***

Ave Alavainu

... ja jälle liig lähedalt lõikabsurmavikati liigvahe tera ...

Täna hommikul kell 9.35 helises telefon. „Tere, õekene!” hõiskas alati rõõmsameelne ja kiirekõneline Ain.
„Oi, tore sind kuulda!” hüüdsin samas võtmes vastu.
„Pole siin toredat midagi,” võttis Ain tooni natukene maha, „asi selles, et meie kallis koolivend otsustas teistele väljadele kõndima minna …”
Potsatasin istuma.
„Mis? Kus? Millal?” küsisin nagu tuntud telesaade.
„Täna öösel. Haiglas. Ta oli ju padu­suitsetaja ja eks ta käis ikka õues suitsu tegemas. Ilmad ka rõvekülmad. Nii ta saigi kõigele lisaks veel kopsupõletiku ja suri.”
Et ta haiglas oli, seda ma teadsin. Et ta padusuitsetaja oli, seda teadsin ma ka. Ja et ta Siberist nõrkade kopsudega tuli, seda teadsin ka.
„Heldeke,” tuli mulle äkki meelde, „õde-Maret on just Ameerikast käimas, pidi neil päevil Tartusse tulema ja Johnnyt ka vaatama minema …”
Korraga sai mul jutt otsa.
„Sa nüüd helista õekesele, ma lähen igasuguseid asju ajama,” pani Ain mu kiirelt raja peale.
Nii ma tegingi.
„Ooehh – jälle jäin ma hiljaks!” ahastas Maret (kellest Ameerikas oli lihtsuse mõttes saanud Mara „Siin-Ameerika-Hääl-Washington” Aronovich). Nagu sureks Jaan juba mitmendat korda … „Ja Ainil täna veel sünnipäev ka.” See oli mul sootuks mälust puudu. „Polnud just suurem asi sünnipäevakink,” nentisin.
Ja siis algas suur mälestustetulv. Äkki olin noor ja Tartus tagasi.

*
Käisin hoolega Vanemuise stuudios ja veidi vähema hoolega ülikoolis. Tekkisid sõpruskonnad. Millalgi tutvusin majandusüliõpilase Ainiga, Maret (Rebane) oli kursaõde. Esimest korda viis mind enda ja Jaani koju Elva tänavale just Jaani vend Ain: äsja vangist tulnud Jaan vajas venna meelest pisut teistsugustki seltskonda kui endised poliitvangid. Ma võtsin Mareti kaasa. Ja nii saigi alguse omamoodi õdede-vendade mäng. Mis kestab tänini.

*
Esikus võttis meid vastu poiste pisike ema. Kerge tutvumine sealsamas ja Jaan lükkas meid kähku oma tillukesse tuppa. Tundus, et talle ei meeldinud, et ema end ta asjadesse segas. Pika ja kõhna isaga (kelle hobiks oli kellade parandamine) sain tuttavaks hiljem.
Jaani toa seinad koosnesid peamiselt raamatutest. Suur eestiaegne kirjutuslaud, selle ees tool, kitsas kušett, kirjutuslaua ja raamaturiiuli vahel päevi­näinud tugitool. Üle nelja inimese tuppa ei mahtunud. Mäletan, et korra oli meid isegi kaheksa, aga see oli ka maksimum. Millalgi said nad korteri Annelinna ja mingil kummalisel moel õnnestus (nüüd juba) Johnnyl oma tuba sinna üks ühele üle kanda …

*
Selles toas oli haritlase hõng. Kooli­poisina vangi pandud Johnny sai oma hariduse Mordva vangilaagris, kus tolleks ajaks olid kriminaalid poliitilistest juba eraldatud ja seal istusid oma aegu eriti haritud inimesed. See oli parim haridus, mida NSVL võis anda. Hilisemas elus täiendas ta end iseharimise teel. Vend Ain käis aga tema eest läbi kõik kõrgkooliastmed, õppejõuni välja. Ta on tuntud ja tunnustatud programmeerija.

*
Seda, kuidas Jaan Isotammest luuletaja Johnny B. sai, mäletan ma täpselt.
Jaan valmistus tuberkuloosihaiglasse pikemale profülaktilisele ravile minekuks. Oli sünge sügis. Mina olin just Oskar Kruusilt tema kassetti – nii ta mind osalema kutsuski: „Kas te oleksite nõus minu kassetti …” jne – pakutud luule­kogu käsikirja tagasi saanud.
Jaan naeris selle peale ja ütles: „Mul saab nüüd lademes aega olema ja ma hakkan luuletama. Ja pane tähele – veame kihla – minu kogu ilmub enne kui sinu oma!” Ei mäleta, kas me tegelikult ja mille peale ka kihla vedasime, aga tema selle võitis: „Närvitrükk” ilmus 1971, minu esikkogu kaks aastat hiljem.
Ta võttis endale eesmärgiks kirjutada 13 tsüklit, igaühes 13 luuletust. Ja luuletajanimeks Johnny B. Isotamm, mille lõpust õige pea Isotamm ära kadus. Ikka öeldi, et „lähme Johnny punkrisse” või „lähme Johnny juurde”. Valikkogu pealkirjakski sai „Mina Johnny B”.
Selle nimevaliku puhul ilkusin ma:
„Tahad maailmakuulsaks saada, jah?”
„Ei,” vastas Jaan ja selgitas lihtsalt, et on täiesti ükskõik, kas inimesel on nimi või number – need on ju nagunii vaid eraldusmärgid.
Esimese ehk „a”-tsükli tõi ta meile juba pärast esimest nädalat: haigla Riia maantee lõpus oli nagu vabakäigu­vangla, kust nädalalõppudel koju lasti. Tegime siis džifiiri – selle retsepti ja joomise harjumuse oli ta Mordvast kaasa toonud. Ma ei tea, kuidas seda kirjutatakse, tehakse aga nii: pooleliitrises klaaspurgis aetakse vesi keedupulgaga keema ja lisatakse 50grammine pakk musta teed. Pidavat pähe hakkama; mulle ei hakanud. Lugesime siis vastastikku, mida vahepeal kirjutanud olime. Põrguplika ja Madonna olime me Maretiga vaheldumisi, mida ta ka tunnistas. Hiljem lisandus muidugi ka teisi naisi ja tüdrukuid.
Kui ma parasjagu armunud olin, kirjutas ta vihaselt „madonna, madonna, madonna käi põrgu, kristust sina ei sünnita”. Kui mul poeg sündis, oli Johnny üks esimesi, kellele teatasin. Aga mu tütrele pani ta indiaani nime Kata-Riina Viktoria Mobile, ise põhjendades, et Viktoria on mu isa mälestuseks, Mobile aga selle märgiks, et laps on üliväga liikuv. Väikelaps oli selle nime üle äraarvamata uhke ja kui keegi juhtus küsima „Noh, väike tüdruk, mis sinu nimi siis ka on?”, vuristas ta selle rõõmsasti ette.
*
Tõtt-öelda on see mu esimene kaastöö Sirbile. Pole end kunagi pidanud selle lehe väärseks autoriks. Mõned ilmunud luuletused ehk välja arvatud. Aga seekord tuli mul tahtmine öelda nii-öelda ametlike järelehüüete sekka paar isiklikku sõna. Usun, et Johnnyle oleks see meeldinud.
Hakkan nüüd džifiiri keetma. Siis teen suitsu. Ehk tekib majja „Johnny punkri” lõhn. Seda hõngu aga pole enam võimalik tekitada. Ilma inimeseta.

2. juunil 2014 Kärdlas

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming