Kivirähk kui fenomen Prantsusmaal

Pille-Riin Larm

„Mees, kes teadis ussisõnu” tõlkes ei ole tõlgitud ainult sõnu, vaid kultuuri.Andrus Kiviräha romaani „Mees, kes teadis ussisõnu” tähelend jätkub. Jean-Pierre Minaudier’ tõlgitud prantsuskeelne romaan „L’Homme qui parlait la langue des serpents” (2013), mis ilmus pärast paljusid äraütlemisi väikekirjastuses Attila, on osutunud menukaks nii prantsuse lugejate kui kriitikute seas. Selle tiraaž on seni 15 000 eksemplari. Neil päevil antakse Andrus Kivirähale üle mainekas fantaasiakirjanduse auhind Le Grand Prix de l’Imaginaire parima välismaise romaani kategoorias.Romaan on äratanud tähelepanu ka mujal. Järgmisena ilmub Kiviräha romaani tõlge Hollandis ja USAs, samuti on tõlget oodata Saksamaal, Itaalias, Portugalis, Iisraelis, Ungaris ja Taanis. Attila kirjastuse juht Frédéric Martin aga kavatseb prantsuse keeles välja anda veel rea Kiviräha raamatuid, millest järgmisena ilmub „Rehepapp” Antoine Chalvini tõlkes. Tõlkija Jean-Pierre Minaudier ja kirjastaja Frédéric Martin külastasid möödunud nädalal festivali „HeadRead”, kus rääkisid oma plaanidest ning sellest, mis on teinud „Ussisõnad” nii menukaks: autori väga hea jutustamisoskus, teose eksootilisus ja ühtlasi universaalsus, tõlkija oskus tõlkida kultuuri ning kirjastaja ebatraditsiooniline suhtumine avaldatavasse.

Missugune on olnud Kiviräha esimese prantsuse tõlke retseptsioon?
Jean-Pierre Minaudier: Suurepärane! Ka raamatupoodide uue kirjanduse laudadel on Kiviräha raamat siiamaani nähtaval.
Frédéric Martin: Ma võin tuua teise näite. Raamat ilmus jaanuaris 2013. Novembris ja detsembris läbimüük kahekordistus, kuna inimesed ostsid raamatu kingituseks. Tegin nüüd uue trüki, poolteist aastat hiljem – 4000 eksemplari. See on välismaise romaani kohta haruldane ja eesti kirjanduse puhul on seesugune edu ilmselt esimene kord.

Kirjastusel Attila on üsna grandioosne plaan avaldada nüüd prantsuse keeles peaaegu kõik Kiviräha teosed.
Martin: Jah, aga alustan vastamisega kaugemalt. Esimene raamat, mille ma üldse kirjastasin, oli itaalia kirjaniku Goliarda Sapienza teos „Rõõmu kunst” („L’arte della Gioia”, 1998). See oli nii veider, et kirjastajad olid keeldunud selle avaldamisest 20 aastat, nüüd aga on see Itaalias klassikaks saanud. Kirjastajana püüan alati aru saada, mida autor on tahtnud selle teosega öelda: ma ei ole huvitatud mitte niivõrd raamatust, kuivõrd autori filosoofilisest vaatest. Ja kui kirjastad head autorit, ei ole kunagi ette teada, mis järgneb …
Kiviräha teise tõlke, romaani „Rehepapp” avaldame oktoobris ja kolmanda ehk „Liblika” järgmisel aastal.
Minaudier: Tõlkijaid on ka kolm ja nad hakkasid Kivirähka tõlkima üksteisest sõltumatult. Need teosed on ka kõik üsna eri stiilis.
Martin: See on üldse kena lugu. Kirjastajana on see mulle ebaharilik olukord. Tavaliselt tahavad kolm tõlkijat tõlkida kõik ühte ja sama teost, konkureerivad ja võitlevad, et olla esimene, kes leiab kirjastaja. Need kolm aga otsustasid jõud ühendada ja leppisid kokku, et kui keegi neist leiab kirjastaja, kohtuvad nad temaga kolmekesi ja ütlevad, et kui tahetakse seda autorit avaldada, tuleb aktsepteerida seda, et on kolm tõlkijat. Mulle tähendab see veidi rohkem tööd, sest kolme inimesega ei ole nii lihtne asju ajada kui ühega, et kõik sujuks kavakohaselt. Kuna kõik kolm on väga head tõlkijad, ei ole see siiski probleem. Need kolm tõlget on juba kindlad.

„Rehepapi”, mille tõlgib Antoine Chalvin, pealkiri pole sama, mis originaalil: „Les groseilles de novembre. Chronique de quelques détraquements dans la contrée des kratts” ehk eesti keeles „Novembrikuu punased sõstrad. Kratimaa mõnede rikkumiste kroonika”. Miks?
Martin: Pidime romaani pealkirja muutma, kuna „rehepapp” ei tähenda prantslastele mitte midagi. Otsustasime panna uue pealkirja, kus väljendub romaani fantastika, mütoloogilisus ja poeetika, alapealkirjaga osutame, et romaani võti on kratt ja et tegu on äraspidise kroonikaga. Pealkirjaga püüame prantsuse lugejale ka märku anda, et järgmine romaan erineb esimesest üsnagi palju. Me küsisime ka autori arvamust ja nagu tavaliselt ütles ta, et sellega ei ole probleemi.
Minaudier: Ta on üldse väga kena inimene. Näiteks, kui ma tõlkisin sõna „põhjakonn”, tegin sellest „põhjasalamandri”, sest „konn” on prantsuse keeles koomiline. Kivirähk ütles, et kõik on korras. Tore mees.

Kas olete valinud juba ka neljanda teose, mida tõlkida?
Martin: Veel mitte.
Minaudier: Olen lugenud tema viimast romaani „Maailma otsas”, aga ma ei ole kindel, kas see võiks leida Prantsusmaal vastuvõttu – see on nii eestipärane! Võib-olla tõlgime hoopis mõned lühijutud.
Martin: Jah, võib-olla ongi jutukogu neljas raamat, sest pärast melanhoolset „Liblikat” võiks tulla tagasi huumori juurde.

Mis on Prantsusmaal Kiviräha edu taga?
Minaudier: Asi on tema huumoris ja väga heas jutustamisoskuses. Kivirähk segab oma juttudesse ühekorraga soola ja suhkrut. Tema lood on ühtaegu nii eestipärased kui ka universaalsed: näiteks identiteedi kaotamise teema, reaktsioon religioonile, suhe ajalooga jms kõnetab ka paljusid prantslasi.
Martin: Mina saan nimetada kaks põhjust. Üks on puhtkirjanduslik: tegu on maagilise realismiga, mis sarnaneb Skandinaavia saagadega. Seesugust kirjandust ei ole vist Prantsusmaal kunagi varem nähtud. See, kuidas autor Leemeti kaudu maagiat, fantaasiat ja ka vägivalda segab, on üsna ebaharilik. Ma arvan, et lugejad olid kõigepealt romaani üle hämmingus ja siis armusid sellesse. Teine põhjus … Kui eestlastega kokku sain, olid nad väga üllatunud, et prantslasi võib huvitada romaan, mida nad ise on pidanud väga eestilikuks. Minu arvates just eestilikkus ongi põhjus. Ja täpselt see on kirjanduse ülesanne: nagu Gustave Flaubert oskab teha arusaadavaks, mida tähendab naine, kuigi ta ise oli mees, oskab Kivirähk näidata lugejale eestlase hinge, isegi kui too ei ole eestlane. Meil on olnud palju kohtumisi raamatukaupmeeste ja ajakirjanikega ning enamik neist peab romaani väga eksootiliseks.
Aga võib-olla on veel kolmas põhjus, miks prantslased Kivirähka armastavad: selles, kuidas tema raamat ilmus, oli midagi maagilist. Kuulsin temast esimest korda tänu sellele, et osalesin kirjanduse tõlkekonverentsil, kus teemale läheneti kirjastaja seisukohalt. Minu juurde tuli Antoine Chalvin ja ütles, et see, kuidas ma rääkisin kirjastamisest, pani mõtlema Kiviräha peale ja et ma peaksin ehk tema romaani lugema. Omaenda kirjastuse juhina võin nimelt kirjastada, mida tahan, ja just nii, nagu tahan. Juba samal päeval sain ma „Mehe, kes rääkis ussisõnu” täistõlke. See hull mees siin [Minaudier – toim] oli juba tõlkinud ära terve raamatu ilma igasuguste kokkulepete ja lepinguteta, rõõmu pärast. Siis hakkasin ma mõtlema kaanepildi peale. Missugune pilt valida nii ebaharilikule romaanile? Just sel ajal kirjastasin prantsuse kunstnikku, kes teeb sürrealistlikke kollaaže [Denis Dubois – toim]. Korraga leidsin tema piltide seast fantastilise looma, mida ei ole olemas, ja see tunduski sobiv illustratsioon Kiviräha romaanile. See sobis täiuslikult. Ma olen hiljem saanud lausa sada vastust raamatumüüjatelt ja lihtsalt lugejatelt, kes kõik ütlevad, et raamat on ka väliselt väga ilus ja võimas. Ühesõnaga kirjastajale oli kõik korraga täiuslik ja lihtne. Kui ma sain Jean-Pierre’ilt tõlke, ei olnud mul rohkem vaja midagi teha. Romaan  tuli ise minu juurde ja kaanepilt tuli ka ise minu juurde. Ma kohtasin seda kümne minuti pärast.
Minaudier: Kõik läks väga sujuvalt. Ka tõlkimine – see on nii hea romaan, et ma lihtsalt tahtsin seda lugeda uuesti ja uuesti. Mul on väike maja Lõuna-Eestis ja suviti aega seal metsas karude seas. Atmosfäär oli väga sobiv. Ma teadsin ka, et prantsuse kirjastajad ei avalda peaaegu tundmatutest keeltest tõlgitud tekste, mida nad ei ole tervenisti lugenud, nii et ma pidin kõik ära tõlkima juba sel põhjusel. Kuna mul oli aega nii palju kui tahtsin, töötasin romaaniga kolm aastat ja alles siis hakkasin kirjastajat otsima.

Jean-Pierre Minaudier, mida te järgmisena tõlkida tahaksite?
Minaudier: Ei tea, vist Kiviräha jutte. Aga samuti tahaksin tõlkida A. H. Tammsaare „Põrgupõhja uut Vanapaganat”. See on maaromaan, fantastiline romaan – see klapib ka Kivi­rähaga väga hästi.

Kuidas iseloomustate praegust prantsuse kirjandust?
Martin: Prantsuse kirjandust kujundasid kaua kirjanduslikud koolkonnad. Oli vähem fantaasiat ja rohkem teooriat selle kohta, mis on kirjandus, isegi kirjanduses endas. Viimasel kümnel aastal on aga tekkinud protestiks suur mitmekesisus kirjanduses. Prantsusmaal ilmub ka palju tõlkeid, peaaegu 50% avaldatud raamatutest on tõlked. Enda võrdlemine nendega on prantsuse kirjanikke veidi muutnud ning pannud naasma jutuvestmise juurde, jutuvestjaid on nüüd rohkem kui varem. Kõige rohkem tõlgitakse inglise, samuti hispaania keelest. Kolmas peaks olema saksa, seejärel itaalia … Prantsusmaal tõlgitakse palju, kuna seda toetatakse palju ja on rohkelt spetsiifilisi kirjastusi. Ma arvan, et see on hea, kuigi eelistan ise prantsuse kirjandust, eriti luule puhul – keelega on vaja tööd teha, et tunda oma keele võimalusi. Kujutlusvõimele aga pakub rohkem väliskirjandus ja Andrus Kivirähk suurepärane näide.
Minaudier: Teist sellist nagu tema ei ole.
Martin: Aga muide, andsin hiljuti välja ka Jean-Pierre Minaudier’ enda raamatu „Gerundiivi luulelisus” („Poésie du gérondif”, 2014).
Minaudier: See on väike raamat lingvistikast, grammatika luulest. Ma räägin natuke eesti ja teistest soome-ugri keeltest, samuti teistest maailma keeltest.
Martin: See on küll liiga tagasihoidlikult öeldud. Kirjastajana ütlen, et tegelikult see mees siin on rajanud ühe suurima grammatika-raamatukogu maailmas, tal on üle 1000 raamatu eri keelte kohta. Palusin tal kirjutada teksti, mis selgitaks, miks on keeled kultuuride peegeldajana tähtsad. See raamat on nüüd peaaegu menuk! See on fantastiline, sest raamat ise on õhuke, ainult 160 lehekülge. Kuid nendele lehekülgedele on Jean-Pierre ehitanud maailmatorni, mis koosneb rohkem kui 250 keelest koos näidete ja mõne detailiga, miks need keeled on huvitavad. Seal on muidugi palju infot ka eesti keele kohta. Ja baski keele kohta. See kõik ei ole seejuures tehniline teos, vaid lugu mehest, kes armus erinevatesse kultuuridesse.
Jean-Pierre Minaudier, võib-olla peaksitegi järgmisena tõlkima iseenda teose eesti keelde?
Minaudier: Seal on liiga palju viiteid prantsuse koomiksitele …
Martin: Jah, aga see ei ole ju probleem. Sa oled ju tõlkija ja saad sellega hakkama.
Minaudier: Nojah.
Martin: Ma arvan, et siin peitubki veel üks seletus „Ussisõnade” menu kohta Prantsusmaal. Jean-Pierre ei tõlgi kunagi ainult sõnu, vaid kultuuri. Kui ma võrdlesin Flaubert’iga Kivirähka, kes suudab kirjeldada, mida võib tunda mees, kelle ümber maailm muutub, mõtlesin seda tõsiselt. Ma ei saa öelda, et oleksin nüüd eestlane, aga ma tean nüüd midagi sellest maast ja kultuurist tänu Kiviräha romaanile.

Valik Andrus Kiviräha romaani „Mees, kes teadis ussisõnu” tõlke retsensioone on ilmunud Indrek Kofi tõlkes Sirbis 17. I 2014.