Rännud heade sõpradega

Elo Lindsalu

Karl Muru, Rännul luuleilmas. Toimetanud Kristina Lepist. Kujundanud Mari Ainso. Ilmamaa, 2014. 148 lk.

Teatavasti ei ole luulekriitika lihtne töö ja selle mõttekust on aeg-ajalt kahtluse allagi seatud. Tähendab ju luuletuse analüüsimine selle üksikkomponentideks lahtivõtmist ja üleseletamist ehk luuleteksti ratsionaliseerimist. Kuid suudab siis analüüsikeel haarata tundejõulist luulekeelt? Mihkel Kaevats on arvanud, et „parimas luules suudab keel väljendada seda, mis jääb talle muidu kättesaamatuks: sõnadeülest, väljendamatut [—]. Kui luulet lugeda nagu tavateksti, ei saa temast ega tema loodud maailmast aru”.1 Vaevalt kirjutakski keegi luuletusi, kui ta saaks täpselt sama edastada ka teisiti, mõnes eepilises vormis või tavakeeles lausudes. Siis poleks ju luulet vajagi. Läbi aegade on siiski püütud luulest kõnelda, luulekogusid järelsõnastada ja neid arvustada – ikka selleks, et aidata lugejal teost paremini mõista ja nautida. Vahel on seda tehtud ka tänu ja vaimustuse märgina luuletajaile endile: luulesõnast saadud positiivset elamust ei saa eksperimentaalselt mõõta, aga see võib muuta elu.
Tartu ülikooli emeriitprofessor Karl Muru on üks kõige järjekindlamaid ja viljakamaid eesti luule käsitlejaid. 1963. aastal kaitstud kandidaaditööst „Jaan Kärneri luule” peale on ta artiklid ja uurimused püsinud visalt eesti luule, kõige enam 1930. aastate luule juures. Doktoritöögi kaitses ta teemal „Eesti lüürika aastail 1930–1940” ning tema luuleõpetustest on osa saanud koguni mitu põlvkonda kirjandusõppureid. Mina ise ei ole kunagi olnud Muru üliõpilane, kuid tema nimi jäi silma juba 1980. aastate lõpus – luuleantoloogia „Sõnarine” I–IV koostajana. „Sõnarine” oli noorele kirjandussõbrale suurepärane tutvumisretk eesti luulesse. „Rännul luuleilmas” on Muru neljas artiklikogumik. Ta on kirjutanud ka luulepeatükke akadeemilise eesti kirjandusloo IV ja V köitesse ning avaldanud muudki, näiteks monograafia „Betti Alver. Elu ja loomingu lugu” (2003), ja koostanud luulevalimikke.  

Sobilik kirjandusõppuritele
Artiklikogumikku on koondatud üksteist kirjutist, mis on varem ilmunud luulekogude järelsõna või ajakirja­artiklina. Žanriliselt on raamat kirju ja näitlikustab hästi, kui mitmekesine on kirjandusteadlaste tööpõld. Siin on ülevaatlikke kirjandusloolisi käsitlusi klassikute luuleparemikust (järelsõnad), NKVD toimikule toetuv detailne ülevaade Heiti Talviku elu traagilisest lõppvaatusest, põhjalik Uku Masingu luule retseptsiooni kaardistus ning paar allikapublikatsiooni koos nende sünnilooga. Raamatu ülesehitus on kronoloogiline ehk lähtutud on „uurimisobjektide” sünniaastaist: algab Marie Underiga ja lõpeb eesti „ballaadipiibli” autori Arne Merilaiga (viimasest ei tehta juttu siiski mitte luuletajana, vaid eesti „ballaadipiibli” autorina). Peale nimetatute leiab käsitlemist veel Henrik Visnapuu, Juhan Sütiste, Betti Alveri, Karl Ristikivi ja Kalju Lepiku luule. Kõige lõppu on lisatud Muru omaaegse õppejõu Aarne Vinkli artiklikogumiku arvustus ning kaks kirja: Debora Vaarandilt ja Betti Alverilt.
Kõik artiklid algavad luuletaja elulooliste andmete tutvustusega, jätkudes luulekogude iseloomustuse ja autori loomingu eripära väljatoomisega. Luuletuste tehnilisel teostusel Muru suuremat ei peatu, vaid jälgib tähelepanelikult luuletajate vaimseid otsinguid, eksistentsiaalsete probleemide kajastust, eetilisi hoiakuid (iseloomulik on ühe artikli pealkiri „Betti Alveri lüürilisi veendeväljendusi”). Muru osutab teoste paralleelidele ühiskonnas või luuletaja elus toimuvaga ning toob välja allusioone teiste tekstidega. Kujutlen endist õppejõudu näiteks Juhan Sütiste või Karl Ristikivi luulest just niimoodi, üsna samasuguste lausetega loengut pidamas. Need käsitlused on heas ja kõigile arusaadavas keeles, keeruliste luuleteoreetiliste finessideta, ja sellisena sobivad hästi nii filoloogiatudengitele kui ka luulesõprade laiemale ringile. Muru meetod tähendab muu hulgas sagedast värsside tsiteerimist, millele järgneb tõlgendav kommentaar, luuletuse idee või sõnumi ümberjutustamine. Vahel jätab säärane tsitaadi ja lühikommentaari pidev vaheldumine veidi pealiskaudse ja lihtsustava mulje, kuid ega järelsõna žanr võimaldagi eriti süvainterpretatsiooni. Karl Muru on siiski alati pakkunud välja ka üksikute luuletuste põhjaliku analüüsi. Need on mulle kõige põnevamad, tõelised maiuspalad. Ma ei tea, kas Muru on ise luuletusi kirjutanud, kuid tema keel on kohati poeetiline, silma hakkab mitmeid uudseid sõnamoodustusi ja metafoore, nagu tähesild, ajaandam, Teine maailmapalang, lüürilised veendeväljendused, meenumusmaastikud, tundetühi vanailm, luuleveendumuslikud värsid. Ja ikkagi: kui omal ajal neelasin ahnelt ja erutatult Visnapuu, Ristikivi ja Sütiste mahukate luulekogude järelsõnu, siis nüüd mõjuvad samad tekstid vaid kunagise Sündmuse leige järelkajana. Aeg on vahepeal edasi läinud ja seda olulist tähendust, mis neil oli 1980.-1990. aastatel pagulasluulet kodu-Eesti publikule vahendades, enam lihtsalt pole. Subjektiivne tundmus ei vähenda aga kindlasti Muru tööde väärtuslikkust kas või selle noore inimese silmis, kes esmakordselt võtab kätte Ristikivi „Inimese teekonna” või mõne Visnapuu või Alveri luulekogu ning siis luulelummuses ikkagi tahedamat toitu kõrvale ihkab. 

Kirjandusteadlase detektiivitöö
Karl Muru on ikka peetud arbujate väärtustajaks ja kirjanduskaanonisse kinnistajaks ning selleski kogumikus ilmneb ta suur sümpaatia eelkõige Betti Alveri vastu. Tegelikult on aimata, et ka kõik teised luuletajad on Murule olnud justkui sõbrad, kellega koos on eluteel kenam edasi minna. Tore üllatus on Alveri kaks esmapublikatsiooni. Enamik mäletab kooliajast Alveri luuletust „Helde andja”. Selgub, et see luuletus kujutab endast kaht stroofi 1950. aastal tellimustööna maaparanduse, looduse ümberkujundamise jms teemal kirjutatud lühipoeemist „Laul kätest”. Ajastuhõnguline, „painajaliku survesüsteemi tekitatud hingehämaruses” sündinud poeem on pool sajandit hiljem lugejani jõudnud. Teine leid on Alveri 1966. aastaga dateeritud proosalaast „Kõige parem kana”, mille algmotiiv pärinevat luuletaja lapsepõlvekogemusest Jõgeval. Muru kahtlev tõlgendus, nagu vihjaks loo „allegooria liiga püüdlikus teenistusvalmiduses varitsevaid ohte ning et parim on olla mitte „kõige parem””
(lk 105), tundub aga liiga lihtne ega rahulda. Huvitavam tähendus on seotud inimliku ahnuse ja omandiinstinkti kultiveerimise kriitikaga, mis avaneb eriti hästi, kõrvutades teksti Lev Tolstoi jutustusega „Holstomer. Hobuse elulugu” (1886). Kanapidajad olid tihti veendunud, et just rongi alla jäänud lind oli see „kõige parem kana”, aga ilmselgelt ei haletsenud nad mitte linde, vaid iseennast, kuna järgmisel silmapilgul sõimasid kanakarja „jõudesöödikuteks”, lubades nad kõik maha lüüa. „Holstomeris” jälgib hobusest minajutustaja inimeste suhtumist endasse ja teistesse hobustesse ning arutleb selle üle, miks teda inimese omandiks peetakse: „Sõnad: minu hobune, mis käisid minu, elusa hobuse kohta, tundusid mulle niisama kummalised nagu sõnad: minu maa, minu õhk, minu vesi”.2 Jutustaja leiab, et inimesi ei juhi elus mitte teod, vaid sõnad; neile meeldib eelkõige võimalus mitmesugustest asjadest omavahel kokkulepitud sõnadega rääkida. „Hiljem, kui mu silmaring laienes, veendusin, et mitte ainult meie, hobuste suhtes ei ole mõistel minu oma mingit muud alust kui inimeste madal ja loomalik instinkt, mida nad ise nimetavad omandimeeleks ehk omandiõiguseks.”3 Nii võib mõlemas loos näha pilget inimese omandiinstinkti ja silmakirjaliku sõnateatri pihta: kulisside taga ei hoolita loomadest kui teistest elushingedest, inimene kasutab neid üksnes vahendina oma eesmärkide saavutamiseks.
Karl Muru ei ole ekstsentriline ega ekstremistlik kriitikutüüp, vaid rahulikku keskteed kulgev kirjandusloolane ning oma luulearmastuse seemet on tal õnnestunud alati viljakalt külvata. Kuldsete sügislehtedega ehitud raamat on ilus osa vanameistri elutööst.
 
1 Mihkel Kaevats, Luulest kirjutada… Rmt: Kius olla julge. Luuletajad luulest. 21 esseed. Koostanud Igor Kotjuh. Kite, 2011, lk 57, 60.
2 Lev Tolstoi, Holstomer. Hobuse elulugu. Rmt: L. N. Tolstoi, Kogutud teosed. III köide. Jutustused. Eesti Riiklik Kirjastus, 1956, lk 416.
3 Samas, lk 417.

nnn

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming