Keskaja kristliku kirjasõna lugemik maakeeles

Jüri Talvet

Keskaja kirjanduse antoloogia I. Ladinakeelne kirjandus. Koostanud Marek Tamm, tõlkinud Meelis Friedenthal, Tiina Kala, Tuuli Klaas, Kaspar Kolk, Marek Laane, Kristiina Leinemann, Marju Lepajõe, Maria-Kristiina Lotman, Mari Murdvee, Ott Ojaperv, Ants Oras, Siiri Rebane, Triin Rebane, Kaarina Rein, Riina Ruut, Ülo Siirak, Mati Soomre, Marek Tamm, Ülo Torpats, Urmas Tõnisson, Maris Valtin, Mariina Viia ja Märt Väljataga, toimetanud Eha Kõrge. Kujundanud Mari Kaljuste. Varrak, 2013. 656 lk. Kõigepealt tahan tunnustada kirjastust Varrak, mis tänaseks juba nelja mahuka tõlkekogumikuga on taganud tugeva jätku maailmakirjanduse (väliskirjanduse) suurvalimike emakeelsele väljaandmisele. Nõukogude perioodil panid sellele aluse monopoolse Eesti Riikliku Kirjastuse, pärastise Eesti Raamatu „Keskaja ja vararenessansi kirjanduse antoloogia” (1962, koost Villem Alttoa), „Kreeka kirjanduse antoloogia” (1964, koost Ain Kaalep ja Ülo Torpats), „Rooma kirjanduse antoloogia” (1971, koostanud-toimetanud Ülo Torpats ja Ain Kaalep) ja „Renessansi kirjanduse antoloogia” (1984, koost Villem Alttoa). Omaaegne monopoolne Eesti Raamat kaotas uutes tingimustes paratamatult oma senise laia haarde, Varrak erakordselt tegusa peatoimetaja Krista Kaera juhtimisel asus aga täitma kultuurilist missiooni, mis ei tähendanud hoolt mitte ainult maailma tänapäevakirjanduse, vaid ka kirjandusklassika vahendamise eest kodumaisele lugejaskonnale. Enne seda antoloogiat on Varrak samas sarjas avaldanud „Muinasaja kirjanduse antoloogia” (2005, koost Amar Annus), „Vana-kreeka kirjanduse antoloogia” (2006, koost Janika Päll) ja „Rooma kirjanduse antoloogia” (2009, koost Kaspar Kolk). Mul ei ole käepärast andmeid, mida selles plaanis on teinud teised ühe või paari miljoni inimhingega rahvad, aga oletan küll, et juba siin nimetatudki tõlkeantoloogiad koos – sõltumata sellest, kui palju neile jätku sigineb – kujutavad endast eesti rahva üht uhkeimat saavutust ülemaailmsel vaimuväljal.

Eraldi väärib suurt tunnustust Marek Tamm, kes asus Varrakusse toimetajana tööle eelmise sajandi lõpus. Minu muljet mööda usaldati just temale antoloogiasarja väljaandmise organiseerimine. Üks asi on mõne raamatu sisu koostamine, teine aga korralduslik külg. Iseäranis tõlkekogumike puhul on kirjastuse toimetuslik eestvedamine vaata et otsustavaim tegur raamatu ilmumises. Kui ikka tellitud olulistest tõlgetest mõned õigeaegselt või üldse ei valmi, võib sellise raamatu väljaandmine takerduda pikemaks ajaks. Antud juhul on Tamm olnud „Keskaja kirjanduse antoloogia” I köite (edaspidi KKA I) sisu koostaja (s.o teoste või teosekatkendite väljavalija, raamatu saatesõnastaja, peamine kirjanike lühielulugude tutvustaja, kommentaaridega ja bibliograafiaga varustaja) kui kogu ürituse kirjastusepoolne eestvedaja-kooshoidja. Tihti jääb mõnigi sellelaadne hiiglatöö avalikkuse eest teenimatult varju.
Ideaalseimagi tõlkeantoloogia koostaja-eestvedaja pingutused nullistuvad, kui pole piisavalt tõlkijaid. Eesti uue iseseisvuse hakul rajas professor Anne Lill Tartu ülikoolis klassikalise filoloogia eriala – võiks öelda ka, et kooli, koolkonna. Klassikaliste filoloogide peategevusväljundiks ajajärgul, kus klassikaliste keelte õpetamine ülemaailmselt ei näita tõusuteed, kujuneb möödapääsmatult teadustöö ja tõlkimine. Tartu koolist on juba jõudnud esile tõusta mõnedki noored andekad õpetlased ja tõlkijad, nagu (KKA I juures kaastegijaist) esireas Marju Lepajõe, Janika Päll, Kaspar Kolk, Maria-Kristiina Lotman ja (vara lahkunud) Mari Murdvee. Koostaja Marek Tamm ise on põhierialalt ajaloolane, medievist. Ta on lõpetanud Tartu ülikooli ajaloo-osakonna, saanud magistrikraadi Pariisis ning kaitsnud Tallinnas 2009. aastal doktoritöö Liivimaa religioossetest ja geograafilistest representatsioonidest XIII sajandi alguspoolel. Tamm valdab mitut võõrkeelt, sh ladina keelt, millest ta on KKA Isse tõlkinud saksa tsistertslaste orduvenna Heisterbachi Caesariuse kristlikke imesid jäädvustavate teoste katkendeid.

Sisust
Ühelgi meie varasemal maailmakirjanduse antoloogial pole nii ulatuslikke saatetekste kui KKA I-l. Tamme lühikesele „Eessõnale” järgnevad tema sulest ka ülevaatlikud kirjutised „Keskaja Euroopa kirjakultuurist” (lk 18–48) ja „Keskaja ladinakeelne kirjandus: sissejuhatus” (lk 49–80). Tõsi, sinna hulka kuulub ligi paarkümmend lehekülge pildimaterjali.
Koostaja saatetekstidest võib leida mõnegi huvitava detaili. Kirjakultuuri ülevaatest saab muuseas ammendavalt teavet n-ö tehnilise tugistruktuuri, raamatukogude ja kirjutamismaterjali kohta, näiteks tõik, et Euroopa esimesed paberiveskid rajati XI sajandi (ilmselt siis veel araablaste) Hispaanias. (Aga järele mõeldes – kui neid poleks rajatud seal, oleksid need hiliskeskaja Euroopas tõenäoliselt ikkagi tekkinud. Nii on see igasuguse tehnikaga aina juhtunud – sel väljal kehtib Juri Lotmani „süntagmaatika” kujund.)
Märksa keerulisem on selgitada vaimuelu ennast. Kuna keskaegne ladinakeelne kirjasõna oli tõepoolest põhiosas vaimulik või vähemalt kirikusfääriga ja kristliku õpetusega lähedaselt seotud, siis rahuldab enam-vähem ka koostaja sissejuhatav ülevaade ladinakeelsest kirjandusest. Terve hulk esmatähtsaid kristliku sisuga teosed on tõesti kõik hoolsasti üles loetud.
Esimese küsimärgi paneksin aga „Eessõnas” koostaja väite juurde, et kuna materjali hulk on haaramatult suur, siis peab koostaja „valikutes tuginema peamiselt omaenda väljakujunenud eelistustele ja huvidele” (lk 12). Kas ikka peab? Nõukogude ajal võeti meil kirjandusklassika antoloogiates eeskuju venekeelseist väliskirjanduse valimikest ja kogumikest – oli ju Venemaal vastava akadeemilise ala traditsioon soliidsem kui Eestis ning asjatundjaidki oli seal koolitatud märksa arvukamalt. Seejuures ei matkitud meil neid eeskujusid kaugeltki tekst-tekstilt, osalt sugenes piiranguid ka meie kasinamatest tõlkevõimalustest. Keskaja kirjanduse üsnagi maineka tundja B. I. Puriševi koostatud antoloogia „Keskaja väliskirjandus” I köide („Зарубежная литература средних веков”, 1974) on aga hilisem kui eestikeelne esimene katsetus sel alal ehk „Keskaja ja vararenessansi kirjanduse antoloogia” (1962). Nimetatud venekeelne tõlkekrestomaatia algab just ladinakeelse kirjanduse tõlgetega. Kokkulangevused KKA I-ga on näited Alcuini, Theodulfi, Walahfrid Strabo teostest ning suurimas osas vagantide luulest. Ideoloogiliste piirangute kiuste näitas vene akadeemiline kirjandusteadus ja -filosoofia, mille osaks sai Tartu-Moskva semiootikakool eesotsas Juri Lotmaniga, 1970. aastatel põhjalikku uuenemist. Vahetult enne Puriševi koostatud krestomaatiat ilmus ka kaks köidet antoloogiast „Keskaegse ladinakeelse kirjanduse mälestised” („Памятники средневековой латинской литературы”, IV–IX saj, 1970; X–XII saj, 1972). Sama pealkirja all on tuntud medievistide S. S. Averintsevi ja M. L. Gasparovi üldtoimetamisel vene keeles uuemal ajal ilmunud ka antoloogia, mis haarab ja kommenteerib veelgi mitmekülgsemalt varakeskaja kirjanduslikke tekste (IV–VII saj, 1998). Küllap poleks tulnud kas või nimetatud teoste kogemust KKA I koostamisel kõrvale jätta. Praegu näib, et KKA I suhestub vaid 1962. aastal ilmunud Villem Alttoa koostatud antoloogia köitega.
Ma ise ei ole antud ala nii põhjalik tundja, et võiksin väga kindlalt osutada, kas KKA I ülekaalukalt kristlikele tekstidele ja tekstikatkenditele leidunuks hädavajalikke lisandusi. Puriševi krestomaatia tekstide seas, mille puudumist meie eestikeelses esimeses antoloogias ja ka värskes KKA I-s küll kahetsen, on muinasgermaani kangelaslaul „Waltharius manu fortis” ehk „Walther Kõvakäsi”, mis loodi kas juba IX või X sajandil ja mille autorsust on omistatud mitmele mungale, nende seas Geraldusele ja Ekkehart I-le. KKA I koostajal on see ilmselt kahe silma vahele jäänud, sest seda ei maini ta ka oma sissejuhatavas ülevaates keskaja ladinakeelse kirjanduse žanridest (lk 64–80). Küll on seal juttu visiooni ehk nägemuse žanrist, sh nn teispoolsusvisioonidest. Arvestades hiliskeskaja nägemuste vahetut mõju nii XIV sajandi keskajalt renessansile üleminekukirjanduses (Dante Alighieri „Jumalik komöödia”, William Langlandi „Nägemus künnimees Peetrist”), aga ka groteski võttele kirjanduses laiemalt (nt Francisco de Quevedo kuulsad „Unenäod” XVII saj barokis), võinuks KKA I sisalda näitekatkendeid vähemalt hiliskeskaja ühest kõige laiemalt tuntud seda liiki teosest, üpriski värvikate põrgukujunditega „Tnugdali nägemusest” (XII saj keskpaik) – vahetuimast eelkajast Dante suurteosele. „Keskaja ja vararenessansi antoloogiast” on „Gesta Romanorum’i” kolmest novellisarnasest loost Ülo Torpatsi tõlkes KKA I-sse võetud „Püha Aleksiuse elulugu”, kuid küllap väärinuks elustamist (iseäranis tänapäevase feminismi kontekstis otse ajaloolise meessoo enesepilana kõlav) „Naljakas näide selle kohta, et naisi ei tohi üheski asjas usaldada, eriti saladuste varjamises mitte”, nagu ka Shakespeare’i „Kuningas Leari” taustaloona CCLXXIII näide. KKA I jätab hoopis mainimata Taani ajaloolase Saxo Grammaticuse monumentaalse „Gesta Danorum’i” (XII saj), millest Puriševi krestomaatia eeskujul võinuks kaasata kirjanduslooliselt tähtsa Hamleti saaga.
Eelöeldu vihjab kristlike tekstide ülekaaluka esindatuse kõrval suhteliselt vähesele tähelepanule, mida KKA I-s on jagunud ilmalikule kirjandusele, sealhulgas sellistele tekstidele, mis on tugevasti ajas edasi kõlanud mõnegi maailmakirjandusliku suurteose kaudu. Tõsi, väärtusliku lisandusena varasemale leiame sealt Marju Lepajõe tõlkes vahetuima peegelduse munk Abélard’i ja tema õpilase Héloïse’i kirglik-traagilisest armuloost. Samuti on hinnatav Karl Suure lähikondlaste hulka kuulunud Einhardi ülestähendatud portree kristliku Lääne impeeriumi taastajast, tänase Euroopa Liidu vaimsest esiisast, kelle teod on külluslikku ainest pakkunud õhtumaa kirjandusele (katkendid „Karl Suure elust” Ülo Siiraku tõlkes).
Seoses tekstivalikuga ütleb koostaja „Eessõnas”: „[…] loobusin ka kristliku maailma rüpes kujunenud mittekristlike kirjandustraditsioonide kaasamisest, ennekõike juudi ja islami autoritest […]” (lk 13). Olen täiesti nõus, et Hispaania araabiakeelse või ka sefardii (hispanojuudi) kirjanduse hõlmamine sellesse valimikku käinuks koostajale üle jõu. Kui kunagi pannakse kokku vana araabia-
keelse kirjanduse tõlkeantoloogia, siis peaks sinna kindlasti kuuluma olulise sektsioonina keskaegses Hispaanias loodud araabiakeelne kirjandus. Sefardii kirjandus on ses kontekstis problemaatilisem, kuid suisa veider olnuks näiteks ainuüksi sel põhjusel, et autor oli juut, jätta välja näited (muuseas ristiusku astunud) Petrus Alfonsi ladina keeles kirjutatud raamatust „Disciplina Clericalis”. Ainus vastuvõetav õigustus on antud juhul vaid see, et koostaja pole soovinud põhimõtteliselt kaasata näiteid nendest teostest, mis tervikuna, s.o eraldi raamatuna on eesti keeles kas juba ilmunud – nagu kõnealune Petrus Alfonsi ehk Pero Alfonso raamat pealkirjaga „Elutarkusest” Kalle Kasemaa tõlkes (1988) – või mida koostaja lubab-loodab avaldada Tallinna Ülikooli Kirjastuse raamatusarjas „Bibliotheca Mediaevalis” („Eessõna”, lk 14).

Kirjanduse küsimus
Tudengite lõputöödes ja vahel ka kraadiõppurite esimeste teaduskirjutiste katsetes tuleb ette, et viidatakse entsüklopeediaartikli seisukohtadele kui mingile objektiivsele, kollektiivsel teadmisel põhinevale tõele. Meie Eesti ENE ja selle järglane EE loovad selliseks (eksi)arusaamaks ka sobiva eelduse, sest artiklite juures ei ole osutatud nende autoreid. Seevastu suuremaid rahvusvahelisi kultuuri- ja kirjandusteaduslikke leksikone, kus artiklite autorid ei oleks tuvastatavad, ma õigupoolest ei teagi. Mis puudutab temaatilisi artiklikogumikke või ajakirjade monograafilisi numbreid, siis on ju üldtõde, et parimgi koostaja-toimetaja ei saa tagada autorite ideoloogilis-vaimsete hoiakute ühtsust, ja pole vajagi: mida rohkem eri vaatepunkte artiklikogumik või -valimik sisaldab, seda rikkam, vaimset arutlust arendavam see oma sisus tavaliselt on.
Omaaegse „Keskaja ja vararenessansi kirjanduse antoloogia” saatekäsitluses, mille on kirjutanud koostaja Villem Alttoa, leidub salapärane lause: „Üleminekusajandi kirjanduse ühiskondlikule ilmele on iseloomustav hinnang, mis on antud „Kommunistliku partei manifesti” itaaliakeelse väljaande eessõnas Dantele: „Feodaalse keskaja lõppu ja kaasaegse kapitalistliku ajastu algust tähistab kolossaalne kuju. See on itaallane Dante, keskaja viimne ja ühtlasi uusaja esimene poeet”” (lk 22). Joone all aga allikaviide hoopis „K. Marx, F. Engels. Kommunistliku partei manifest. ERK, Tallinn, 1951, lk. 27”.
Tänu internetile minu mõistatus siiski lahenes – vähemalt osaliselt. Joonealune viide pidanuks tõenäoliselt algama Engelsi nimega – nimetatud itaaliakeelsele väljaandele kirjutas kümme aastat pärast Marxi surma eessõna just tema –, aga see on väike viga. Palju enam intrigeerib mind hetkel Marek Tamme märksa salapärasem lause KKA I saateartikli „Keskaja Euroopa kirjakultuurist” avalõigus: „Kuigi nimetus „ilukirjandus” (les belles lettres) sünnib 17. sajandi Prantsusmaal, saame sellest kui selgepiirilisest kategooriast, mis hõlmab igasuguseid esteetilise taotlusega fiktsionaalseid tekste, rääkida siiski alles 18. sajandist alates” (lk 18). Viitenumber lause lõpus juhatab raamatu lõppu „Märkuste ja kommentaaride” ossa, kus seisab selle kohta kirjas: „Vt ülevaatlikult: Zum mittelalterlichen Literaturbegriff, hrsg. von Barbara Haupt. Darmstadt: Wissen-schaftliche Buchgesellschaft, 1985”.
Siin ei ole küll vist internetist suuremat abi. Kõnesoleva artiklivalimiku koostaja Barbara Haupt ei ole Karl Marx ega Friedrich Engels. Marek Tamme viitest ei saa aru, kas see käib  tsiteeritud lause väite või siis üldisemaltki kogu kirjakultuuri käsitleva saateartikli kohta, kas lause väidet kinnitab koostaja Barbara Haupt oma saatesõnas või kajab see üksmeelselt vastu kõigi antud raamatu artiklite ja esseede autorite hoiakust. Ja veelgi olulisem: kas ikka tõesti mõni selle kogumiku autoritest, spetsialiseerunud medievistidest, võttis endale n-ö omast tarkusest julguse väita midagi, millega sugugi ei pruugiks nõustuda enamik neid kirjandusteadlasi, kes on saanud teadust ja aimu lääne võrdlevast kirjandusloost selle suuremas plaanis?

Muud lahtist
Veel on selgitada üks võtmeline küsimus. Raamatu pealkirja põhimärk ja -määratlus „kirjandusantoloogia” räägib tugevasti vastu koostaja saatetekstide sõnavarale. Koostaja pühendab terve pika saateartikli kirjakultuurile ja „Eessõnaski” möönab, et pigem kui (terviktekste hõlmata üritav) antoloogia on tema kokkupandu puhul põhiosas tegemist tekstikatkenditest koosneva „florileegiumiga – nopetega keskaja kirjakultuuri ulatuslikust lilleaiast” (lk 14).
Mis kaal on aga koostaja väitel, et „kirjanduse” kui sellise mõistet keskajal ja veel mõni sajand hiljemgi ei tuntud? Keskajal ei tuntud ju ka „keskaja” mõistet, ometi kasutab koostaja seda täie endastmõistetavusega oma krestomaatia või lihtsalt maakeeli lugemiku (pigem kui antoloogia) pealkirjas. Või mida tähendab keeruline sõnapõiming „esteetilise tähendusega fiktsionaalsed tekstid”? Kas „fiktsionaalne tekst” on ka luule, poeesia (kr poiesis), mida ju ometi lääne kultuuris on muistseimatest aegadest peale tuntud? Miks hakkab just omakeelsest-emakeelsest kirjandusest (kui kirjandusest) ja luulest selle südamikuna hiliskeskajast peale järjest enam ilmuma naise, traditsioonilise „teise” hääl, mis hakkab segama pikki sajandeid valitsenud ajaloolist mehemonoloogi, võimu ametlikku keelt – heaks näiteks KKA I-s paavst Innocentius III sapised rünnakud looduse vastu traktaadis „Inimolu viletsusest” (katkendi tlk Marju Lepajõe)? Miks ei ole poeesia XX sajandi lõpu sotsiologistliku teoorialaine kiuste maailma vaimuloomes välja surnud? Miks püsib luuleline kujundikeel maailmakirjanduse mõõtmesse küündiva uusimagi fiktsionaalproosa südamikus? 
Nende küsimuste üle olekski koostajal vaja pikemalt aru pidada, enne kui sisuliselt väga kiiduväärt tööd kirjandusantoloogiate kokkupanijana jätkata. KKA I kaaneümbrise tagalakal on (lähi)tulevikus ilmuvana välja kuulutatud „Keskaja kirjanduse antoloogia II. Rahvakeelne kirjandus”, koostaja Marek Tamm. Jääme seda suure huviga ootama. Aga ka termini „rahvakeelne” üle võiks juba ette veel aru pidada: ehk ei tuleks kinni jääda keskajal ja renessansiski laialt kasutusel olnud terminisse? Hiliskeskajal vormusid tänapäeva Euroopa rahvused ja küpsesid nende emakeeled. Missuguse esteetilis-tunnetusliku peenuse mõnigi „rahvakeel” varakult võis saavutada, seda tõendab kujukalt itaalia poeetide dolce stil nuovo ehk uus mahe stiil XIII sajandi lõpupoole. Vahetuks eelmänguks oli Provence’i trubaduuride teadlik vormi-otsing ja -uuendus juba sajand varem.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming