Meil on vaja häid lugejaid

Triin Tael, Õhtuleht

Kirjandusfestivali „HeadRead” külaline, inglise kirjanik A. S. Byatt räägib oma romaanist „Lumm” ja tänapäeva kirjandusest.

Miks otsustasite kirjutada „Lumma” fiktiivsete tegelastega, mitte reaalsetest XIX sajandil elanud inglise kirjanikest, näiteks Christina ja William Rossettist? Mida (auto)biograafiates napib?

A. S. Byatt: Tunnen, et olen jutustajana palju vabam, kui mu tegelaskujud on välja mõeldud, mitte tegelikud inimesed. Kõigil mu tegelaskujudel, nii ajaloolistel kui ka kaasaegsetel, on mitu algallikat. Mind pärsiks, kui peaksin kirjutama näiteks Dante Gabriel Rossetti suguelust, kuid kujutletavate inimeste puhul võin selle välja mõelda. Pealegi on puhas nauding teha eimillestki midagi. Biograaf peab olema ettevaatlik, et ta midagi ise välja ei mõtleks.

Ka biograafiates on esteetilist ilu, sellist, mida me ei saa nende inimeste kohta, kellest loeme, ealeski teada. Kirjutasin raamatu „Biograafi lugu” („The Biographer’s Tale”, 2000) läbikukkumisest suure hulga asitõendite reastamisel biograafiaks – või õigemini kolmeks biograafiaks.

Nagu John Fowles romaanis „Prantsuse leitnandi tüdruk” kõrvutate teiegi XIX ja XX sajandi põhiarusaamu. Mainite näiteks, et tänapäeval ei kasutata enam sõna „armastus” või siis püütakse seda vältida. Mida näete kõige olemuslikuma erinevusena neis kahes ajastus? Kas see võib olla ühise pinna puudumine tänapäeva inimeste vahel? XIX sajandil ühendas inimesi kas või religioon, aga tänapäeval näib lihtsalt valitsevat paljuhäälne kakofoonia.

„Lumma” kirjutamisest on palju aega möödas, aga üks varajasi ideid, mis mu mõtted sellele viis, oligi see, et Fowlesi XIX sajand oli tavapärane XX sajandi klišee. Olin selle juba unustanud!

Mu vanim tütar rääkis mulle tudengina, et tema põlvkond ei kasuta sõna „armastus”, neil on muid täpselt sama häid väljendusviise. Selles, et varem usk inimesi ühendas, on teil minu meelest õigus. Isegi kui nad ei uskunud, ühendas moraaliraamistik. Victoria-aegsel inglise romaanil ning selle prantsuse võrdkujul oli aga see vahe, et inglise romaanid kirjutati selleks, et protestantlikud pered saaksid neid kamina ees ette lugeda. Vaimulikud olid abielus. Prantsusmaal seevastu kandsid preestrid naiste ja laste eest ainult hoolt, meestemaailm oli täiesti eraldi. Nii oli Honoré de Balzaci maailm varjamatult seksuaalne, kuid George Elioti samuti väga seksuaalne maailm pidi olema vihjeline ja peidus.

Polüfoonilise kakofooniaga olen nõus ja pole ka. Minu arvates ühendab meid isegi polüfoonias vajadus jäädvustada kõike blogides ja sõnumites ja Twitteri säutsudes. Usun, et kogu see enese defineerimine ja kirjeldamine asendab haihtunud religiooni. Selleks et endasse uskuda, peame deklareerima, kes me oleme. (Ma ise ei blogi ega säutsu ega kasuta Facebooki.) Teiselt poolt on internet meid erakordsel viisil kokku toonud. Mul on kogu maailmas – Euroopas, Koreas, Jaapanis, USAs – sõpru, kellega saan hetkega mõtteid vahetada. Teise maailmasõja aegse lapsena poleks ma sellist asjade seisu eluilmaski kujutleda osanud.

Alan Hollinghursti romaan „Võõra laps” („The Stranger’s Child”, 2011) sarnaneb veidi „Lummaga”, kuid seal on vaatluse alla võetud terve XX sajand. Selles on biograafide uurimisobjektiks sajandialguse paljutõotav homokseksuaalne (fiktiivne) noor luuletaja, kes hiljem saabki väga kuulsaks. Lõpus nähtub, et biograafide katse oma uurimisobjekti olemust tabada jääb ikka viljatuks. Kas olete selle teosega tuttav ja mida sellest arvate?

Ma pole seda veel lugenud, aga see on mul olemas. Olen seda vist veidi kartnud – neilsamadel teie loetletud põhjustel. Imetlen Hollinghursti väga ning jään talle igavesti tänulikuks. Kui kirjastajad püüdsid „Lummast” kogu luulet välja rookida ning ma selle eest võitlesin, nõustusid nad võtma vahemehe. See oli Hollinghurst ja tema oli mu raamatu päästja. Loen „Võõra lapse” nüüd kindlasti läbi.

Teie sõnul on maailmade väljamõtlemine inimestele sama loomulik ja vajalik kui hingamine ja magamine. Seejuures on teie enda raamatutes, näiteks „Lasteraamatus” („The Children’s Book”, 2009), kirjutamine ohtlik ja hävitav. Olete öelnud, et teil pole aimugi, miks see teema teie teoseid läbib. Kas olete nüüdseks põhjuse leidnud?

Ei, mul pole ammendavat vastust. Ma vist vajan töö jätkamiseks pinget kirjutamissoovi ja lummatushirmu vahel. Blogide ja säutsude teema juurde naastes: väga rohmakad ja vähetähtsad omadussõnad „tõene” ja „ebatõene” võivad tohutut valu ja kahju põhjustada. Raamat, mida parajasti kirjutan, hakkab käsitlema psühhoanalüütilisi haiguslugusid narratiivse väe vormina. Ja „Paabeli tornis” („Babel Tower”, 1997) huvitasid mind tahtlikult erapoolikud õiguslikud argumendid nagu pornograafias süüdistamine raamatute kohtuasjades, lahutusjuhtumite kaitseväited. Hea romaan on neist palju keerukam. Sellepärast püüangi tegelikud inimesed raamatutest välja jätta. Või vähemalt jätta nad kuhugi serva – mu uues romaanis on tegelane Sigmund Freud, aga ma ei poe tema pähe ega hakka tsiteerima tema kunagisi sõnu.

Kirjanik Hanif Kureishi on öelnud, et loovkirjutamise kursused on ajaraiskamine. Tema enda tudengitest olevat 99,9% lootusetult andetud. Kas teie arvates saab jutuvestmist õpetada?

Olin vanasti üsna kindel, et jutuvestmist õpetada ei saa. Ma ise ei tahaks seda päris kindlasti õpetada ning olen selleteemalistele kutsetele ära öelnud. Kuid jälgides oma nooremaid sõpru, näiteks Philip Hensherit (kirjanik, kriitik, ajakirjanik ja õppejõud – T. T.), kes on loovkirjutamise professor, näen nüüd, et see võib olla edukalt õpetatav ja väga põnev. Ise ei saaks ma eluilmaski loovkirjutamise tudeng olla. Ma ei näita enne teksti valmimist seda mitte kellelegi. Küllap valisin kirjutamise osalt seetõttu, et see on üksildane amet.

Kui tähtsat rolli on teie kui kirjaniku arengus mänginud toimetajad?

Mu toimetajad on olnud väga silmapaistvad: luuletajad Cecil Day Lewis ja D. J. Enright. Nüüd on mu toimetajaks võrratu kirjanik Jenny Uglow. Kõik nad on olnud mulle olulisemad ideede ja kirjanduse üle arutlemisel kui käsikirjade muutmisel. Katsetan ideid Jenny peal meilitsi. Ta on väga elutark.

Kuidas iseloomustate praegust briti kirjandust, eriti võrreldes XIX sajandi kirjandusega?

Mu karjääri algusaastail räägiti palju sellest, et tänapäeval on XIX sajandi pakse põhjalikke romaane võimatu kirjutada. Iris Murdoch kirjutas väga olulise essee „Kuivuse vastu” („Against Dryness”, 1961), öeldes, et tänapäeva romaan on kas kristalliline (lühike, poeetiline, vormikeskne) või ajakirjanduslik (kajastab sotsiaalseid situatsioone väljastpoolt). Ka Doris Lessingu suurepärane romaan „Kuldne märkmeraamat” (1962) sisaldas eraldiseisvaid narratiivseid vorme, mis ühte ei sulandunud (päevik, poliitiline kommentaar, romaaniimitatsioon), ning tõestas sedasama. Kirjanikud nagu William Golding ja Anthony Burgess katsetasid kõiksuguseid uusi vorme ja teemasid, mõned neist parodeerivad nagu Burgessi „Maised väed” („Earthly Powers”, 1980), mõned on poolmüütilised nagu Goldingi „Vaba langemine” (1959) ja „Kärbeste jumal” (1954).

Briti ajakirjandusele on iseloomulikud sünges toonis võrdlused mineviku ja ameeriklastega, kuid minu meelest on praegu palju eriilmelisi kirjanikke, kes leiutavad uusi jutustamisviise. David Mitchell, Lawrence Norfolk, Adam Thirlwell, Alan Hollinghurst, Tobias Hill, Ali Smith, Hilary Mantel, viimase varasemad romaanid veelgi enam kui Cromwelli-teemalised. Jane Gardam leiutab veel 80ndates eluaastateski edasi. Angela Carteri surm oli suur kaotus. Ning nüüd on India ja Pakistani ja Sri Lanka kirjanikke, kelle romaanid peavad mu meelest diskussiooni Briti kirjandustraditsiooniga: Amitav Ghosh, Nadeem Aslam, erakordne Michelle de Kretser, Neel Mukherjee.

Missugune üldse on sõnakunsti roll kultuuris tänapäeval, mil lugejad on killustunud ja konkureeritakse meedia, filmi ja kõige muuga, s.t täiesti uudses situatsioonis kirjanduse ajaloos?

Sõnadega on see asi, et erinevalt värvist ja savist, muusikast ja isegi filmist on need sama vajalikud kui hingeõhk. Peame maailmas edasirühkmiseks kogu aeg sõnu kasutama. Usun, et sõnalised kunstivormid, kus kirjeldatakse ja kritiseeritakse meie elu ning arutletakse selle üle, jäävad edaspidigi alles, kuid mõistagi muutuvad. Loome internetis uusi lugusid ja keeli ning meil on juurdepääs niivõrd suurele keelekogusele meistriteostest netisõimuni, arutlustest laulusõnadeni. Kogu maailma kirjandusfestivalidel käivad inimesed, kel on himu kirjutada ja lugeda ja kuulda, kuidas kirjanikud ette loevad. Internet võib peagi meie sissetuleku hävitada, aga lugejad on olemas.

XIX sajandil oli headel romaanidel arvuliselt palju vähem lugejaid kui praegustel headel romaanidel. Ajakirjanikud väidavad, et luger hävitab raamatu. Minu meelest toob see lugejaid juurde. Kirurg, kes mu elu päästis, võttis vahepeal kitlitaskust Kindle’i ja ütles: „Nüüd saan kogu aeg lugeda.” Üks mu tuttav noor juhttöötaja reisib mööda ilma, kümned raamatud lugeris. Selles kirjastamise ülikülluses on meil vaja häid lugejaid, kes leiavad üles selle, mis on arutamist väärt, ja juhivad sellele tähelepanu. Olulised kirjutised võivad hariliku eneseväljenduse merre ära kaduda.

Mille kallal te praegu töötate ja millest tahaksite tulevikus kirjutada?

Kirjutan romaani sürrealistidest ja psühhoanalüütikutest aastatel 1918–1945. Tegevus hargneb Inglismaal, Austrias, Saksamaal ja Prantsusmaal. See on väga põnev ja väga raske töö ning nõuab palju aega. Tahaksin veel ka mõned jutustused kirjutada. Mul on mõttes üks duelliteemaline. Valmis on kolmveerand lugu XI sajandi vaikivast mungast, kes avastab end moodsast korterist Londonis Tooting Becis.

Küsimused on koostanud Triin Tael, Lembit Liivak ja Pille-Riin Larm.

Kirjanik A. S. Byatt kohtub lugejatega Kirjanike Majas täna, 30. aprillil kell 17.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming