Kirjanik ja tema tähenduslik paik

Pille-Riin Larm

Alar Madissoni näitus ”Pooltund kirjanikuga” Tartu Kunstimaja suures saalis kuni 7. V. Hiljuti täitus 85 aastat Eesti Kultuuriloolise Arhiivi sünnist. Arhiivi põhiülesanne on kultuurilooliselt oluliste käsikirjade, aga ka fotode jm kogumine ja säilitamine. Fotokogu täiendamiseks on kirjandusmuuseumi fotograaf Alar Madisson järjepidevalt 2001. aastast kirjanikke pildistamas käinud.

Paljudele seostub Madisson ilmselt nn aknapiltidega Tartu ülikooli peahoone ümbruses, kirjandusmuuseumi seinal ja Raadi mõisapargis. Nendega seob kirjanikupiltide näitust „Pooltund kirjanikuga” autori humoorikas ja mänguline stiil. Sedavõrd mastaapset kirjanikupiltide projekti ei meenugi – juba see on põhjus näitust külastada. Madissoni 167 kirjanikufotot püüavad tabada eesti kirjanike, aga ka tõlkijate, kriitikute, kirjandusteadlaste ja õppejõudude olemust nende enda valitud, tähenduslikus paigas. Üritades hinnata fotosid kunstilisest või tehnilisest aspektist, võin diletandina väljapanekut iseloomustada sõnadega „kaunis” ja „mänguline”, iseäranis iseloomustab see Madissoni enda lemmikfotot Kristiina Ehinist, kirjandushuvilise külastajana aga lihtsalt sõnaga „põnev”. Üldiselt jääb mulje, et meie kirjandusrahva olemus on ontlik ja heatujuline, vaid üksikud julgevad Madissoni seltsis mossitada või on pildist keeldunud. Põnevad on ka paigad, mis fotograafiga kohtumiseks valitud, ja tundub, et mõnelgi juhul aitab just keskkond kirjaniku olemust mõtestada. Sageli on kohtutud pargis või kohvikus, raamatukogus või kodus – viimasel juhul enamasti ikka töölaua taga või raamaturiiulite taustal. Üllatavalt paljusid on pildistatud ka maakodus, küllap saab seda seletada mõnegi suvel toimunud kogumisretkega. Eripärasem on kohata näiteks Meelis Friedenthali aknal, Piret Viirest autos, Lembit Uustulndi laevas või Arne Merilaid Gustav Suitsu maali taustal. Teadagi, Suits oli Tartu ülikooli esimene eesti kirjanduse professor, maali autor on Ilmar Malin, asub see ülikooli eesti kirjanduse õppetoolis ja on kohtumispaiga taustal iseäranis kohane seetõttu, et Merilaist endastki sai mõni aasta pärast pildistamist sealsamas eesti kirjanduse professor. Näituse külastajana tekkis iga muugi pildi juures huvi teada saada, mille poolest see on pildistatavale tähenduslik – tundub, et kõik kohad ei olegi. Fotograaf ise on öelnud, et kõige raskem oli tal pildistada Tõnu Õnnepalu just selle tõttu, et koht oli juhuslik, seega vale – Tartu ülikooli keemiahoone suur ringauditoorium – ja Õnnepalu ei olnud selles kohas justkui päris tema ise. Kuivõrd aga kohalugude kogumine ei ole olnud pildikogu koostamise eesmärk, ei söanda saatetekstide puudumist näituse koostajatele just ette heita. Kui pildistatavad nõustuvad kohalugusid ise kirjutama, siis kaaluda seda edaspidi siiski võiks, oleks vaatajale abiks ja lugejale rõõmuks.
Muidugi ei anna isegi nii mahukas näitus ammendavat läbilõiget praegusest eesti kirjarahvast ja neile tähenduslikest paikadest. Osa pildistatuid ei ole enam meie hulgas. Eriti puudutas hinge daatumi lugemine Maie Kalda naerusuise Muhumaal tehtud foto all – arvatavasti on see pilt üks viimaseid temast. Osa kirjandusrahvast ei ole aga veel pildile jõudnud. Kaaluda võiks väliseesti kirjanikkonna laiemat kaasamist, samuti tasub soovida kogumisretkede jätkumist noorema põlvkonna jäädvustamiseks. Aga kuhu neil noortel kiiretki.
Kiirustada ei maksa ka näituse külastajal. Kohtumiseks Madissoniga pooltunnist ei piisa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming