Rääbakad õied

Linnar Priimägi

„Olematute raamatute antoloogia” on postmodernistlik aktsioon, ent postmodernism kuulub juba minevikku.

Selle kogumiku idee on avaldada „olematuid” teoseid. „Olematu” saab teos olla vähemasti neljal moel.
Esiteks pelga pealkirjana, mille taga muud teksti polegi. Nii räägib Gustav Meyrink ühes novellis „neljaköitelisest populaarsest ammendavast käsitlusest „Puistliiva oletatavast kasutamisest eelajaloolises Hiinas”” ja „tähelepanu äratanud raamatust „Kuidas, otsustades peruu muumiate kõri ehituse põhjal, võinuksid vanad inkad olla hääldanud nime Huitzitopochtli, kui seda sõna poleks tuntud mitte Mehhikos, vaid Peruus””.
Teiseks võib avaldada kirjutamata raamatu mustandiseguse ideekavandi. Neid on igal autoril. Sellest alustas näiteks Lion Feuchtwanger oma „Desdemona maja”, ajaloolise romaani ajaloo käsitlust.
Kolmandaks saab esitada kirjutamata raamatu kirjelduse. Oscar Wilde räägib üheteistkümnendas peatükis niisugusest salapärasest teosest: „Aastate jooksul ei suutnud Dorian Gray selle raamatu mõjust vabaneda. Aga võib-olla oleks õigem öelda, et ta ei püüdnudki sellest  vabaneda … Dorian Gray oli mürgitatud raamatuga.” Mis raamat see võis küll olla? Kas Wilde kujutles autoriks Pierre Louÿsi või kedagi tema La Conque’i seltskonnast?
Ja neljandaks – teha kirjutamata teos oma uue teose aineks, nii nagu vaadeldavas kogumikus tunnustusväärselt toimib Aare Pilv või nagu kujutava kunsti valda paigutab selle fenomeni Stefan Zweigi „Nähtamatu kollektsioon”.
„Olematute” teoste üllitus on postmodernistlik aktsioon, ent postmodernism kuulub juba minevikku. „Olematute raamatute antoloogia” on postmodernismi Noa laeva ahter.
Sellesse kogumikku on koondatud teoste ersatsid. Autorid on ülesandest igaüks oma vaimujõudu mööda aru saanud, aga tunnuslikult kujunes tulemuseks mingi wittgensteinlik Stricken nicht etwa des Strumpfes, sondern des Strickens („üldsegi mitte suka, vaid kudumise kudumine”) või teaduslikult (Juhan Smuuli „Polkovniku leske” tsiteerides) logorrhoea gradus gravis. Neilt lehekülgedelt vaatab vastu puberteetlik eputav sõnalembus. Lugeda hakkab üksluine, tekstis puudub ärataja, mis peataks pilgu, elektriseeriks tähelepanu.
Kogumiku autoritel on lootu­setu ühisomadus: puudub fabuleerimisoskus. Noored autorid on tekstiuuristajad, sõnadest kassikanga kudujad. Sürrealistlik automaatkiri (écriture automatique), mida nad puhuti püüavad harrastada, paljastab halastamatult vaimse küündimatuse, kääbuslikkuse, ebaoriginaalsuse. Nii näiteks osutub kogumikus sisalduv absurdne näidenditekst armetuks ja mõttetuks Eugène Ionesco imitatsiooniks.
Noore eesti kirjanduse kõige saatuslikum katastroof on, et ei vallata ilukirjanduslikku intonatsiooni. Just nagu lavalt laulaksid viisipidamatud. Nad kirjutavad ju nagu ajakirjanikud! Loomingulise leiu asemel vaatab vastu žurnalistlik kontseptualism. Ja seegi on teostatud mustalt, räpaselt. Lugedes ei kao arusaam, et tekstid on autoritele kätte tulnud odavalt, väikese ande suurema pingutuseta. Tulemuseks on kunstiline väheväärtuslikkus, mis paneb küsima: kuidas nad üldse julgesid millegi sellisega trükis välja tulla? Mäherdune vastutustundetus kirjanduse kui kunstiliigi ees!
Ma leidsin tollest kogumikust kolm teksti, mis on tõesti ka asjad. Nendega võinukski piirduda.
Esiteks erandlikult silmapaistva, meisterliku novelli Aare Pilvelt. Selle pealkirjas on naissoost nimisõna bibliodesia (mina ütleksin: bibliodesis) täiendatud meesoost adjektiiviga oikopoios, mitte ootuspärase naissoo vormiga oikopoia. Ei tea, miks autor seda teeb, kas ta lihtsalt eksib või siis eksitab tagamõttega. See on võimalik.
Omaenda rõõmuks avastasin ka ühe päris luuletuse, andreas w-lt:

hirm – purre kuu ja kuristiku vahel
kaks pidepunkti mälu tühjust kandmas
kuud kõrbe pinda kisub une ahel
kuu kiirgab vaikust allpool laiub rand – kas
liiv või laava – kivistis või vool
hirm neelab tuhmi teadmatust ta all
kuu ainus kuju on ta pime pool
ja vaid ta tummus on veel kuuldaval

hirm – kõikuv purre kuristikust kuuni
seal sügavus käib pimeduse kohal
on külm – nii külm – ning kurbus lõikab luuni
ja keha neeldub une neelukohal

Siit kostavad Góngora ja García Lorca intonatsioonid!
Ja kirjandusloolast rõõmustab kindlasti kiwa meenutus antikvaar Chaloni müstifikatsioonist aastal 1839.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming