Kuidas kõlavad Aafrika kajad

Ene-Reet Soovik

Ben Okri, Aafrika eleegia. Tõlkinud Mathura, toimetanud Saara-Merilin Ehman. Kujundanud Mathura. Allikaäärne, 2014. 96 lk.

Eelmises Sirbi numbris kirjutas Igor Garšnek Ben Okri ja Timo Steineri loomingu õhtust, tsiteerides romaani „Näljutatud tee” algust. Kirjanik liigub teisele maale, teise keelde ja kultuuri ikka kellegagi koos ning Okrile avas juba 1998. aastal ukse Eestisse „Näljutatud tee” tõlkija Anne Lange, kelle tõlgitud sõnadega „Alguses oli jõgi” algaski kuuldud põimiku sõnaline osa. Kirjanik jätkas lugemist inglise keeles, kuid ta sõnade eestikeelne jõgi on tollest esimesest algusest saadik raamatulehtedel omasoodu edasi voolanud – luuletaja Mathura vahendusel, kelle tõlkes on ilmunud Okri proosaraamat „Jumalaid hämmastades” (2012) ning vastselt esitletud luulekogu „Aafrika eleegia”.
„HeadReadi” ja kontsertide järel Eestit edasi uudistades, pärast Tartu ülikooli inglise keele ja kirjanduse osakonna üliõpilastega peetud kõnelust Toome muuseumi valges saalis, pärast vihmavalingut Emajõe lähedal viibides mõtiskles kirjanik taas selle lause üle. Ta pani imeks, kuidas seitse ingliskeelset sõna on tihenenud kolmeks eestikeelseks, nii et esmapilgul võib olla raske uskuda, et tegu võiks olla sama tekstiga. Kuigi sõnu oli vaid kolm, oli lausesse paratamatult, trotslikult sisse pugenud ka see haruldane tõrges häälik, eesti „õ”. Nii võibki „Aafrika eleegiat” avades juba ette tekkida küsimus, millisena on Mathura eesti keelde kandnud Okri kõla, kuidas seda keelt on värssideks vormitud.
Okri romaanide unenäolisest luulelisusest on kirjutatud palju. Seda, et ta luuletused on seevastu lihtsamad, proosalisemad ja deklaratiivsemadki, mainib tõlkija ka oma järelsõnas. Paljudes neist 1992. aastal koguna („An African Elegy”) ilmunud luuletustest aetakse Aafrika asja, võib-olla mõneti paralleelselt sellega, kuidas tol kümnendivahetusel võidi teisal ajada Eesti asja. See on angažeeritud luule, millele pole võõrad sellised poeetilisusega harva seostuvad mõisted nagu „poliitika” ja „politsei”, „geto” ja „korruptsioon”. Pole imeks panna, et ajalehe Times kirjanduslisale arvustuse kirjutanud kriitik millalgi leidis, et neist luuletustest kumab autentsust, mis sarnaneb mõnede Ida-Euroopa ja Vene luuletajate omaga. Kohati on tõlkes tehtud otsuseid, mis sellist kõrvutusvõimalust veelgi tugevdavad. Näiteks luuleridu „See riik polnud muud kui maakaart / mis tulevikulihast kokku lapitud. / Nüüd sai temast tormijooks läbi / ajaloo muda” (lk 51) võiks eraldi võetuna ju ümber tõsta Euroopassegi, võimalus, mida eelkõige võimendavad just tõlkija valitud vasted sõnadele rush ja slime.
Kogumiku luuletustes leidub verist sündi ja rebestavat surma, prügi ja põlenguid, mäslemist ja unistusi. Selle luule maastik on eelkõige linn, olgu Nigeerias või Inglismaal: London ja Leeds, Lagos ja Ife. Inimeste loodud linnade lagunemises on loojate julmust, jaburust ja meeleheidet, aga ka pilke kuumavärelustele õhus või puude hingestusele ja iseloomule ning isegi William Wordsworthi kummastava kajana mõjuv vaade üle Londoni majade ning tornide. Muidugi voolavad Okri luules jõed, millest võivad saada tänavad. Ja kuigi ilu võib kaasneda ajaloo hirmsust ja halastamatust kujutava keelega, on seda otsesõnu eelkõige armastuses, mille tulek toob rõõmu ja minek piina, helguse ja aukartuse intiimses tajumises.
Mathura näib olevat otsustanud mitte püüda pingutatult taastoota mitmete tekstide lühisõnalist, vähesilbilist, eessõnade ja artiklite abil õhulisemaks hajutatud rütmi, vaid kulgeb tõlkes pigem kujundikeskselt, kondenseerib fraase liitsõnadeks ja lisab sidusust vargsete häälikukordustega, eesti keelele nii omase alliteratsiooni ja assonantsi kõlaga. Aafrika ebatavalisus peegeldub eelkõige kujutatava paljususes ja mitmuslikkuses. Ainulise luulemina asemel võtab ühiskondliku rõhuasetusega luules lugejat tihtipeale vastu luulemeie, kes isegi vigastuste ja vägivaldsusega täidetud luuletuste lõpuridades osutab ikka suutlikkusele, toimimisele kõige kiuste, näiteks nõnda: „Sõnad punume punasesse, / ise laulame sinisel serval” (lk 52). Kas ei tundu seegi parallelism meile kummaliselt tuttav?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming