100 aasta pärast …

Jürgen Rooste

Ma olen inimkonna osas muidugi pessimist, midagi hääd ei taha ma meist uskuda, aga keskeltläbi tähendab see, et kirjandusele ma loodangi, luulele.

Inimestena suudame me kõik üsnagi persse keerata, see on kindel: seitse miljardit (ja enam), keda valitseb nende enda edutatud vaimselt keskpärasem ja ahnem osa … See on üsna lohutu perspektiiv, mis toob aga kirjandusele kaasa kaks enam-vähem võrdselt hüva lahendust.

Kui me sama malli ja haiglase edu-usuga jätkame, jõuab paratamatult kätte hetk, mil inimkond ellujäämiseks kaotab vabaduse selles mõttes, nagu me täna seda demokraatia-turumajanduse kaudu defineerime. Mis võib-olla polekski kogunisti suur kaotus, kui vaadata me väärtushinnanguid ja tarbimisharjumusi. Mida üllast või suurt või tõelist saab kerkida nodipühamuist?

Väliselt punaroheline (sest neil ismidel on ellujäämiseks üldmõistetavad stsenaariumid, mida teised ei suuda pakkuda) diktatuur oleks sisuliselt ikka globaalne diktatuur nagu iga teine. Maailmas, kus osadus kirjanduses ja lugemisprotsessis on pika aja jooksul (seda on juba olnud!) taas järjest elitaarsemaks ja haruldasemaks muutunud, kuigi lootsime vastupidist (kirjasõnavabariiki ei tulnud, me rikkusime ise kõik ära), ja kriitiline mõtlemine ja see kummaline seesmine vabadusetunne ongi suurele vennale/vanemale õele ohtlikud, hakkab kirjandus lokkama nagu ulmeromaanides või ENSV underground’is!

Ma ei tea, mis faasis me mis hetkeks täpselt oleme, aga elevil ootan ma toda aega, mil Ray Bradbury „451º Fahrenheiti” tundub näpuharjutusena labase kurjuse käikude visandamisel! Üks asi on too valguse, tule eneses kandmine, noh, et kellelgi oleks meeles. (Ma ei mõtle siin toda laulupeotuletralli, eks, see on praegu rohkem lõbus ja ohutu meediasündmus. Laulupidu peaks olemuslikult olema võimule kui sellisele ohtlik, et ta haistaks, et on midagi suuremat.) Teine asi aga uue loomine, mis olemuslikult on vahel ikka ka tollesama sõnumi tõlkimine uue aja ja inimese keelde. (Ma ei mõtle siin Hollywoodi viisi muinasjutte uueks jutustada, kuigi analüüsimaterjalina on see tänane buum muidugi võimas! Ma loodan, et ka distantsilt.)

Sadakonna aasta pärast kirjutaksin ma seda teksti end jälitajate eest varjates või vangikongis … või oma piinast-viletsusest deliirses pääs samm enne surma (muidugi lasub see kahtlus mu kohal ka praegu). Ja kuigi mul poleks kunagi lootust nautida vähimatki, mida kirjanik olemine praegu sotsiaalselt tagasi annab (nt koolis esinemas käies, kui näed, et lastel järsku mingi säfakas sees ära käib, või mõne honorari eest üürivõlga ära makstes, kui nüüd hetkeks jälle väike inimene olla), oleks mul see sisim teadmine, et seda on vaja, et seda on valusalt vaja. Ja inimesed loeks – ja ehk isegi sureks selle eest, et teisedki lugeda saaks. Aga mitte see teadmine ei hoiaks kirjutajat elus, vaid too kirjutamine ise, see inimülene olend.

Kuigi ma muidugi loodan meist paremat, kardan ma, et osa ulmelisi stsenaariume käivitub, et massimeelelahustusvahendid on meid juba mõjutanud märkama vaid ebaolulist ning tegelikult on zombiajastu saabunud ning küsimus ei pruugigi olla sajas aastas, sest seda üksildust on kogunend juba rohkemgi kui saja aasta jagu. Me elame juba düstoopias, aga hetkel voolavad veel justnagu miskid lohutavad arbuusimahlaojad ning kõik on hästi, kuni me vaid ise usume, et on, eks.

Muidugi on veel üks kaunis variant, mida ma näen, kus ma vahel ennast ehk näen/näeksin. See on einsteinlikus postapokalüptikas, kus Kolmas maailmasõda on peetud ja neljandaks varustame end alles kivide ja kaigastega. Säärases lõhenenud ja agoonilises maailmas saab kirjandusest – muidugi paljuski jälle suulises, ettekantavas vormis – jälle midagi liturgia, prohvetikõne, kogukonnamälu kandja, identiteedi loomise vahendi, loitsu ja palve sarnast. Surm šarlatanidele! Sest siis kostab nende „kirjanike” hääl, kelles on midagi tõelist (ja jumal teab, et võib-olla keeran selle sulatõrva siin hoopis iseendale kaela).

Kirjandus kui selline ei kao kuskile, aga me enese valikute tõttu liigub ta tagasi tollest hedonistlikust/solipsistlikust mõtteharjutusest ja inimhinges-keelematerjalis tuhnimisest nende algsemate (mis on sellisena üdini tarvilik ja imeline!), kogukondlikumate funktsioonide poole. Tehnika abil või mitte, sõltub sellest, mis me endaga sadakonna aasta jooksul pihta hakkame. Aga, nagu ma ütlesin: inimestest ma suurt midagi hääd ei looda. Kirjandusest aga küll. Näide on varnast võtta: armastusluuletusi võin ma ju kirjutada, aga armastada-hoida vaevalt et oskan.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming