Nõukogude hipi võluvaibal Kesk-Aasias

Jaanus Kulli

Vladimir Wiedemann, Püha kaljukitse radadel. Nõukogude hipide rännakud Kesk-Aasias. Tõlkinud Valdek Kiiver, toimetanud Jaakko Hallas, Terje Toomistu eessõna. Illustratsioonid ja kujunduse teinud Silver Sikk. Petrone Print, 2013. 270 lk. Oli vist 1971. aasta suvi, kui me koos pinginaabriga, kel oli kitarr paelaga kaelas, paljajalu Võsu vahet jõlkusime. Olime lõpetanud just kaheksanda klassi. Nüüd oli suvi, suur vabadus ja meist oli enda arvates saanud hipid.

Selle kunagise kogemuse tõttu avasin suure põnevusega raamatu, kust lootsin leida selle raudeesriide taha jäänud nõukaaegse hipikultuuri, mida meie isehakanud hipidena tegelikult isegi ei nuusutanud. Rääkimata siis mõnuainete nuusutamisest ja rännakutest Kesk-Aasiasse, kuhu Vladimir Wiedemann viib meid oma raamatus.
Esimesena võtab autor meid kaasa Tadžikistani ja selle pealinna Dušanbesse. Nii kui ta selle linna imedesse sukeldub, saab lugeja kamaluga kaasa võõraid sõnu, nagu šala (kanep), kasjakk (kanepiga topitud pabeross), lepjoška (kakuke või pannkook), tšaihanaa (teemaja). Siintoodud on vaid esimesed ettejuhtuvad ja osa neist tuleb lahterdada slängi alla. Osa on saanud tõlke kohe sõna järel või joone all, suurema osa leiab aga raamatu lõpus sõnaseletuste alt, mis teeb nende jälgimise mõnevõrra raskemaks. Enamasti saab autori kirjelduse järgi siiski aimu, millega tegemist.
Sama hasartselt kui autor pikib teksti võõrkeelseid sõnu, islami, hindusimi ja budismiga lahutamatult seotud terminoloogiat, tsiteerib ta nende usunditega seotud ajaloolisi isikuid, õpetlasi, müstikuid, okultiste jne. Kõik see võtab nendes usundites ja õpetustes mitte eriti kodus lugejal silme eest kirjuks.
Niisama kergelt kui Wiedemann teeb lugejale ekskursse islami või budismi ajalukku ning nendest usunditest lähtuvatesse loendamatutesse legendidesse, rändab ta mööda Kesk-Aasiat ühest paigast, ühest linnast, ühest kišlakist teise –
justkui võluvaibaga, kuigi on teada, kui keeruline oli vene ajal reisida. Transport oli küll suhteliselt odav, kuid pileteid lennukile või bussile peaaegu võimatu saada. Näiteks Toivo Tootseni reisi
raamatut „Kott seljas ümber „kodumaa”” (2013), kus on muu hulgas juttu vendade Tootsenite seiklustest sealsamas Kesk-Aasia avarustes, läbib pidev sõidupiletite hankimise probleem. Wiedemannil on need aga justkui tagataskust võtta: „… istusime Moskva-Dušanbe rongi, ostsime tee peale kaasa jäätist ja sõit läks kagu suunas” (lk 68). Paraku pole raamatus sellest juttu, kuidas neid hangiti, aga oleks olnud huvitav teada, sest ega autor ju pidevalt häälega sõitnud. Tõsi, korra annab autor seoses Dušanbes asutatud joogide kommuuni ühe liikmega ka selgituse: „Nadja peamiseks väärtuseks olid aga tema sidemed Aerofloti kassas. See vabastas peavalust seista lugematuid kurnavaid tunde lennupiletite sabas”
(lk 108).
Isegi sõrme nipsutamata näikse raamatu autori ees kas siis üksi või seltskonnaga ringi rännates lahenduvat ka ööbimis- ja toitlustusprobleemid. „Rõõmsad karjused söötsid meid jalamaid kaelani täis ja panid ette jääda öömajale [—]. Ma mõtlesin – tõepoolest, miks mitte jääda. Täielik ülalpidamine ja pidu iga öö, päevasel ajal aga meilt ju keegi paastust kinnipidamist ei nõudnud. Ühesõnaga, jäime sellesse farmi ligi nädalaks” (lk 57).
Tõsi, ega Wiedemann ise just vaesemate hipide killast olnud. Nähtavasti sama palju kui ta veres voolab idamaade uurija ja ajaloohuvilise verd, voolab seal ka ärihai verd. Selle tõenduseks on kas või Stalini kipsbareljeefidega äritsemine, rääkimata koraani põrandaalusest trükkimisest Tallinnas ja hiljem pühakirjade tohutu vaheltkasuga mahamüümisest Kesk-Aasias. Wiedemanni äri oli uskumatult julge ja tema haare lai: „Kõige aktiivsemal perioodil töötasid mul Tallinnas peatumatult nii paljundusmasinad kui raamatuköitjad. Peale koraani kuulusid toodangu sortimenti araabiakeelsed jutustuste kogumikud prohveti elust ja pärsiakeelsed palveraamatud [—]ja veel terve rida õppematerjale põrandaaluste religioossete koolide tarbeks, mille võrk tegutses kogu nõukogude Kesk-Aasia territooriumil. Erikullerid viisid valmis kirjanduse Eestist Tadžikimaale, kus see omakorda laiali jaotati” (lk 93). Kui suure summa hipist Wiedemann selle äriga tasku pistis, ta paraku vaikib, aga küllap tasus risk ennast ära (seda enam, et koraane trükiti Tallinnas lausa KGB peamajas) ja tagas laheda rantjee-elu. Piletite hankimist võiski hõlbustada see, kui kassaluugi taha rändas teatud summa. Ja ega ka kanepit tänaval niisama ilusate silmade eest kingitud –
küllap tuli sedagi osta isegi sõprade käest.
Kanepiga seoses üks huvitav tähelepanek. Rännakud mööda mägesid vahelduvad loomulikult puhkehetkedega, mis tähendavad tihti mediteerimisseansse, milles oli oma osa kanepil. Nii mõnigi kord tunneb autor, et on „ennast täiesti segi suitsetanud” (lk 42). Seejuures on imetlusväärne, kui täpseid seiku ja fakte ühest või teisest rännakust ta sellele vaatamata mäletab. Autor oleks justkui kõikide oma reiside vältel pidanud piinliku täpsusega päevikut, aga jällegi pole raamatus sellele ühtegi vihjet, vaid korra on mainitud märkmikku. Üks juhuslikult valitud lõik: „Laskunud mäetipult alla, läksime pool tundi piki jõge [—]. Kohas, kus mõlemad jõesängid ühinesid, leidsime otse vee äärest pehme, suurte puude, rohu ja samblaga kaetud välu, suurusega umbes 50×20 m. Maapind oli siin paksult kaetud Kreeka pähklitega. Vees, otse kalda ääres, oli mitu head siledat kivi, kus võis teha aasanaid (asend joogas – J. K.) ja praanajaamat (hingamisharjutus – J. K.) või lihtsalt päikest võtta” (lk 56).
Veel üks tähelepanek. Mägedes rändamine nõuab tõsise ettevalmistuse kõrval ka tõsist varustust, millel autor samuti pole võtnud vaevaks kui vist olmelisel seigal pikemalt peatuda, justkui lendaks ta tõepoolest mööda mägesid ja kurusid võluvaibal ringi. Mõnikord on seltskonnal peale hädatarviliku kaasas lausa luksusena mõjuv magnetofon ja kõrvaklapid (lk 54).
Niisama värvikad, kui on Wiedemanni rännakud mööda Tadžikistani ja tema erudeeritud ekskursid Kesk-Aasia regiooni ajalukku ja usunditesse, on ka tema reisikaaslased, sõbrad ja sõprade sõbrad, keda kõiki saab raamatu lõpuks samuti sedavõrd palju, et võtab silme ees kirjuks. Kahtlemata on arvukatest tegelastest üks värvikamaid kujusid Kalandar. Sama värvikas on tema Dušanbe korter, mida ka kommuuniks kutsutakse ning mis on kohaliku miilitsa ja hullumaja tohtrite pideva valve all. Sellegipoolest sündis seal uskumatuid lugusid nii inimestega, kes korterisse olid sisse kirjutatud, kui ka nende hordidega, kes sealt iga päev läbi jalutasid. Mitte vähem värvikas ei olnud selle Clara Zetkini tänaval tegutsenud kommuuni ajalugu, mille kulminatsiooni kirjeldab raamatus justkui omaette novellett: „Sel hooajal kavatses ta muuta oma korteri tiigiks, milles õitsevad lootosed. Selleks otsustas ta katta põranda ja seinad keraamiliste plaatidega, et elamine hiljem vett täis lasta – kas või ainult pahkluuni –, ja lebada ise teed juures ja kasjakki suitsetades toa keskele jäetud spetsiaalsel saarekesel spetsiaalsesse tünni istutatud palmi all. Veepinda pidid katma õitsvad lootosed ja vees ujuma kuldkalad“ (lk 203). Mõeldud, tehtud, võtab seltskond korteris ette remondi, mille tulemus on kirjas mõned lõigud allpool.
Kokkuvõtteks võib öelda, et silmaringi avardajana, eriti mis puudutab Kesk-Aasia ja sellega paiknevate piirkondade usundite ajalugu, traditsioone ja kombeid, on „Püha Kaljukitse radadel” igati väärt lugemine. Mis puudutab aga Nõukogude hipikultuuri, millele selle alapealkiri justkui viitaks, siis sõna „hipi” tundus kogu selle värvika seltskonna puhul millegipärast võõrkehana. Arusaadav, et sõna „hipi” ei pea tähendama ega tähendagi ainult pilves lendlevat lillelast, kes tankitorude otsa õisi topib, kuid need Vladimir Wiedemanni kaasteelised, kes esimesel võimalusel ennast kanepist pilve tõmbasid, lahterduvad minu arvates pigem vagabundideks ja teisitimõtlejateks. See pole hinnang, vaid pigem empiiriline tundmus. Ega narkootiliste ainete manustamine ühest või teisest otsekohe hipit teinud, nii olnuks ju terve Dušanbe kui hipide koloonia: „Liikusime väikse seltskonnaga mööda laia valgustatud tänavat. „Vovtšik,” lausus Vares, „vaata enda ümber. Enamik inimesi, keda sa siin näed, on ju end pilve suitsetanud” (lk 19).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming