Nähtamatu rüütel

DORIS KAREVA

Eeva Pargi külluslikku novelliloomingut, nagu ka pikemaid proosa- ja draamateoseid pea alati nautides olen kuidagimoodi endastmõistetavaks pidanud, et sellise andelaadiga autori jaoks jääb luule oma suhtelises napisõnalisuses vähe võimalusi pakkuvaks. Mitmed luuletused on küll läbi aegade minuga kaasas käinud, armsad nagu rännurajalt üles korjatud eriskummalised kivikesed taskupõhjas, aga alles nüüd, kui ilmus „Oda jälg õhus”, vihises omamoodi üllatusena lahti kogu panoraam, luuletaja kolmekümne aasta jooksul läbitud maastik.

Maastik, mis ulatub Imavere pudupoest Nagpuri kriketiklubini, India koerakarja keskelt Calway varesteni. Sinna mahub Tarquinia etruskide muuseum ja terrakota-armee Honeckeri pikas pidusaalis, õhtuvaated Otepääst Andideni, nii Uri, Akkadi ja Babülon kui Vargamäe, Kiini ja Mikussaadu, Tallinna-Tapa rongi rattamürin, Turu toomkirik ja Visby paksud kassid, kellad kaelas; Harju, Viru ja Karja tänavad, Tähtvere öö ja Nüpli järv, Nõmme, Musta- ja mõlemad Munamäed, nii Toompea, Toome- kui Tõnismägi, Trooja, Hades ja Linnutee, tulekeelne lohe Saku kohal, aga ka Toronto hiigelkauplus, „kus riided ketis / nagu kuuriseina küljes kurjaks pekstud koer” ja kus luuletajat „pikalt õnnistas / üks lumivalge turbaniga / üksindusest hulluks läinud / müüja”.

„Oda jälg õhus” on ühtaegu Eeva Pargi seitsmes luulekogu ja üks tsükkel sama nime kandvas valikkogus luuletustest aastatest 1983 kuni 2013. Eelmiste kogude või üksikluuletuste ilmumisaastaid pole kirjandusteadlaste tõenäoliseks meelehärmiks ära toodud, aga mõnes mõttes ehk pääsebki luuletaja hääl kõigis oma registrites niimoodi paremini esile.

Varasemates kogudes oli see kohati laulvalt lorcalik: „Hommikul värelev vesi / vastu purret end hõõrub, / väävli ja ambra lõhna / sõrmedel, silmadel hõõgub” või „Oi valusat armuvalu / ja mahla mis voolas kui veri / ja saagi mis tüves laulis / ja õhtut mis jões end pesi”, kohati karmilt põhjamaine, suisa saagalik nagu lugulaulus „Odin”:

[- – -] Annab oma silmad,

et saaks nägijaks,

torkab rindu oda,

südant läbistab.

Ainult teiste valust

laule sa ei loo,

jalus hunt ja kaaren,

läbid ajaloo.

Põhja kuri jumal,

loksud rannavees,

Põhja kuri jumal,

peegeldud me sees. [- – -]

Terariistad – oda, mõõk, pussnuga ja väits, aga ka saag, aiakäärid, kirves, labidas, naaskel, nael, sirp, vikatitera ja šašlõkivarras – on olnud Eeva Pargi luules tähelepanu ärataval kohal algusest peale; nii ka valikkogus. „Katsusin, kas ikka lõikab / ja lõikaski, / kohe hästi, / kohe sügavale lõikas, / kinnas tilkus, / kui sumpasin läbi sulalume [- – -].” Fiskarsi saeteraga kohtub lugeja juba esimesel leheküljel; kaheraudse ja tinaste rahekuulidega alles 160 lehekülge hiljem.

Luuletajale on tuttav lõikehaava moodi tõmblev suu, nagu ka hõõguvast ahjuroobist jäänud tulearm. Lõike- ja põletushaava oskab ta puhastada, nagu teha ka lõpmata palju muid asju – kasvatada kapsaid, roose ja porgandeid, kududa kampsunit, õmmelda pükse, teha õiges vahekorras tsemendisegu ja puhastada kalavõrku – aga ka midagi veel palju olulisemat: olla lihtsalt olemas. Temas on „pilvede värvid / rändamas lagendike ümina kohal / ja lõpused et sukelduda kaua ja ikka / sügavamale.” Ja tema teab, et „vilistamine / on vaid vilistamine on / peaaegu nagu / ei midagi on / rändlinnu huige kusagil on vaba / sõnade mäletamistaagast.”

Ometi pole Eeva Park puhastverd nautleja, eneseküllane kontemplatiivsus või nartsissistlik meelisklemine on tema vaimule võõras. Loomult on Eeva võitleja, küll mitte hävitaja, vaid kaitsja, looja ja taastaja. Tema lipp on julgelt haljas, südamepõhjani roheline. „Kuhu astuda, et mitte kellelegi / peale astuda. / Mida süüa, et mitte kedagi ära süüa. / Mida kanda, et mitte tõmmata jalga / kellegi teise nahka [- – – ]” … Tema on see, kes võtab üles ehitada üheksa korda maha põletatud Trooja – tema saun tiigikaldal „on mitme tuhande aasta vanune / on seesama kuhu ma sündisin / kui maailm oli juba tuhastunud / ja ma pean ehitama uut”. Millist siis?

Juba oma esikkogus 1983. aastal võttis luuletaja selle kokku nii:

[- – -] Iga veretukse minus

läbi halli pae ja rägu

ulatub maa südamesse

tulevik

kel lapse nägu

Samast ajast on pärit ka lihtne nelikvärss: „Meri taevas ja maa / sellest rohkem ei saa / sellest vähem ei saa / sellest üle ei saa”. Otse imelik, et see tolleaegsetel suurematel rahvakogunemistel ühendava loitsu või mantra vormi ei võtnud – või kui, siis küllap hoiti seda salajas. Eeva Pargi enda sõnul: „Tark siga on kõhn / unistab küna kohal / ja laseb lahjal tuulel / küljekontides orelit mängida”.

Teenimatult tähelepanuta on jäänud ka eesti kirjanduses üsna harukordne ja peavoolust selgelt eristuv erootiline luuletus „Teekond”, omamoodi ajatu meistriteos:

Suur Siiditee algab sinus seletasid

silitades vahitorne.

Lähen teele koidutähe valgel lubasid

kaupu karavaniks pakkides.

Rännak tuleb pikk hoiatasid

vaadates üle veohobuste kapju.

Pean olema valmis kõigeks ütlesid

vihistades mõõka

ja läbides Suure Siiditee sileda värava.

Emadusestki kirjutab Eeva Park sootuks teisel viisil, kui lasteaia aktusel laulma ollakse harjunud – tõsisel, ausal ja omamoodi valusalgi toonil.

[- – -]

Kuidas ma julgesin,

kuidas ma võisin,

aimates,

teadeski

oleva kulgu,

luua neid

maailma,

tulgu mis tuleb.

Luuletajana, kes on kirjutanud meisterliku romaani loomingulise perekonna tormilistest suhetest mõjutatud lapsepõlvest, „Tolm ja tuul”, mida siiani pean üheks tema tippteostest, on tal mõistagi tõsi taga.

Just nii see oli.

Midagi pole ma lisanud.

Midagi ära jätnud.

Valusvihaselt langes valgus.

Keegi appi ei hüüdnud.

Keegi alla ei andnud.

Ja kes abi palus,

see kahetses.

Need on sõdalase sõnad. Mitte juhuslikult ei ole Eeva seni viimase romaani „Lõks lõpmatuses” motoks valitud lõik Sun Zi „Sõjaseadustest”:

Sellepärast tuleb olla kiire nagu tuul,

vaikne nagu mets,

hävitav nagu tuli, liikumatu nagu mägi,

mõistetamatu nagu vari, liikuv nagu

pikselöök

Omamoodi müütilise, samas erakordselt realistliku, aistilise pildi maalivad kaks luuletust, mis samuti on vabad niihästi härdast sentimentaalsusest kui hirmusegusest enesekesksusest – nendes tekstides kihutab vaim tuhatnelja, millelegi mõtlemata läbi aastatuhandete, jõudes pärale otse maailma sünnihetkeks, loomise tunniks:

SÜND

Valge kajakas lendas aknasse

lendas klirinal läbi klaaside

verest hõõgudes laskus voodile

naiste oietest vankus majasein

Raskelt hingasid

silmad suletud

higist mustun[ud?],

huuled puretud

Eemal linnas tuled ähmased

raskest vihmast aknad rähmased

Aga kajakas sööstis aknasse

valge kajakas läbi klaaside

naerukajakas tormikajakas

üle pilvede üle vihmade

LOOMISPÄEV

Ja vaata:

maa vappus

pilved kihutasid pakku emakoda avanes

tuksles vulkaanina

pursates vedelat laavat

hõõguvpunast algtuld

mis tardus

esimeseks hingetõmbeks

ämmaemanda kätel

Ehk kõige võimsamalt mõjuvadki Eeva Pargi loomingus need tekstid, kus ta oma sünnipärase aistilisuse ja hästi tabatud argiste situatsioonide füüsilise konkreetsuse ühendab millegi päriselt sõnastamatuga, olgu tundetooniks siis tagantjärgi tarkuse torge või ebamäärane kõhedus:

Surm tuli metsast

mustad kummikud jalas

koerte hull ulg mind

õuele ajas

seisis ja vahtis ta

meie maja

kole ja räbalais valitseja

viipas käega

ja kõik jäi vakka

süda kuuletus

tagumast lakkas

kuid ta ei näinud mind

oli vist pime

hüüdis ja hüüdis üht võõrast nime

peaaegu vastasin

peaaegu teadsin

mina jah mina see olema peaksin

aga siis autotulede vihus

seisin pimedus mõlemas pihus

sina tõid leiba ja lapsed koolist

kutsusid tuppa mind

tühjast hoovist

See luuletus kipub kõrvus kõlama miskipärast just autori enda soomekeelses ettekandes – iga kord olen olnud lummatud selle hüpnootilisest, omamoodi manavast või maagilisest kõlast. Aga Eeva Park ongi minu jaoks eeskätt Põhjamaade, mitte üksnes Eesti luuletaja.

Samalaadset ebamäärast pinevuseängi nagu „Aeglases valsis”, „selles tormieelse vaikuse hambuni relvastatud tsoonis”, kohtab ka luuletuses „Dubrovka”: „Teatris esietendub täna surm. / Punane vaip on lahti rullitud. // Need, kes sisse ei pääse, / piiravad maja.” See seisund, võitle-või-põgene valmisolek on mõistagi iseäranis rahututel aegadel inimolemisele üldomane, Eeva Pargile aga eriti iseloomulik. Varakevadisel linnujahil on luuletaja vanadelt meestelt linnujahireegleid õppides teada saanud, et „tagasilöök virutab su pikali / ja siis sihid sa juba otse taevasse”. Sun Zi sõjaseadused kehtivad siingi.

Kuulatan jahikisa,

mammutiküttide häält.

Kõik muu on tume tulevik.

Jah, ka ilusad vanad naised „pikal pingil / selle ilma serva pääl” teavad nii mõndagi. Nemad juba teavad sedagi, mida Eeva Park algvaleks nimetab. „Jumal ei ajanud / kedagi ära. / Ta läks ise / jättes meid omapäi Eedenisse, jättes meile kõik – / kogu selle neetud paradiisi.” Tavatu sõnaühend „neetud paradiis” äratab tähelepanu, saab aga seletuse juba järgmises, seni viimases luulekogus:

Ja vaata,

puude kõrgus muudkui kahaneb,

rammus umbrohi on kasvanud meile

rinnuni,

kõik need kõrrelised ja kõrvenõgesed,

malts ja puju,

villohakas, põldohakas ja takjad,

koirohi, palderjan, paganapea ja

tuliohakas,

koertubakas, seaohakas, karutubakas

ja hunditubakas,

kõik lokkab

nii et sõstrapõõsaid pole enam nähagi

selles kõrges roheluses,

mis kõrvetab ja torgib ja üha väetab ise

iseennast.

Just see kõrge kõrvetav rohelus, mis aina torgib ja iseend väetab – „maa kasvujõud liigub läbi vihmausside kõik / mis on olnud / ja hakkab üha ja uuesti / musta mullana lõhnama” on loomistungi võrratu võrdkuju, sünni ja surma loomulik ringkäik. Sellised kujundid ei sünni kabinetivaikuses, vaatega vanalinna siluetile.

Nende leidmiseks on vaja ise kahlata, käised üles kääritud ja kummikud jalas, läbi paganapeade ja tuliohakate, osata vahet teha karu- ja hunditubakal ning saada hakkama uute naabritega, kes õllepudel käes, tulevad tiigiveert pidi tere ütlema. Selles kõiges on omamoodi kangekaelset kangelaslikkust – sest aedniku päev ei lõpe kunagi, kord maharaiutud lohepead sünnivad üha uuesti ja uuesti. Vähemasti kuni sibulõuna, kuldreneti, valge klaari lehed ühel hääletul suveööl juhtuvad närbuma, „nagu puudutaks puujuured midagi / mis on keelatud / ja raudkülm / ja ei kuulu / mitte kellelegi.”

Ja siis korraga kõlab luuletaja hääl vaikselt, selles on mõistmist ja kaastunnet:

Tehke talle ase õuntele kuuetiivalised

seeravid

sest vihma sajab ka kurjade peale.

Tehke talle ase valge klaari alla

sinna kõrgesse rohtu

mis nõtkub vihma raskusest

ja saagu ta ase pehme,

sest hein on lõikamata, vikatitera

roostes

ja viljad, need määnduvad

kohe,

juba maad puudutades

on nad mullamaitselised ja teod

muudkui tulevad

ridamisi roomates mööda

hõbelimateed.

Raamat näeb välja lihtne, väärikas ja ilus. Seetõttu jääb kogumiku nimiluuletus, ehitusmessist, hindadest, reklaamplakatist ja mullivannidest kõnelev „Oda jälg õhus” mõnevõrra alla esmasele võimsale kujutluspildile, mis tekib raamatukaane põhjal. Lakoonilises kiirtevihus kangastub esimese hooga nähtamatu luuletaja ise Athena kerges kiivris, oda viskevalmis, tantsiskleval ratsul, mille neli jalga teda kindlalt kannavad üle vastaka maastiku.

Tõesti, et see teekond on võimalikuks saanud, tervik, mis ületab liidetavate summa, on sündinud, olgu need neli usaldusväärset ja väga head tööd teinud sammast ka siinkohal nimetatud: toimetaja Asta Põldmäe, kujundaja Ivi Piibeleht, kirjastaja Eha Vain ja raamatuga kaasneva heliplaadi „Öö valgus” autor Helin-Mari Arder, kelle looming leiab loodetavasti omaette käsitlust.

„Öö valguses” ja Helin-Mari Arderi soojalt mänglevas esituses tõuseb esile just Eeva Pargi romantilisem pool, noorusõrn, naiselik, hele ja lihtne, millest on pikka aega ja paraku selleski käsitluses ehk mõnevõrra üle vaadatud: „Nii lõputult / suur on taevas / ja nii lõputult imelik.” Mis on ka omamoodi arusaadav, kui sealsamas kõrval kõrgub teose kvintessentsina kõlav, mõneti viiviluigelik sõdalasesõnum:

[- – -]

Silmad on sinul teistmoodi janus,

nemad ootavad välkude algust

loendades vastutuult kerkivaid pilvi,

loodavad nendes peituvat valgust,

loodavad, et selle kevade tormis

vihm on klaasina läbipaistev

ja et taevastlangevas sajus

keel tunneb tule ja väävli maitset.

See teistmoodi janu ongi see, mis Eeva Pargist teeb selle luuletaja, kirjaniku, inimese, kes ta on, nähtamatu rüütli. Selle, kes salaja maailma pärast südant valutades omamoodi muretu muigega, pole võimatu, et suisa vilistades tunnistab: „Ilma raudrüüta rändan teisel pool / pilke ja puudutusi / ja vaid kübar, uus kübar / märgib mu / hetkekoordinaadi enneolematust”.

Raamatut sulgedes tahakski aupakliku tervituse ja äratundmise märgiks kübarat kergitada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming