Chicago Augie Marchi elukäik

Lembit Liivak

Saul Bellow, Augie Marchi seiklused. Tõlkinud Kersti Unt, toimetanud Triin Kaalep. Kujundanud Mari Kaljuste. Varrak, 2013. 736 lk. Olen ameeriklane, sündinud Chicagos – Chicagos, ses sünges linnas – ja võtan kõike vabalt, nagu olen õppinud tegema, tähendades olnu üles sellesama põhimõtte järgi, et kes esimesena koputab, saab esimesena ka sisse …Saul Bellow, „Augie Marchi seiklused”

1554. aastal ilmub üheaegselt kolmes linnas – Alcalá de Henareses, Burgoses ja Antwerpenis – tähelepanuväärne anonüümne raamatuke „Tormese Lazarillo elukäik: tema õnnetused ja õnnelikud juhtumised” (e.k 1983). See on aeg, mil keskajal ülipopulaarsed rüütliromaanid hakkavad juba unustusse vajuma, kuigi lõplikult teeb need naeruväärseks vähem kui pool sajandit hiljem Cervantes. Nii sünnibki ajaloolistest tingimustest ajendatuna täiesti uus žanr – kelmi- ehk pikareskne romaan.
Hispaania on sel ajal küll veel oma vägevuse tipus, kuid neile, kelle pilk poliitikute omast terasem, on juba katastroofilise allakäigu märgid selgesti näha. Ja nagu sellistel juhtudel alati, satuvad kõige abitumasse olukorda tavalised inimesed, sealhulgas ka paljud kirjanikud, kes olid siiani üsnagi hõlpsasti elatist teeninud. Linnatänavad täituvad kerjustest, kelle peaeesmärgiks saab vahendeid valimata oma hinge sees hoida. Muidugi kujutavad oma teostes niisugust muutunud maailma ka ootamatult armetusse seisu sattunud kirjanikud.
Eespool mainitud romaanis kirjeldatakse autobiograafilises vormis ühe Salamancast pärit madalast soost vaese poisi elu ja seiklusi. Näeme, milliseid teravmeelseid võtteid peab Lazarillo kasutama, et oma isandatelt väiksemaidki toidupalukesi välja petta. Võrreldes varasema rüütliromantikaga, on teos realistlik: lugeja pilgule avaneb madalama kihi elu just sellisena, milline see on oma olelusvõitluses, alatutes võtetes ja omakasupüüdlikkuses. Ja kui vaadata kelmiromaanide tegelasi lähemalt, siis polegi neil ju muud valikut kui käituda nii, nagu nad käituvad. Niisiis on tegemist murrangulise raamatukesega ja „Tormese Lazarillo” on esimene rüütliromaani paroodia selles tähenduses, et kummutab ja muudab absurdseks rändrüütlite elukauge maailma ning näitab inimelu seotust olemise materiaalsete tingimustega.
Alates „Tormese Lazarillost” saab selle romaanitüübi tunnusteks minavormis memuaarne jutustus, mis kuulub madalatest oludest pärit kangelasele – kelmile (hisp. k pícaro), teenrile, kurjategijale, hulkurile, ühiskonna autsaiderile. Selline kangelane või antikangelane, jõudnud murrangulise hetkeni oma elus (materiaalse rahulduseni), taastab tagasivaates valdavalt lineaarses järgnevuses oma senise elukäigu. Elu (materiaalne puudus) on paisanud kangelase ühe peremehe juurest teise juurde, läbi erinevate ühiskonnakihtide kireva koridori, mis pakub ideaalse võimaluse kujutada elu pahupoolt. Tegelikkus on romaanis rõhutatult „madal”, argine, olustikuline, füsioloogiline ja materiaalne; jutustus on oma laadilt satiiriline, kaldub groteski; ühiskonna hädade paljastamine ja pilge seguneb eneseirooniaga. Nii hakatakse selle väikese raamatukese eeskujul kelmiromaane kirjutama esmalt Hispaanias, seejärel teistelgi maadel ning kõige paremini on see žanr vähemalt minu arvates esindatud XVIII sajandi briti kirjaniku Tobias Smolletti loomingus: „Roderick Randomi seiklused” (e.k 1957) pulbitseb robustsest ja lõbusast vastikusest inimelu ja selle nõrkuste vastu.
Ka Kanadas sündinud Ameerika kirjaniku Saul Bellow (1915–2005) kolmanda romaani „Augie Marchi seiklused” („Adventures of Augie March”, 1953) peategelane on XX sajandi teise aastakümne alguses sündinud ja majanduskriisi aastate olelusvõitluses karastuv vaeslaps Augie March. Ta on omamoodi koondkuju, everyman, „väike inimene”, kes peab elus hakkama saamiseks mitmesuguseid ameteid: ta on varas, koerapesija, meremees …. „Kasutades pikaresk­set stiili, vaatleb Bellow võõrandumist ja kuhugi kuulumist, vaesust ja rikkust, armastust ning kaotust.” Nii vähemalt seisab kirjas teose kaaneümbrisel.
Seda, et Ameerika ühiskonnaga hakkab midagi väga viltu kiskuma, väljendab üsnagi sümboolselt juba 1900. aastal ilmunud saksa päritolu Theodore Dreiseri (1871–1945) tänaseks vahest juba suhteliselt aegunud ja igavana tunduv romaan „Õde Carrie” („Sister Carrie”, e.k 1960), mille peategelane, noor provintsineiu, saabub suurlinna, et seal läbi lüüa ning teha teoks Ameerika unelm. Selleks ei põlga ta ära kehvema rahakotiga armukeste rikkamate vastu vahetamist ning oma kehaga manipuleerimist.
Palju aastaid hiljem kirjutab Dreiser 1925. aastal teisegi tollal kuulsaks saanud teose „Ameerika tragöödia” („An American Tragedy”, e.k 1955) – aastakümnel, kui legendaarne unelm on omandanud juba väga tugevalt materialistliku värvingu. Energiat, mis paneb Ameerika liikuma, näeb Dreiser nüüd vaid hävitavana.
1920. aastaid peetakse enamasti energiliseks kümnendiks, mil ameeriklasi ei kohuta miski, ning usutakse, et tänu kaupmeeste geniaalsusele avastatakse varem või hiljem tarkade kivi. Nagu meie kohalikus Maavallaski kümmekond aastat tagasi, käiakse rahaga ringi kergekäeliselt, kuna poliitikud sisendavad rahvale, et lähitulevikus saavad neist kõigist miljonärid. 1930. aastate ameeriklased on aga juba täis hirmu ja ebakindlust, ärimeeste võluretseptid, mis pidid kõik ameeriklased pururikkaks tegema, olid osutunud vaid hävituslikeks eksperimentideks. Ometi viidatakse 1920. aastatele tihtipeale nostalgiliselt kui vanale heale ajale: džässiajastu, pöörased komöödiafilmid, kuiv seadus, mis tegi alkoholi veelgi ahvatlemaks … Tegelikult on selles ajajärgus nähtud hiljem palju märke, mis viitavad 1929. aasta šokile. See on aastakümme, mis tähendab streike ning tööinimeste õiguste täielikku allasurumist, see on vagatsemise ja kitsarinnalisuse aeg, kus Ku Klux Klan levitab aktiivselt rassilist vihkamist, hoo saab sisse tõeline reklaamitööstus, mis sisendab inimestele, et tarbimata jättes on nad luuserid, samuti kuivavad sel perioodil järsult kokku idealistlikud meeleolud. Nii on ka leitud, et tegelikult sai 1920. aastatel alguse ameeriklaste sügav sotsiaalne ja hingeline ebakindlus.
Augie alustab oma elukäigu kirjeldamist järgmiselt: „Olen ameeriklane, sündinud Chicagos – Chicagos, ses sünges linnas …” („I am an American, Chicago born – Chicago, that somber city …”), mida peetakse üheks kuulsamaks avalauseks XX sajandi ameerika kirjanduses ja millega samaväärseks võib vahest pidada sadakond aastat varem ilmunud Herman Melville’i legendaarse „Moby Dicki” esimesi sõnu: „Kutsuge mind Ishmaeliks” („Call me Ishmael”). 1920. aastatel veel murdeeas poiss kasvab väga viletsates tingimustes: üks tema kahest vennast on vaimselt alaarenenud, isa pole lapsed kunagi näinud, üha viletsama nägemisega ema ei suuda poistele toeks olla ning kogu perekonna üle valitseb makjavellilik võimukas vanaema. Peagi jõuab viimane vanadekodusse, ema ning noorem vend tuleb toimetada hooldekodusse ja Augie’ ainsaks lähedaseks inimeseks jääb temast vanem Simon. Paraku osutuvad velled oma iseloomult väga erinevaks. Augie’t võib rohkem pidada seiklejatüübiks, kelle jätavad materiaalne heaolu ning Ameerika edukultus suhteliselt ükskõikseks, Simon aga laseb ennast raha võimust kergesti ahvatleda ning ootuspäraselt peab ta ka seetõttu kõrget hinda maksma. „Tal olid taskud täis raha, mis oli talle antud avansina, paljutõotava lubaduse eest rikkaks meheks saada, ja nüüd pidi ta seda ka tegema,” mõtiskleb Augie Simoni muutumist jälgides nukralt, nähes, kuidas vennast saab üha tasakaalutum, vägivaldne ja ihar rikkur (lk 317). Simongi suhtub Augie’sse mõningase umbusu ja ebalusega ning ühel siirusehetkel pärib temalt: „Augie, ega sa ometi ei arva, et sa oled minust parem, kuna sul raha pole?” (lk 584).
Nii kulgeb Augie Marchi elu masendatavatel 1930. aastatel tõusude ja mõõnadega, ehkki erinevalt John Steinbecki „Vihakobaratest” („The Grapes of Wrath”, 1939; e. k 1964) ei leia Saul Bellow’ romaanis kusagil proletaarset klassivaenu. Augie näib lihtsalt aktsepteerivat oma olukorda, kuigi koertehooldajana töötades nendib ta kurvalt, et koerte klubisse kuulumise eest tuleb klientidel maksta rohkem raha, kui tema pidi maksma ema viibimise eest hooldekodus. Ka ei riiva tema õiglustunnet see, kui ärihaid suurustlevalt oma sigareid sajadollarilistega süütavad, neil on uhked eralennukid, nad lasevad isiklikku järve tonnide kaupa jääd panna, kui vesi läheb suvel liiga soojaks, kannavad tuhande viiesaja dollarisi mansetinööpe …
Selles mahukas romaanis kohtab hulgaliselt tegelasi, kellest olulisemaid on kokku loetud viiekümne ringis, nii et teose lugemisel on üsna raske järge pidada, kes on kes, ning lõpuks ei tundugi see tegelikult väga oluline. Augie March lihtsalt liigub nende seas, nad mõjutavad teda ning aja jooksul kaovad tema mälestustest. Ka romaani viimased leheküljed tunduvad vaikselt, ilma erilise katarsiseta unustusse suubuvat. Nagu kelmiromaani kangelased on Augie nüüd saavutanud stabiilsuse ning heaolu, kuigi tema elus puudub sügavam rahulolu. Üsnagi resigneerunult tunnistab ta: „Nojah, Stella töötab du Niveau filmikompaniis ja mina tegelen musta äriga – pean aga enda kasuks tunnistama, et enam kui pool Euroopas aetavatest äriasjadest on samuti mustad” (lk 726).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming