Soov leida rahu, tung teha lärmi

Maarja Pärtna

26. juunil esitleb luuletaja Helena Läks oma teist luulekogu „Korrosioonikihk”.

Sinu teine luulekogu „Korrosioonikihk” on väikeses taskuformaadis ning tekstid näivad olevat läbinud väga tiheda valikusõela. Kas napp formaat oli algusest peale omaette taotlus või sündis see kogumiku koostamise käigus? Ega siin ole ometi tegemist olukorraga, kus autor on hakanud uskuma, et lugejad (eriti noored lugejad) ei jaksa või suuda mahukamatesse tekstidesse enam süveneda, ning on püüdnud neile omal moel vastu tulla?
Helena Läks: Pigem on siin tegu sooviga adresseerida midagi oma ideaalsele lugejale, mitte niivõrd tajutud olemasolevale (ehkki autori puhul samuti suuresti vaid kujuteldavale) auditooriumile. See on raamat uitajale. Mõte väiksest formaadist tekkis talvel Hasso Krulli 50. sünnipäeva üritusel Tartu kirjanike majas, kuhu Tartu ülikooli õppejõud Marju Lepajõe oli kaasa võtnud Krulli väikese taskuformaadis debüütluulekogu „Mustvalge” (avaldatud Max Harnooni pseudonüümi all 1986. aastal). Uudistasin seda ning üheskoos tõdesime, et see on ilus luule­raamat, selline, nagu üks olla võikski. Paned taskusse, jalutad, võtad välja, loed pisut, liigud edasi. Ja nii rahulikult. Selle aegluse leidmine on suur väljakutse ka minust tunduvalt vanemale lugejale. Minna natuke aeglasemaks, süüvida rahulikult, maitsta teksti ja mõtet. Kui see juhtub kõnetama ka koolibrikiirusel toimlevat noort, ei saa ma seda ka kuidagi läbikukkumiseks pidada.
 
Kuidas suhtud määratlusse „naisluuletaja”? On see pigem ahistav silt, teatava tugevuse ja eripära tähistaja või midagi hoopis kolmandat?
See kõlab ju märksa ilusamalt kui „agooniline postfeministlik luule”, kas mitte? Sest mis on see „naisluule”, see mõiste, mida me lahkame nii kustumatu kirega? Olen sügavalt veendunud, et selle mõistega on tabatud midagi meie ajale omast ja valusat.1 Kuid miks on mõned „naisluuletajad” ja teised mitte – ning miks me seda ikka kuidagi paika ei saa? See sõna veab meid sabapidi valesse kohta, on vaja täpsemalt sõnastada see, mida sellega haarata üritatakse ning see mõiste määratleda. Aga astun korraks siit eemale.
Luuletusel ei ole sugu. Mind isiklikult sügavalt liigutavate tekstide puhul lahustub kirjutaja oma sõnadega loodud ajas ja ruumis ning nende atribuutides, muutub nendest lahutamatuks. Sellises ruumis sugu ei ole. Samuti leidub sellist luulet muuga võrreldes vähe, see on nii olnud ja jääb olema, sest ei allu mingile tellimusele.
Siis on tekstid, mis ei vii nii kaugele ei kirjutajat ega lugejat, ent räägivad ühel või teisel viisil olemise olulistest asjadest. Siin on kirjutaja sugu juba rohkem kohal: naine võib, aga ei pruugi anda lapsele rinda ning mees võib, aga ei pruugi valutada puulõhkumisest kibedaid lihaseid. Aga siingi ei ole koht „naisluule” pommi veel õhkida, see pole see tsoon.

Aga kust see tsoon võiks alata?
Jah, mis on siis see, mis paneb paljude kannatuse tõsiselt proovile, see „lause-eelne”,2 enesekohane ja nii paljudele ka väsitavalt eneseküllane „naisluule”? Ei ava ta ust kaugemale kui kellegi hooldamata tagahoovi ega täida enamikku lugejaist ka suurema hellusega argiolemise vastu. Sveta G (Grigorjeva – M. P.) kirjutab, et tahab kõik ilusad tüdrukud kurvaks keppida,3  Kelly Turk aga „sitaks kellelegi vastu molli kütta / mingile lollile eidele Shootersist”,4  mina ise kirjutasin kunagi „a noh kui mingi näkk lesib seal ees siis kütan talle molli”5  jne, jne. Les enfants terribles, kas mitte?
Meil on nii mõnus aeg, kõik saavad justkui kogu aeg kõigest aru ja rõhutavad seda rohkete irooniliste distantsidega. Vana hea teepidudefeminism pole enam moes ja kes sellest aru ei saa, sellele vastatakse nagu Savisaar linnavolikogu istungil. Elame ühiskonnas, kus sooküsimusi puudutavas debatis osalemine on ammu muutunud kurnavaks just neile, kel on argumenteeritult ja tsiviliseeritult midagi öelda. Meie noortele õpetab see, et traktaatidega maailma ei muuda. Edasi: kui oled noor naine ning tajud või oled harjunud kogema Suure Venna, meheliku pilgu alatist hindavat kohalolu, siis võib selliste olude keskel kujuneda uutviisi vaade ka teistele naistele ja iseendale. Kui „1984” konteksti jääda, siis omamoodi kaksisoim: sa hindad teisi naisi nagu mees („wow, neid tisse nägid või!”), ning tood iseendagi selle pilgu alla. Pähe tuleb mitu luuletust sellest, kuidas minategelane värvib huuled, paneb selga hunnitu pesu/kleidi/kasuka või kõik eelnimetatu ning läheb litsidele lõuga andma. Misogüünia on nüüd meie töö ja leib, sest see hõlbustab kõike! Muidugi ei ole see kõik nii lihtne ning mu sõnad võivad solvata neidsamu inimesi, keda häirib „naisluule” kasutamine. Aga see lahatav nähtus kirjandusväljal on minu arvates kitsam ilming sellest, et tänapäeva naised on karjääri (raha, tarbimise) nimel valmis ikkagi kohanema vanade jäikade soostereotüüpidega, ainult et nüüd teeme me selle üle paremini nalja. Aga see on peenraha. Ja see ei ole enam luule, vaid ühiskondlik asi, mis tuleb agoraale arutada viia.
 
„Korrosioonikihk” näib osutavat mitmel viisil piiritagustele või pinnaalustele asjadele, samuti ka pingetele, mis valitsevad erinevate võimalikkuste vahel. Read „soov leida rahu / tung teha lärmi” (lk 24–25) võtavad selle väga hästi kokku. Kui asetada sellele pingeväljale ka luuletamine ise, siis mis võiks olla see, mis ajendab kirjutama – ning mis tekitab soovi vaikida?
Suurem osa luuletamisest on ikka pigem mitteluuletamine. See ei ole kuidagi sunnitud ei seest- ega väljastpoolt, see lihtsalt on elu kulg, üsna rahulik, tuttav ja turvaline. Luuletamine – see on ärritus ja auk suures villases kangas, aga ka selle lappimine. Pinge tekib sellest, et ei olegi võimalik nende kahe olemisviisi – mitteluuletamise ja luuletamise – vahel valida, sest nad lihtsalt on: nagu pikk mõõn ja järsk tõus või vastupidi. Rahu tee oleks vaikimine, aga see ei lähe minu loomusega lõpuni kokku. Lärm on sõna ja sellega tasub pigem kokku hoida. Nii ma käin elust luuletusse ja tagasi.
 
„Korrosioonikihk” ilmneb mitmekihilise kogumikuna ka selles mõttes, et religioosne (kui see nüüd on ikka õige sõnavalik?) ning nägemuslik ja argine, siinpoolne või lihtsalt meeleline tasand vahelduvad sujuvalt ja loomulikult. Kui mõelda nooremale luulele laiemalt, siis on su luules religioossusele osutav temaatika vist kõige otsesõnalisemalt läbi mängitud, näiteks siis luuletuses „Jumalast veres” (lk 14–16).
„Jumalast veres” osutab religioossusele küll, aga seda eri usundites leiduva üpris uljalt jumalavallatu kokkumiksimise vormis. Siin on tegelikult kohal minu huvi ja mõningane hirm, mis seotud nähtusega, mida religiooni­sotsioloogias tuntakse kui religioosset turuplatsi. Vali igast usundist sobiv element, pane need kokku, ole suurepärane unikaalne sina ise – ja mitte miski ei kohusta millekski. Selline moodne relativistlik mülgas. „Jumalast veres” lõppeb üsna ekstaatiliselt, ehkki on selge, et kõik need raamatud, millest seal juttu on, saavad „läbi töötatud”, s.t ammendatud. Religioon ei ole kõigi võimaluste ammendamine, see on, vastupidi, talletamine: kogemuse, lugude, väärtuste.
„Religioossuse” sõna ma ei pelga, ehkki ma ei ole tavamõistes religioosne inimene. Ei ole kombetalitust, ei dogmasid. Kui rääkida tavaolemist ületavatest kogemustest, siis minu puhul on need alati seotud loodusega, harvad ja põgusad, kuid nendes on palju äratundmist ja avarust ning jaatust. Selle avaruse jätab mõistus võimalusena meelde ning on sellisena kohal ka argistes hetkedes. Eks sealt see sujuvus tekstideski.

1 Diskussiooni algatas Jürgen Rooste saates „Jüri Üdi klubi” (ETV, 4. XI 2013). Vt ka Jürgen Rooste, Noored vihased naised. – Sirp 15. XI 2013.
2 Mihkel Kunnuse väljend samas saates.
3 Sveta Grigorjeva, kes kardab sveta grigorjevat? Värske Rõhk, 2013, lk 29.
4 Kelly Turk, Mina väljas vol 1. – Värske Rõhk nr 37 / kevad 2014, lk 14.
5 Helena Läks, Helena läks. Verb, 2010, lk 18.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming