Visa hing Kilingi-Nõmmelt ja totakuse diskursus

Kaupo Meiel

(:)kivisildnik, Aarne Anmann, Visa hing Kilingi-Nõmmelt. Legendi sünd. Toimetanud Triin Marjapuu. Kujundanud Matthias Sildnik. Jumalikud Ilmutused, 2013. 201 lk. (:)kivisildnik, Aarne Anmann, Visa hing Kilingi-Nõmmelt ja Karlova inimsööjad. Toimetanud Triin Marjapuu. Kujundanud Matthias Sildnik. Jumalikud Ilmutused, 2013. 204 lk.Maailmas leidub palju totakaid raamatuid. Enamasti on totakus totakas tahtmatult, aga teinekord on totakus tahtlik ja hästi tempereeritud nagu Bachi klaver, mille keeltega saab inimese nii kiiresti ära kägistada, et too ei jõua silmagi pilgutada.(:)kivisildniku ja Aarne Anmanni praeguseks teise osani jõudnud raamatusarjas „Visa hing Kilingi-Nõmmelt” on kasutatud totakuse esteetikat täiesti teadlikult, arendades seda jõudumööda väga suurel kiirusel väga suurel hulgal väga kõrgetesse kõrgustesse.

Kodumaise sopakirjanduse verstaposti esimesed köited on valminud paari hingetõmbega ja seetõttu kenasti üheskoos loetavad ja hoomatavad. Alustada võib ükskõik kummast. Kiiremal lugejal võtab üks köide aega bussireisi Tallinnast Pärnusse ja teine Pärnust Tallinnasse. Veidi aeglasem lugeja suudab nende teoste abil meeldejäävaks teha marsruudid Tallinn-Tartu ja Tartu-Tallinn. Kui kurseerida pealinna ja Tartu või pealinna ja Pärnu vahel, lisandub „Visa hinge” lugemisele kultuurilooline ja sportlik aspekt, sest emmas-kummas linnas saab jalutada raamatutes kirjeldatud paigus. Kui aega rohkem, võib modernse sopakirjanduse palverändur külastada ka Kilingi-Nõmmet Pärnu ja Tartu vahel. Kui aega ja tahtmist veelgi, võib suunduda Valka, mille äärmiselt täpseid kirjeldusi sisaldab „Visa hinge” esimene raamat.
Kahepeale on raamatuid palju kirjutatud: Ilf ja Petrov, vennad Strugatskid, Goncourt’id jne. Kui eelnimetatute koostöö tulemus oli ühtlane ja osaautorite käekirjad vaevu eristatavad, siis „Visa hinge” puhul on vahe väga selge. Vaheldumisi esinevad visa hinge ehk Paul Pajose (teises köites vahetab ta nime Paul Pangaks) mõtisklevad sisemonoloogid tegevust kiiremini edasi kandvate vestluste, faktide ja muu vajalikuga peatükkidega. Ilmselgelt on esimeste taga (:)kivisildnik ja teiste taga Anmann. Tehniline kvaliteet on seetõttu märgatavalt ebaühtlane, sest (:)kivisildniku jutustavad ja fantaasiarikkad peatükid on Anmanni tegevustiinematest peajagu üle, kuid tervik püsib sellest hoolimata koos. Kui rütmiga ära harjuda, siis mõjub isegi mannetu ja kunstlik dialoog kohasena, seda enam, et ei lase Pajose/Panga mõtisklustel seksuaal- või unenäomaagia üle ning niisama filosofeerimistel ja kirjeldustel tüütuks minna. Olgu need nii head kui tahes, väga pikalt neid järjest välja ei kannataks. Üks vahva näide koostööst leidub teises köites, kus tekib segadus Mürgi, Purgi ja Saha nimega – teine autor võtab järje üle ning keerutab stiilselt olukorrast välja.
Üks „Visa hinge” irriteerivamaid võtteid on Eesti kultuurirahva pärisnimede kasutamine tegelaste nimedena. Raamatust käivad läbi Anzori Barkalaja, Mehis Heinsaar, Tõnis Kahu, Märt-Matis Lill, Rein Lang jt. Esineb isegi firmanimi YaNaTom. Kõik need pole muidugi need päris Langid ja Barkalajad ja Kahud, aga mine tea. Näiteks: „Kummaline on see, et väljaspool seksuaalmaagia riitusi olen ma Tõnis Kahu kohanud ainult ühe korra, mitu aastakümmet hiljem Tallinna Linnahallis Lou Reedi kontserdil, kus ta vestles kirglikult tulevase rokkstaar Maria Minervaga, kes oli siis veel lihtsurelik ja kunstiakadeemia tudeng” („Visa hing” I, lk 146–147).
Ega neist kahest raamatust midagi täpsemat meelde ei jää, kuid hea tuju ja elamus puhtast lugemisrõõmust on kindlustatud, välja arvatud juhul, kui lugejateks need inimesed, kes on juba huvi tundnud, kas oleks võimalik „Visa hinge” keelustada.
Omal veidral moel, hoolimata veristest sündmustest ja vulgaarsetest mõttearendustest, on „Visa hing”, eriti selle teine köide, leebe. Panga õhkamine Ithaka ja tema mälestuse järele on ootamatult südamlik ning kirjeldus mustast ja siledast hauakivist, millele leinaja iga kord kriidiga uue epitaafi kirjutab, nii armas, et pisarad hakkavad tilkuma. Õrn ja rõve, kui tsiteerida Matti Mogučit.
Praegu veel kaheosalise seeria autoritel on teksti luues ilmselgelt olnud suur rõõm sees ja hoog peal ning seda tajub lugejagi. Kirjutaja pole kirjutades kannatanud ja kannatama ei pea lugedes lugejagi. Totakusest sai vabadus ja kunst ja lihtne rõõm lihtsas elus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht