Õnneotsingud prantsuse stiilis

Marvel Riik

Iga uue tekstiga tutvumine on omamoodi, nii nagu inimesegagi tutvumine. On kahju, kui tutvus, mis on just hoo sisse saanud ja tõotab tulla väga huvitav, lõppeb äkki. Seetõttu on ka raske kätte võtta lühikesi tekste. Ometi võivad lühižanrid pakkuda lugejale erksat ja kauakestvat kogemust. Üht sellist pakuvad kindlasti prantsuse kirjaniku Georges-Olivier Châteaureynaud’ novellid kogumikus „Õnne põik”, mis on koostatud spetsiaalselt eesti lugejaskonna jaoks ja ilmus vahetult enne festivali „HeadRead”.

Kui küsida, mis siis muudab selle jutukogu eriliseks, paistab vastus esmapilgul lihtne: naudingut pakkuv lugemiskogemus. Iseenesest pole novellides midagi erilist: kirjeldatakse elu, mis kulgeb igavalt ühtesoodu, kuniks mingisugune ebaharilik nähtus või juhtum pöörab kõik pea peale. Seda niivõrd, et enam ei ole tegelastel võimalik leppida endise eluviisiga. Näiteks novellikogu esimene lugu „Õnne põik” räägib taksojuhist, kes oma mittemidagiütleva elu juures ihaleb tagasi ühele muinasjutulisele tänavale, kuhu teda üks klient oli juhatanud. See tänav on aga nii ära peidetud, et taksojuhil on iseseisvalt seda võimatu leida. Kuid ta proovib ja teeb seda suure fanatismiga. Millelgi muul pole tema jaoks enam tähtsust.
Kõik seitse lugu on esitatud tumedates toonides ja oma olemuselt küllaltki sünged. Vaid erakordsed juhtumised toovad tegelaste ellu erksamaid värve. Tekkiv kontrast aitab (kõver)peegeldada tegeliku elu trööstitust. Elataksegi vaid hetkedele, mis erinevad argipäevast. Neid võivad kaasa tuua täiesti erinevad asjad, inimesed või olukorrad ning neile ei pruugi olla mingisugust seletust. Erilised hetked tekitavad sõltuvust, neid soovitakse üha uuesti kogeda, kuid naudingut pakkuvaid momente antakse vaid tükikese haaval. Enamik ajast tuleb mööda saata elu üldises halluses, monotoonses tegevuses. Näiteks lugu „Vigase käega kangelane” räägib nimetust sõdurist, kes saab rindel haavata ja jääb vigaseks. Kogu tema elu oli üks suur ebaõnnestumiste ja pettumuste jada, kuid sellele vaatamata oli hetki, mis olid elamist väärt: üürikesed kohtumised ühe Hélène’i-nimelise kergete elukommetega naisterahvaga. Põhjust, miks just lihtsameelne Hélène saab vigase tegelase käegakatsutavaks unistuseks, ei ole selgitatud. Kuigi Hélène sümboliseerib vigasele kangelasele midagi erakordset, tal endal ei ole Hélène’i silmis mingisugust väärtust, veel vähem peab Hélène teda mäletamisväärseks. Inimsuhted on suhtelised.
Châteaureynaud’ kirjutamisstiil on mänglev, irooniline ja muinasjutuline. Kogumikus on palju maagilise realismi ilminguid. Ei ole ilmselt juhus, et festivali „HeadRead” kavas nimetatakse kirjanikku prantslaste Mehis Heinsaareks, ning kindlasti ei ole juhus ka see, et teosele on järelsõna kirjutanud just Mehis Heinsaar.
Väikesed imed on Châteaureynaud’ tegelastele vajalikud, et nad suudaksid taluda rõõmutut maailma. Hästi ilmneb see näiteks novellis „Aed”. See pajatab koonduslaagrist, kuhu värvitu ja kurja maailma eest on peitu pääsenud üks väike kaheksa-aastane laps. Muinasjutulisel viisil astub laps kuhugi, kus pori asemel on rohi, kus tossupilvede asemel särab päike ja näljatunde asemel saab kõhu täis. Seletamatul viisil on jõutud põrgust paradiisi, kuhu keegi teine ei näe ega satu. Kuigi paradiisis on olemas kõik vajalik, pöördub laps lõpuks tagasi maailma, kus käib armutu võitlus elu eest. Omade juurde.
Karmi olelusvõitlusega vähem või rohkem vastamisi seistes on lihtne unustada, mis teeb elu elamisväärseks. Uudsed või võõristavad kogemused panevad meid maailma uuesti nägema, seda ümber hindama. Juba Châteaureynaud’ novellikogu „Õnne põik” lugemine ise on üks seesuguseid kogemusi. Mõtisklused elu üle ei jää tulemata ega väärtused ümber hindamata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming