Poolas kaitsti Jaan Krossi ajalooromaanide teemal doktoritöö

AURIKA MEIMRE, IRINA BELOBROVTSEVA

Marcin Czerwieńi doktoritöö „Jaan Krossi ajalooline proosa. Kirjatöö filosoofia, loomingumeetod, eestlus”.Möödunud aasta lõpus kaitses Krakówi Jagello ülikoolis Marcin Czerwień doktoritöö „Jaan Krossi ajalooline proosa. Kirjatöö filosoofia, loomingumeetod, eestlus” („Proza historyczna Jaana Krossa. Filozofia pisarstwa, metoda twórcza, estońskość”). Esmapilgul tundub üsnagi ootamatu, et üks poola päritolu filoloog võtab ette uurida eesti kirjaniku Jaan Krossi ajaloolisi romaane, mida on tema emakeelde tõlgitud vaid viis ja needki vene keele vahendusel. Lähemal uurimisel selgub, et Czerwień on olnud üliõpilasvahetuse raames kaks semestrit Tartus, kus muu hulgas kuulas Loone Otsa loenguid Balti rahvaste ajaloost ning sai Kersti Undi käe all aimu eesti kirjandusloost. Loomulikult õppis ta siin ka eesti keelt tasemeni, mis võimaldas tutvuda Krossi loominguga originaalkeeles. Suurim mure töö kirjutamisel ei olnud keelebarjäär, vaid teemakohase poolakeelse kirjanduse puudumine: „Kirjanduskriitilisi töid on vaid paar-kolm ja neiski suur hulk faktivigu. Sel põhjusel tuli töötada inglis-, vene-, saksa-  ja eestikeelse erialase kirjandusega. Võõr­keelset Krossi puudutavat kirjandust Poolas pole üldse, nagu ka eesti kirjanduse spetsialiste, erandiks siin vaid Aarne Puu.”1 Siinkohal palub Marcin Czerwień tänada kõiki Tallinna ja Tartu raamatukogude töötajaid, kes teda lahkelt aitasid.

Lähemalt raamatust endast. Czerwień on oma töös Krossi käsitlenud „mitte ainult krooniku ja restauraatorina, vaid eelkõige rahvuskultuuri ülesehitajana”,2 tema loomingut aga kolmest aspektist lähtuvalt: kirjatöö filosoofia, loomingumeetod ja eestlus. Kolmele sisupeatükile on lisatud mahukas bibliograafia.
Raamatu esimene osa „Kirjatöö filosoofia” on pühendatud ajaloolise narratiivi kohati vastandlikele diskursustele eri kultuurides. Ühe näitena võib mainida ungari filosoofi ja teoreetiku Lukács György „Romaaniteooriat“ (1920), mille järgi on ajaloolise romaani ülesanne vahendada ilukirjanduslike vahendite abil ajaloolisi sündmusi, tingimusi ja isikuid niimoodi, et lugeja jääks uskuma, et just nii tegelikult ka oli. Ent seesugune teleoloogiline lähenemine ajaloolisele romaanile ei võta arvesse range tsensuuri olusid, kus Kross oma teosed kirjutas, ega autori mängulisust.
Iga Krossi loomingu uurija puutub kokku ka sellega, et ei saa võtta tõena kõiki kommentaare, mida ta on jaganud oma teoste kohta. Just selles on libastunud ka Czerwień. Võtame kas või sellesama ajaloolisuse kontseptsiooni. Czerwień väidab, et suurem osa Krossi teostest on tema fantaasia vili. Väite tõestuseks tsiteerib ta Krossi „Taevakivi” järelsõna, kus autor ütleb: „Mis sest, et seda ei juhtunud, aga oleks võinud ju?”. Eesti lugeja teab, et Krossi proosale eelnes alati uurimistöö faktide selgitamiseks. Näiteks võib tuua seesuguse juhtumi: kord küsiti kirjanikult, kas ta oleks „Michelsoni immatrikuleerimise“ kirjutanud ka siis, kui talle poleks kätte juhtunud ühe veste kommentaar ajalehes Revalsche Zeitung. Kross vastas küsimusele eitavalt ning lisas, et sel juhul oleks ta otsinud mõne teise fakti.3 Võib öelda, et kirjanikuna punub ta nööri peenikestest, katkevatest niitidest.
Oma teoste ajaloolise kanvaa on Kross jaotanud kolme rühma: reproduktsioon, paralleelsus (analoogilisus) ja filosoofilisus.4 Czerwień täheldab, et kirjanik töötab nimetatud kolme elemendiga üheaegselt. Ta järeldab, et kirjanik mitte ainult ei ärata ellu kauget minevikku, vaid tahab „oma loominguga mõjutada inimesi ja maailma”.5
Raamatu teise osa „Loomingumeetodi” peamine tees on Krossi teoste autobiograafilisus. Siinkohal saab suures osas määravaks keskse tegelaskuju valik: rahva seast pärit ja selle rahva elu kirjeldav kroonik Russow, kelle tegelaskuju saatuse sarnasust autori omaga märkab hõlpsasti. Paralleele tunnetas Kross ise juba romaani kirjutamise algfaasis, ent lugejateni jõudis see tõdemus siis, kui ka Krossist endast sai nende silmis eesti kultuuri „kroonik” ja ülesehitaja.
Krossi ajaloolise proosa üheks erisuseks peab Czerwień nõukogude tsensuurist tingitud mõistukõnet ja allusioonirohkust, samuti irooniat kui mängu tähendustega. Iroonia on Krossi romaanide lahutamatu osa. Kahjuks mitte alati pole monograafia autor ise seda õigesti mõistnud. Näiteks Krossi soovimatust esineda „lõpliku tõe kuulutaja” rollis tõlgendab Czerwień uuritava „mõningase diskreetse suhtumisega ümbritsevasse”.6 Ent Krossi romaanide mitmetähenduslikkus on ju seesama mäng fiktsiooni ja reaalsuse piiriga, nagu näiteks jutustaja arutlus von Bocki siit ilmast lahkumise üle: oli see mõrv või enesetapp? Czerwieńi arvates on autor viimase osas jätnud ruumi lugeja enda interpretatsioonile. Seegi on mäng –
interpreteerida saab vaid see, kes on võimeline välja pakkuma ajaloo teistsuguse kontseptsiooni.
Raamatu kolmas osa on pühendatud eestlusele (või ka eestlaslikkusele). Czerwień nendib, et Krossi proosas „ei ole teost, kus ta poleks kas või mingil määral käsitlenud eestlase patriootilisust”.7 Just selles osas leiab uudseid tähelepanekuid uuritava kohta. Lisaks Krossi loomingule tunneb autor hästi Karl Ristikivi loomingut, mistõttu on ta saanud võrrelda kaht kirjanikku eesti ainese ulatuses nende loomingus, aga ka ühiskondlik-poliitilises positsioonis. Krossi vaadete mitmetähenduslikkust Eesti ajaloo dramaatiliste perioodide mõtestajana on Czerwień kogu selle keerukuses väga hästi kirjeldanud. Tema järeldus väärib siinkohal erilist tähelepanu, kuna see tõmbab kogu töö kontseptsioonile joone alla ning määratleb täpselt Krossi koha eesti kultuuris: Kross on „vilunud kroonik, rahvuskultuuri jünger, selle väsimatu kaaslooja”, kes valis võitluse totalitaarsete režiimidega, „võitluse vastavalt oma võimetele ja andele”. Ta oli üks eesti rahva vabadusse viijatest. Seejuures peab Czerwień Krossi üheks peamiseks teeneks seda, et too oli üks esimesi eesti kirjanikke, kes oma teostega viis oma rahva teema üle tema etniliste piiride.
Czerwieńi doktoritööle võib teha mõningaid etteheiteid. Üks neist käib analüüsitavate teoste valiku kohta: tundub, et ei oleks pidanud tingimata käsitlema oma töös „Mardileiba”, kuna ajaloolise proosaga on sel muinasjutul vähe pistmist. Teine etteheide puudutab Czwerwieńi väidet Krossi  ajaloolise proosa formaalse uudsuse kohta. Eesti proosa kontekstis on Kross olnud eelkõige väga hea realist. See tuleb kõige paremini esile 1960.–1970. aastate novaatorlike autorite põlvkonna (Arvo Valton, Enn Vetemaa, Rein Saluri, Mati Unt jt) taustal. Kohane ei tundu autori järeldus, et Kross oli omal ajal rahva elu ainus kujutaja: teame, et 1960. aastatel (aga ka praegu) oli see teema ka nt Mats Traadi proosa keskmeks. Samuti tuleb märkida, et doktoritöös on Krossi loomingut pisut ülepolitiseeritud ning siin-seal on liiga sirgjooneliselt võrreldud autorit tegelaskujudega. Need märkused ei vähenda aga Krossi loomingu ega Czerwieńi doktoritöö mastaapi.
Põnevad on Czerwieńi töös „Keisri hullu” valehulluse motiivi konnotatsioonid: piibli, Cervantese, Goethe, Tolstoi, Žukovski tegelased. Lisada võiks ka Hamleti, Gribojedovi tegelase Tšatski näidendist „Häda mõistuse pärast” (teadaolevalt on selle teose eesti keelde tõlkinud ei keegi muu kui Kross), aga ka Tšatski prototüübi Pjotr Tšaadajevi. Kõik see on kõnekas näide hullumeelsuse motiivi olulisusest maailmakirjanduses. Kuid järeldus, et „Timotheus von Bocki loo võib vabalt kanda üle XX sajandisse, kus tsaari isevalitsus asendus esimese sekretäri autoritaarse võimuga ning dissidendid vahetasid relvad massimeedia vastu, mille eest nad mõisteti türmi, neid peksti, süüdistati vaimuhaiguses ja seda kõike vaatamata 150 aastale, mis neid lahutas von Bockist”,8 piirab romaani välja. Pöördumine ainuüksi teoste tegelaskujude, olude ja sündmuste poliitiliste konnotatsioonide poole ei võimalda meil hinnata Krossi loomingu rikkalikku tähendust, selle üldinimlikkust.
Vaatamata sellele, et Marcin Czer­wieńi doktoritöö esineb mõningaid ebatäpsusi või küsitavusi, demonstreerib ta siiski suurepärast materjalitundmist. Tema käsitlus Jaan Krossi loomingust täiendab märgatavalt poola lugeja teadmisi XX sajandi teise poole ja XXI sajandi alguse eesti kirjandusest ja kultuurist. Poola kirjandusteadlase pöördumine Krossi loomingu poole on kõnekas näide, et seal tõstatatud probleemid on aktuaalsed ja pakuvad huvi ka väljaspool Eesti piire.

1 Aurika Meimre ja Marcin Czerwieńi kirjavahetus.
2 Marcin Czerwień, Proza historyczna Jaana Krossa. Filosofia pisarstwa, metoda twórcza, estońskość.Wydawnictwo Uniwersytetu Jagiellońskiego, 2013, lk 155.
3 L. Anninski, Rzhanoi hleb letopisca. – Novy Mir 1984, nr 2, lk 215.
4 Jaan Kross, Omaeluloolisus ja alltekst. Eesti Keele Sihtasutus, 2003, lk 24.
5 Marcin Czerwień, Proza historyczna Jaana Krossa, lk 32.
6 Samas, lk 66.
7 Samas, lk 152.
8 Samas, lk 118.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming