ja turma täis, kui ta end avalikult vastandab neile, kes arvavad, et võim on nende omand ja pärusmaa, ja kes langevad, kui me lõpuks mõistame, et mingit võimu ei ole!

Või lugege todasama Smithi õrnalt kirjutet biograafilist lemberomaani „Just kids”, mille mõned kohad on nii hellad, et seda kuskil avalikus kohas, nt kohvikulauas või trollibussis või tänaval kõndides (kõik proovitud!) hästi lugeda ei annagi. Smith on ikkagi kirjanik, tal pole vaja palgata mõnd tindiahvi, kes ta eest loo paberile määriks. Oh toda rokimaailma viletsust ja äbarikkust! Ja et me ostame neid lugusid, et näha vilahtustki-välgatustki tollest maailmast, noist inimesist, kes on tule sees. Kes on tulest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming