Reigi õpetaja süü ja traagika

Heidy Meriste

Mõtteid Vanemuises lavastunud Eduard Tubina ooperi „Reigi õpetaja” teemal.Aino Kalda romaani „Reigi õpetaja” („Reigin pappi”, 1926, e.k 1928) peategelase Paul Lempeliuse elu näib minevat vaid allamäge. Õnnetute asjaolude kokkulangemisel osutus ta süüdistatavaks mõrvas. Ametlikult mõisteti Lempelius küll õigeks, kuid sellest hoolimata kaotas ta oma maine ja töökoha. Kõik ta lapsed surid katku. Oma viljatuks jäänud naise Catharinaga on ta pagendatud üksildasse Reiki – sealtmaalt algab ka Tubina ooper. Mängu siseneb abivaimulik Jonas Kempe. Catharina ja Kempe vahel areneb armulugu ning nad põgenevad. Jooksikud saadakse siiski kätte ning antakse kohtu alla. Lempeliusel on küll võimalus päästa nad surmanuhtlusest, kuid ta loobub sellest ja abielurikkujad hukatakse. Ooperi lõpuks jääb Lempelius lavale ahastama, miks Catharina ta küll maha jättis, romaanis aga näeme ka õpetaja edasist elukäiku ning lunastust.

On vähemalt kaks põhjust, mis panevad küsima, kas ja kuivõrd on Aino Kalda esitatud loo tähendus Tubina ooperis muutunud. Selle libreto, tõsi küll, on samuti põhiosas Kalda kirjutatud, hiljem lihvis seda Jaan Kross. Esimene on asjaolu, et ooperis esitatakse sündmused kärbitud kujul. Teisena mängib rolli žanrierinevusest tingitud perspektiivimuutus. Aino Kalda romaanis esitatakse asjade käik Lempeliuse silmade läbi. Võiks isegi öelda, et romaan ongi huvitav just sellepärast, et Lempeliuse vaatepunkt paistab olevat nihkes sellega, mida arvavad tema tegudest kaasinimesed.1 Tegu on jutustajaga, kes võrdleb end Iiobiga, kellele Jumal saatis kaela kannatusi, et tema usku proovile panna. Kas ei ole see mõneti üleolev võrdlus – pidada end Jumala väljavalituks ning näha süüd vaid kõigis teistes peale enda? Just see nihestatus jääb libretos ja Roman Baskini ooperilavastuses suures osas avamata.
Kas ja mil määral üldse on Reigi õpetaja lugu jäänud kõige selle taustal Tubina ooperis samaks, mis ta on Aino Kalda romaanis? Ühe olulisema erinevusena näen Lempeliuse süü ja traagika muutunud vahekorda. Alustagem tema süüst.
Ooperis tuleb Lempeliuse süü kõige paremini esile kahe sündmuse taustal. Peamine neist on loomulikult kohtustseen. Lempeliuse sõnal on lõpliku otsuse tegemisel väga suur roll. Tal on võimalik nõuda hukkamist, ent tema võimuses on paluda süüalustele ka kergemat karistust. Lempelius loobub aga mõlemast, väites, et abielurikkujate saatus peab jääma pigem Jumala otsustada. Kas ei poe ta siin mitte Jumala tahte taha peitu? Õpetaja ei taha kohtuotsuse eest vastutust võtta, kuid ta ei mõista, et vastutus lasub tal nii või naa, sest tegevuse käiku mõjutab ka see, kui ta midagi ei ütle.
Eriti tähenduslikuks saab kohtu­stseen ühe teise, väiksema stseeni taustal, mis toob nähtavale selle, et tegelikult ei mõista Lempelius inimelu väärtust. Nimelt ka siis, kui ta on Catharina ja Kempe armuloost alles teada saanud ning vihahoos Kempe pikali löönud, ei rõõmusta ta mitte niivõrd Kempe ellujäämise, kuivõrd hoopis selle üle, et tast endast mõrtsukat ei saanud. Kui kohtuotsus võimaldab Kempel surra võõra käe läbi, siis selle vastu pole Lempeliusel midagi.
Nimetatud sündmused leiavad ooperis aset mõneti teisendatud kujul. Kuna ooper on oma tegelase sisemaailma avamise seisukohalt piiratum žanr kui romaan, saab romaanis vaid Lempeliuse sisemuses toimuvat ooperis oma silmaga jälgida. Näiteks kui ooperis on see Catharina, kes paiskab Lempeliusele kohtusaalis näkku süüdistuse „Mõrtsukas!”, siis romaanis möönab õpetaja ise, et tundis end pärast kohtuotsuse mõjutamisest loobumist „nagu üks mees, kes on mõrtsukatöö teinud”.2 Kaklusstseeni asemel näeme mehi romaanis aga hoopis kahekesi reega lumetuisus, kus Kempe vajub ühel hetkel suurest külmast teadvusetuna kokku. Niisiis ei ole asi selles, et Lempelius oleks teda vihahoos rünnanud. Küll aga kaalub Lempelius mõttes, kas teise abitust ära kasutada: „kui minu kätte oleks juhtunud pussnuga elik muu tapariist, siis ei tea mina mitte, kuidas oleks läinud”.3  Sisuliselt on olukord üsna sarnane, sest mõlemal juhul on tegu „moraalse vedamisega” – reaalsest mõrvast lahutab Lempeliust vaid väike samm, mis jääb tänu juhuslikele asjaoludele nagu löögi nõrkus või relva puudumine siiski astumata.
Peale vormist tingitud erinevuste on ka sisulisemaid. Näiteks tulevad Lempeliuse süüd raskendavad asjaolud romaanis paremini esile. Näeme me teda ennast ju vaimulikuna just nimelt rõhutavat andestamise olulisust. Samuti peaks rohkem mõistmist jaguma inimesena, kes on ka ise (vähemalt teatud määral) ebaõiglaselt süüdistatuna kohtu all olnud, nagu hiljem on seda Jonas Kempe, kelle süüd raskendavad kahtlused mustas maagias. Ometi napib Lempeliusel empaatiat.
Kohati tekib Lempeliuse enesekesksuse tõttu kahtlus, kas ta ongi üldse tõeliseks empaatiaks võimeline. Nõnda tulevad romaanis süüd raskendavate asjaolude kõrval paremini esile ka kergendavad faktorid. Lempeliuse tunnetusvõime on vähemalt teatud määral piiratud. Ta ei taha küll saada mõrtsukaks, kuid sügavam moraalsus paistab tal puuduvat. Romaani lõpus paistab ta nägevat küll oma lunastust pigem teistele andestamises kui oma süü tunnistamises. Kohati on ta ka täiesti ignorantne selle suhtes, mis ta ümber toimub. Nõnda tõlgendab ta Catharina vaikset olekut pigem vagaduse kui võõrastusena ning seletab tema keelatud armastusega seonduvatest armupiinadest tingitud veidrat käitumist kauaoodatud rasedusega, kuigi naine on viljatu.
Nagu Kitzbergi „Libahundis” jääb lõpliku selguseta, kas armurivaali süüdistamine mustas maagias on teadlik vale või armukadedusest tingitud enesepettus. Ehk on tegu Lempeliuse suutmatusega näha võimalust, et naine võis temast ära pöörduda ka seepärast, et neil ei olnud tegelikult olnud kunagi mingit sügavamat sidet ning ta tundis end pärast laste kaotust võõras kohas väga üksikuna.
Lempeliuse naiivsus ning tunnetuslik piiratus äratab tema vastu teatavat kaastunnet, samuti asjaolu, et juba romaani esimestel lehekülgedel rõhutakse tema sünnipärasele keevalisele loomusele, mida tal on raske ohjeldada. Ooperis seevastu näeme Lempeliust palju ebasümpaatsemas valguses – on ta ju eelkõige vaid purjus või vihane.
Merike Vaitmaa on märkinud, et Lempeliuse lunastustee ärajäämise tõttu on ooperis „selgemini […] fookuses tema traagika ja tema süü”.4 Süü ehk tõesti, sest ooperis ei näe me sündmusi ennast õigustava jutustaja silme läbi. Samuti rõhutab süüd ka suurepärane lõpustseen, kus Lempelius on kurvalt raekoja müüri äärde maha vajunud ning taustal kõlavad sünged kirikukellad, mida Vaitmaa sõnul võiks näha ka Lempeliuse „südametunnistuse kelladena”.5 Ent kas ooperis on paremini fookuses ka Lempeliuse traagika – selles ei ole ma nii kindel. Näib, et kohati kaob traagika ühes ennast õigustava jutustajapositsiooniga, sest just viimane võimaldab meil näha Lempeliuse käitumist inimliku ning teatud määral ka paratamatuna. Niisiis tõstab ooper esile pigem Lempeliuse süü, romaan aga tema traagika. Kuid ehk just selle vastandumise tõttu täiendavadki Tubina ooper ja Kalda romaan teineteist.
Ent olgu tegu kas pelgalt inimliku armukadeduse ja vihaga, nagu tõlgendatakse Lempeliuse motiive ooperis, või parandamatu loomuse ja tunnetusliku piiratusega, kokkuvõttes pole õpetajal vedanud kummalgi juhul. Moraalireeglite järgi elada ei ole lihtne isegi hingekarjasel, eriti siis, kui loomupärased kalduvused kisuvad teises suunas ning saatus moraalsuse proovile paneb. Nõnda võime Lempeliuse küll hukka mõista, kuid see ei tähenda, et meil oleks tingimata õigus ennast temast paremaks pidada. Ehk on meil lihtsalt vedanud, et saatus meid tema olukorda pole pannud. Nii võib ka meieisapalve sõnu „ära saada meid kiusatusse” tõlgendada ka kui palvet „vedamise” eest – et me ei satuks kunagi oludesse, mis paljastaksid, mida me tegelikult  valmis oleme korda saatma.6

1 Vt täpsemalt: Kai Laitinen, Aino Kallas. Uurimus Aino Kallase loomingu peateemadest ja taustast.
Tlk Sirje Kiin. Sinisukk, 1997, lk 388–392.
2 Aino Kallas, Reigi õpetaja. Püha jõe kättemaks. Tlk Friedebert Tuglas. Eesti Päevaleht, Akadeemia 2008, lk 89.
3 Samas, lk 66.
4 Merike Vaitmaa, Reigi õpetaja lugu muusikas. – Teater. Muusika. Kino 1988, nr 11, lk 45.
5 Samas.
6 Nafsika Athanassoulis, Morality, Moral Luck, and Responsibility. Fortune’s Web. Palgrave Macmillan, 2005, lk 33–34.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming