Kuidas meie lastekirjanduses asjad käivad?

Jaanika Palm

Mullu sai 2012. aasta mitmekülgset ja harali hoidvat lastekirjandust võrreldud toitva ja tummise köögiviljasupi ning värvikirevalt lustliku karnevaliga.* 2013. aasta kodumaise laste- ja noortekirjanduse riiul pole hõredamalt täidetud. Eesti Lastekirjanduse Keskuse esialgsetel andmetel ilmus meil algupärast laste ilukirjandust 129 nimetust. Esmatrükke oli 94, millest luulet 11 ja proosat 83 raamatu jagu. Võrreldes 2012. aastaga (ilukirjandust 109, esmatrükke 75, sealhulgas luulet 10, proosat 65), on arvud pisut suuremad. Kas aga meie lastekirjanduse arvuline tõus kajastub ka selle sisus? Saamaks aimu, kuidas meie lastekirjanduses asjad käivad, piilugem selle muljetavaldava arvu lasteraamatute enamasti värvikirevate ja kõvade kaante vahele.

Esmavaatlusel torkab silma, et kui nimetuste arv ka kasvab, on teosed üha õhemad. Pildi ja kujunduse osakaal suureneb aasta-aastalt, tähemärkide arv teose kohta aga väheneb. Osaliselt on see tingitud lastekirjanike huvi nihkumisest algkoolilastelt lasteaialastele ja mudilastele. Pikemaid mõttearendusi leiab meie värskest lastekirjandusest harva.

Üha suurema osa lastekirjanduse kogumahust moodustab amatöör­­kirjandus, mis jõuab lugejateni ilma kirjastuste asjatundlike nõuannete ja kriitilise toimetamiseta. Nii mõnelgi sellisel puhul on abistanud ka Hooandja (Mikk Pärnits, Andres Aarik), kuid enamasti on raamatud välja antud iseenda tarkusest ja oma vahenditega.

Kõige produktiivsemad lastekirjanikud Heljo Mänd, Ilmar Tomusk ja Kaie Ilves avaldasid aasta jooksul kolm esmatrükki. Kaks uudisteost ilmus Aino Perviku, Leelo Tungla, Piret Raua, Reeli Reinausi ja Markus Saksatamme sulest. Rohke avaldamine ei taga alati kõrget taset, kuid leidub kirjanikke, kes pakuvad lastele ka palju avaldades köitvaid teoseid. Mullustest lastekirjanduses debüteerijaist avaldasid muljet Anti Saar, Kristel Leesmend, Helen Käit ja Elo-Maria Roots, kellelt ootan kindlasti püsivamat kannakinnitust ja uusi teoseid.

Lasteluule poolest polnud aasta 2013 kuigi helde. Ilmusid küll kordustrükid nii lasteluule klassikute (Ernst Enno, Reinhold Kamsen, Manivald Kesamaa jt) kui ka nüüdisautorite sulest (Olivia Saar, Jaanus Vaiksoo). Juubilar Ellen Niidul ilmus koondkogu „Mänguvesi”, mis on mõtteline järg kogule „Taeva võti” (2012). Samuti avaldasid kogu kaks teist mullust auväärset juubilari Hando Runnel („Põrsapõli”) ja Lehte Hainsalu („Tuttuus titt”).

Esmatrükkidest hakkab silma Aapo Ilvese, Jaan Pehki, Contra ja Alar Pikkoraineni teine ühine väljaanne „Isa sokk on ufonaut”. Kogu on paraku ebaühtlane: parimatel juhtudel on luuletused värsked, uudse vaatenurgaga ja vaimukad, kuid nende kõrval on ka küündimatuid või ebasobivaid värsse. Samuti on kahetsusväärne, et raamatus puuduvad sõnaseletused. Kui paljud meist ikka teavad, mida tähendab näiteks võrukeelne mudsu? Vahemärkuse korras olgu öeldud, et kirjanikud hindavad üle ka meie laste vene ja ladina keele oskust – võõrkeelsed väljendid on jäetud sageli tõlkimata, selgitamisest rääkimata.

Selle aasta lasteluule tippkogu Leelo Tungla „Porgand töötab porgandina” on värskendav ja lummav nii teksti kui pildi poolest (illustreerinud Regina Lukk-Toompere). Värsikogu sisaldab palju vahvaid looma- ja loodusluuletusi, meeldejäävad ja vaimukad on ka lastest rääkivad palad. Kuigi luuletaja on lastele kirjutanud juba aastakümneid, leiab ta ikka uusi teemasid ja vaatenurki.

Lasteproosas süvenesid viimaste aastate suundumused. Enamik esmatrükkidest on mõeldud mudilastele –
neil pole põhjust kirjavara vähesuse või üksluisuse üle kurta. Eesti ainuke spetsiaalselt lugema õppivatele lastele mõeldud sari „Loen ise! ” sai täiendust mitme põneva teosega: Epp Annuse „Uku ja kaelkirjak” ning „Auto ja põder”, Kristiina Kassi „Unelinnu pesa” ja Aino Perviku „Jänes keedab suppi”. Aino Pervikul ilmus teinegi märkimisväärne väikelasteraamat, nimelt „Väike valge pilvelammas, kes läks läbi vikerkaare”. Kätlin Vainola „Lift” on lahe lugu ühe maja huvitavatest elanikest ja neid siduvast liftist. Mitmeid omanäolise elutunnetuse ja eetilise hoiakuga lasteraamatuid avaldanud Juhani Püttsepa „Tsss … Kuula! ” räägib väikesest poisist, kes elab linnakära keskel, kuid igatseb vaiksete ja köitvate loodushäälte rüppe. Piret Raua pildiraamatus „Roosi tahab lennata” arutletakse väikelastele sobivas vormis põlvnemise, esivanemate päranduse ning iseendaks saamise ja unistuste täitmise teemadel.

Mitu lastekirjanikku nautis muinasjutu postmodernselt ja õõnestavalt taasesitamist või muul kombel kasutamist. Näiteks Andrus Kiviräha „Konna musi” pajatab lennukiga kingitusejahilt naasva jõuluvana kingikotist metsa kukkunud muinasjuturaamatutest ja nende tekitatud segadusest. Muinasjuttudest tuttavaid motiive ümber pöörates on saanud kirjanik värske ja köitvalt humoorika loo. Markus Saksatamm jutustab üsna mitmel korral muinasjutte ümber vaatepunkti muutes („Kass ja kinopilet”), Peep Ehasalu aga vahetab muinasjuttudes kesksel kohal tüdruktegelased poiste vastu („Printsid poisid”). Parematel juhtudel on kukkunud selline taaskasutus vaimukalt ja värskelt välja.

Mullust mudilaskirjandust käsitledes ei saa mööda minna Indrek Kofi raamatust „Kui ma oleksin vanaisa”. See on küll tugevalt Éva Janikovszky mõjuline, kuid siiski omanäoline ja nauditav tekst, kus lapselik fantaasia on segunenud südamlikkuse ja tundeküllaste mälestustega oma vanaisast. Sümpaatne on, et kirjanik usaldab laste kirjanduslikku vastuvõtuvõimet: Koff tõestab, et mudilastele sobib lineaarse jutustamislaadi kõrval ka teksti assotsiatiivne ja tunnetel põhinev esitamine.

Väikelasteraamatu köitvuse ja edu saladus on kahtlemata kunstniku ja kirjaniku koostöö, ühine arusaam, milline üks hea lasteraamat olema peab. Aidi Valliku „Roosi ja emme” on tekstilt suurepärane: huvitavad nüansid, pisut nalja, igapäevaelu ja südamlikku toetavat õpetust. Paraku kahandab raamatu väärtust tublisti kujundus. Tekst on esitatud trükitähtedes, näidates soovi lugejatena ka algajaid meeles pidada, kuid tekstile valitud peenemustriline taust pole algajale lugejale kindlasti sobivaim. Juba kogenud lugejalgi kipuvad pärast mõningast teose nautimist silmad kirvendama.

Epp Petrone „Jassi pass” sarnaneb Aidi Valliku raamatuga nii mõneski mõttes (peategelase vanus, ühiskonna valupunktidele viitamine jm), kuid veel enam näen peategelases sarnasust Ellen Niidu mõtliku ja lüürilise Pille-Riiniga. Jass on kuueaastane, ta elab ema ja isaga väikeses linnas. Kuna isa kaotab kodukohas töö ja on sunnitud ajutiselt välismaale tööle ja elama minema, jääb Jass emaga kahekesi. Isata elamine vaevab poissi. Ta igatseb maailma, kus rahal poleks nii suurt tähtsust – autori maailmanägemise viis äratab poolehoidu. Võrreldes Petrone varasemate raamatute täiskasvanutega, on siin kujutatud vanemad elulisemad. Ema näiteks pole nii perfektne, vaid märksa realistlikum. Ta on küll mõistev ja tunneb lapse hingeelu, kuid vahel lubatakse tal olla ka kurb ja ärritatud – ta on üks eriline tavainimene.

Lastekirjandusliku debüüdi teinud Kristel Leesmend näitab jutukogus „Lumi” sümpaatselt ja veenvalt, kui oluline on lapsele suur toetusring. Igaühel, nii emal, isal kui ka tädil, on Lumi elus asendamatu roll. Raamatuga sobivad kokku nii napid värvivaesed illustratsioonid kui kujundus, mis omakorda tõstab teose esile üldisest kirevast virvarrist.

Mulluse lastekirjanduse realistliku osa üheks tähelepanuväärsemaks saavutuseks on debütant Anti Saare „Kuidas meil asjad käivad”. Raamatus on keskendutud lasteaias käivale Vasselile ja tema perele. Anti Saare teos hoiab vallatult harali, ergutab fantaasiat ja tekitab allusioone. Sõnastus meenutab vahetut mõtlemist ning on lapselähedane ja lihtne, sagedased pöördumised lugeja poole ja lapse mõttemaailma hea tunnetamine haaravad kaasa. Raamat kombib köitvalt lastekirjanduse piire: nii mõnegi konservatiivsema täiskasvanu võib panna õhku ahmima peatükk, kus Vassel annab aru, kuidas neil tülitsetakse, ehk tundub lasteraamatu kohta liiga julm ka lugu seatapust. Teos pälvis mullu Eesti Lastekirjanduse Keskuse Aasta Rosina auhinna.

Reeli Reinausi „Detektiiv Triibik loomaaias” on põnev seikluslugu, kus varguste lahendamise kõrval arutatakse ka soorollide küsimusi. Tegemist on mullustest lasteraamatutest ainsaga, mida võiks mingilgi määral ja suurte reservatsioonidega nimetada ka loomajutuks, kuna tegevus toimub vahetevahel ka loomaias. Realistlikest loomajuttudest, mis aitaksid lapsel loomi näha oma tunnete, mõtete ja soovidega elusolenditena, on meil suur puudus käes. Ehk võib muu seas ka siit pisut looduse ja loomade suunalise julmuse tagamaid otsida?

Teine praktiliselt käsitlemata teema mulluses, aga ka üsna mitme viimase aasta lastekirjanduses on kool. Reeli Reinaus puudutab seda küll pisut, kuid Valeria Räniku dokumentaaljutustuse „Ülejõel, Kassilaiu pealinnas” teises raamatus tõuseb kool ja seal valitsev vägivald üheks olulisemaks teemaks. Probleemi käsitletakse tõrjutud vendade vaatenurgast.

Kergemat ja meelelahutuslikumat lugemist pakuvad kaks nüüdislastekirjanduse menukamat krimilugude sarja, mis mullu said uued osad. Ilmar Tomuski Kribu ja Krabu lood jätkusid raamatutega „Kriminaalne koolipapa” ja „Kriminaalsed viineripirukad”ning Mika Keräneni Supilinna lood said järje teosega „Professor Must”.

Mulluses laste fantaasiakirjanduses ilmneb üsna tihti arusaam, et köitva fantaasiaraamatu saab siis, kui võimalikult jaburat juttu ajada ning iga hinna eest vältida läbivat lugu ja loogikat. Õnneks on ka kandvamaid raamatuid. Piret Raua „Teistmoodi printsessilood” on autori seniste teostega võrreldes heas mõttes õpetlikum. Nii hoiatabki autor malbel, peidetud kombel väikesi lugejaid näiteks edevuse ning vaid välimuse järgi otsustamise eest. Esiletõstmist leiab julgus olla selline, nagu oled. Kuigi kohtame ka traditsioonilisema loomusega printsesse, keda iseloomustavad passiivsus ja printsiootus, on sellele tasakaaluks piisavalt hakkajaid, oma elu ise juhtivaid printsesse.

Läbivamat ja laiapõhjalisemat fantaasialugu on püüdnud luua debütant Helen Käit. Tema „Janne ja Joosepi” sarja esimene osa „Lohe needus” pajatab õest ja vennast, kes leiavad võluraamatu, mis saadab lapsed muinasjutumaale. Sealsed elanikud, kelle hulgas on nii inimesi kui ka ebatavalisi olendeid, näevad lapsi kohutava lohe ikke alt vabastajatena. Enne kui lahingud alata saavad, tuleb aga võluraamatut kasutama õppida.

Paraku pole mulluste raamatute hulgas midagi, mis huvitaks kümneaastastest vanemaid lapsi, kes veel noortele mõeldud teoseid ei loe. Ilmselt ei inspireeri see eagrupp meie lastekirjanikke kuigivõrd.

Noorteproosas näeb aga mitmed huvitavaid muutusi, millest märgatavaim on mujal maailmas jõulisemalt esindatud olnud nn nišistumine. Meie noorteraamatutes kujutatud noored ja nende probleemid on olnud sageli äravahetamiseni sarnased, kuid nüüd on sellesse homogeense massina käsitlemisse löödud esimesed mõrad. Marian Suitso põimib „Hobusehulludes” identiteediotsingutega tüdruku armastuse looduse ja loomade, eriti hobuste ja ratsutamise vastu. Hugo Vaheri „Skvotterid” on majahõivamise lugu. Realistlike noortelugude seast paistab silma ka Kaja Sepa „Hetk enne homset”, kus muu seas süüvitakse ka nüüdisühiskonna ja meedia suhetesse. Filosoofilisema lähenemisega on debütant Elo-Maria Rootsi mahukas „Vaimude jaam”. Kasvatusteadusi õppinud autor põimib oskuslikult noore neiu eneseleidmise ja kasvamise loo kasvatusteooriate plusside ja miinustega.

Noortekirjanduse fantaasiasuunal kirjutatakse küll aasta-aastalt rohkem (Kiiri Saar, Heidi Raba, Airika Harrik), kuid need raamatud jäävad eelmainituile nii kirjutamisoskuselt kui köitva ja uudse sündmustiku ning tegelaskujude poolest alla.

Peale esmatrükkide ilmus mullu rohkelt omamaise lastekirjanduse klassika kordustrükke (Eno Raua, Ellen Niidu, Aino Perviku teosed) ja iseseisvuse taastamise järgse aja menukite (nt Kristiina Kassi teoste) uustrükke. Millised mullustest esmatrükkidest jõuavad kordustrükkideni ja saavad kapsa austava tiitli osaliseks, näitab ainult aeg.

Artikli aluseks on 5. märtsil Eesti Lastekirjanduse Keskuse aastakoosolekul peetud ettekanne.

* Jaanika Palm, Karneval ja köögiviljasupp: eesti lastekirjandus aastal 2012. – Sirp 8. III 2013.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming