P. I. Filimonov: „Ei ole elu nii tõsine, nagu eile olen kirjutanud.”

Anti Saar

Veidi pärast romaani „Thalassa! Thalassa!”, mille eest P. I. Filimonov on värskelt nimetatud Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali vabaauhinna nominendiks, ilmus tema novellikogu „Nekroloogide kirjutamise oskus”.

Anti Saar: Kuidas kirjutad novelli? Käib see alati ühtemoodi? Kui palju see aega võtab? Kas haudud kaua, kas viimistled pikalt? Kas oled pigem impulsiivne või kaalutlev kirjutaja?
P. I. Filimonov: See ei käi kindlasti ühtemoodi, vaid oleneb asjast. Mõnikord ma haudun küll kaua, mõnikord mitte. Igatahes ma mõtlen tehnikale küll, enne novelli alustamist, aga lõppkokkuvõttes pean ütlema, et kirjutan nii, kuidas läheb. Ja enamasti ta läheb. Kui ei lähe, siis … siis kirjutan ikka. 
Saar: Impulsiivsemad lood ilmselt ei hüüa tulles. Kas kirjutamine siis ka kuidagi elu segama hakkab?
Filimonov: Otseselt mitte. Kui peas on mingisugune kinnisidee või kinnisteema – nagu mul just parasjagu üks on – , siis et jõuda selle idee õige elluviimiseni, võin ma teha nii, et istun kodus arvuti taha ja kirjutan mitu tundi järjest (mitu tähendab minu puhul kaks-kolm). Aga kui seda ideed ei ole, siis kirjutan päevast päeva, iga päev mõne lehekülje või pool lehekülge – sellest sõltub ainult lõpptulemuse valmimise kiirus.
Saar: Aga lõpptulemuse stiil või rütm või meeleolu? Kas see sellest ei sõltu? Ise kahtlustan küll, et sõltub.
Filimonov: Sõltub küll, jah, aga see tuleb kuidagi jooksvalt peale, nii et mina saan seda küll kuigivõrd määrata, aga mitte täiesti teadlikult.
Saar: Aga ühtegi päeva sul ilma reata ei möödu?
Filimonov: Möödub ikka! Kuigi viimasel ajal tuleb tellimusi üha rohkem ja rohkem. Ja mina olen selline inimene, kes ei saa keelduda. Kui küsitakse, kas kirjutad meile mingi asja, siis kes ma muidu olen, kui ei kirjuta. Ma olengi kirjanik ja eks ma siis kirjutan.
Saar: Sellisel juhul võib äkki oletada midagi teistpidist: kui kirjutamine ei sega elamist, siis võib-olla elamine segab kirjutamist?
Filimonov: See on paraku nii, jah – suurel määral. Ja see ei ole hea, sest mu elukaaslane kannatab minu kirjutamise tõttu ja kodu remont seisab minu kirjutamise taga. Paar päeva tagasi, kui elukaaslane leppis kokku mingisuguse uue raudukse paigaldamise, siis mina istusin parasjagu arvuti taga ja toksisin. Tema ütleb, et reedel tuleb üks mees meile uut ust panema. Mina ütlen, et okei, las ta tuleb. Tema ütleb, et tahab, et mees temaga räägiks. Mina siis hakkan otsima seda meest meie korterist –
kus ta on? – ja ei leiagi.
Saar: Ei tea, kas seda uksepaigaldajat on siis vaja kuidagi juhendada – ta peaks ju ise selle ukseaugu üles leidma?
Filimonov: Ma väga loodan seda küll, jah.
Saar: Oletan, et novellid on kirjutatud väga erineva tempo või sammuga – küllap ka erinevatel aegadel, sest sedagi on kogumikust aimata …
Filimonov: Väga erinevatel aegadel tõesti.
Saar: Seda on huvitav teada. Oleks huvitav ka nende kirjutamisjärjekorda tuvastada üritada – näiteks kihlveo peale.
Filimonov: Kindlasti, mul on väga hästi meeles, mis oli kõige esimene lugu selles raamatus …
Saar: Ja mis see siis oli?
Filimonov: Aga mis sina arvad?
Saar: Kõige esimene? Ma teeks oma panuse vist novellile „Another Form Of Boredom Advertised as Poetry” („Igavuse teine kuju, mida reklaamitakse luulena” – toim.).
Filimonov: Ja võit on sinu!
Saar: Ongi nii? Super! Sellisel juhul on põhjust õnnitleda ka sind, Filimonov, sest minu hinnangul on aastad sulle teinud head.
Filimonov: Rõõm kuulda.
Saar: Aga kui ikkagi rääkida kirjutamise taktist, siis ma oletan, et midagi ei saa sündida pika kudemise peale või pikalt mõlgutades. Alustan kusagilt keskelt, sest novelli „Üheksakümmend Kaheksa Protsenti” puhul polegi erilist vahet, kust alustada – loo põhiosaks on üksainus pikk lause: „… nii et las olla pealegi nii, särk pükste peal, esimene ja viimane nööp lahti, krae üleval, kergelt jalgu järgi vedades, tundes enesel väljamõeldud pilke – sest lõppude lõpuks, kes ikka hakkab jälgima kõige tavalisema üheksakorruselise maja katust, kui asi ei toimu suvel ja selle peal pole paljaid naabritüdrukuid, kes seal päevitavad, sest nad ei viitsi loksuda tuubil täis bussis randa, kuid ka sellepärast, et nad on teadlikud, et naabermaja pööningult jälgivad neid kiiresti ja raskelt hingates vaheldumisi pensionär Loktev ja abiturient Murtazajev, mitte keegi ei hakka, kuid kindlasti tuleb teha sisemiselt nägu, et hakkavad, ja mitte üksnes et hakkavad, vaid et jah, ka praegu jälgivad, keegi ikka, olgu või seesama Murtazajev, kuigi parem, määratult parem oleks, kui need oleksid needsamad paljad naabritüdrukud – no ja seda me teesklemegi;
suitsetada, seistes keset katust ja seirates pilguga kummalisi tähti НПВСО vastasasuva maja soklil, kajakaid, kes viskuvad sinisesse taevasse nagu peadpööritavad Ameerika mäed, jalad laialt harkis, nagu ebaloomulikult reipa naisehäälega käsutati impeeriumiaegse lapsepõlve päevadel, „õlgade laiuselt”, just nii, ja heites pea natuke taha, hästi natukene, et kogemata mitte kaotada tasakaalu, ja seista nii, kallutatuna taha, ja suitsetada sinisesse taevasse – sümboliseerides, või no mida-mida, mis jamps, mida iganes sümboliseerimata, ära on tüüdanud kogu aeg midagi sümboliseerida, ja ei olegi mitte kunagi mitte midagi sümboliseerinud, lihtsalt, niisama elasin, aga igasugused ümberkaudsed kujutasid enesele ette, ühesõnaga, mingu nad kõik …”.
Saar: Need viimased read tunduvad mulle ka väga tähendusrikkad. Mulle paistab nõnda, et sinu novellid … et neil novellidel … peaksin sulle nüüd kuidagi sõna kiiresti üle andma, aga ei oska … võtad äkki ise? Selle sümboliseerimise koha pealt, ma mõtlen.
Filimonov: Novellid on novellid – igaüks oma ajalooga, oma taustaga. Midagi nad ei sümboliseeri, nagu selles novellis ka öeldud. See konkreetne näiteks on kirjutatud kihlveo peale, et mingil teemal ei saa kirjutada – mina ütlesin, et saab küll. Ei tea nüüd, kas õnnestus või mitte.
Saar: Sulle on mitmetes tekstides omane meie-vorm, lugeja kaasamine tunnistajaks, kaassüüdlaseks või kaaskannatajaks. Selles suhtes on iseloomulik näiteks kogumiku niminovell: selle põhiosa moodustab skemaatiline hetkeülesvõte ühistranspordipeatusest mingi ülevaatliku „meie” silme läbi. Minu jaoks on siin huvitav mäng selle positsiooniga: aeg-ajalt laskutakse „alla” bussiootajate sekka, argiste ja ajalike juhudetailide juurde, siis aga heidetakse see kui ebaoluline kõrvale ning taastatakse nii-öelda jumalik, kõikenägev, ehk isegi metafüüsiline positsioon … justkui selleks, et saada volitus mingiteks üldistusteks, hinnanguteks vms, mis aga niisamuti, isegi naeruvääristavalt kõrvale heidetakse.
Kui kõik heidetakse üle parda, siis miks on üldse kõike seda vaja? Miks on vaja esitada neid argiseid detaile (et need siis hüljata), ja miks on vaja edasi liikuda mingite suurte üldistuste, väljaütlemiste või väideteni, kui ka need, enne veel kui need saavad öeldud, lükatakse kõrvale?
Filimonov: Sellele küsimusele on lausa kolm vastust. Esimene on see, et kui lugeja võtab raamatu kätte, siis on autor tema jaoks jumal –  see, kes määrab ära, mis raamatus juhtub. See on üks vastus. Teine vastus on see, et olles jumal, panen ma paika kõik need väiksed detailid, mis võiksid teed juhatada teadjamale lugejale – sellele, kelle jaoks need detailid moodustavad mingi mosaiigi, millest tulenevad mingid järeldused. Kas need on samasugused, nagu minul mõeldud, pole üldse oluline. Siis aga tuleb selline „vastuste leht”, nagu on matemaatikaõpikute tagaosas. Sinna saab piiluda lugeja, kes nii palju ei tea või on laisem – ei taha mõelda, ei taha detaile kokku panna –, temale on seal vastus olemas, aga ka see vastus ei pruugi olla õige, ka selle võib võtta või jätta. See oli kolmas vastus.
Saar: Sellised kohad on väga ilmekad ja mõjuvad justkui enda kirjutatule „vee pealetõmbamisena”.
Filimonov: Mõnel puhul küll, jah. Mõnikord ma kirjutan ja kirjutan ja kirjutan ning jätan siis pooleli. Järgmisel päeval või nädalal aga, kui hakkan uuesti kirjutama, vaatan, et mis jama ma siin ajan – ma ei nõustu iseendaga, mul on hoopis teistsugune mõttelaad, hoopis teistsugune tuju. Ja siis olen ma, kuidas öelda, ise liiga laisk, et kirjutatu maha tõmmata – kirjutan siis samast asjast, kuid uuest vaatevinklist, justkui öeldes, et see, mis varem kirjutatud, ei vasta tõele. Ja homme võib tulla kogu asja kohta veel kolmas uus nägemus.
Saar: Ma saan aru, et sa ikkagi loed seda kirjapandut enne?
Filimonov: Loen mõned viimased lõigud, et jutulõng ära ei kaoks.
Saar: Olen ka ise mõelnud, et mis muu seda kirjutust ikka edasi kannab, kui mitte autori sisemine vaidlus.
Filimonov: Jah, vaidlus iseendaga.
Saar: Mulle on kirjanduses argumentatiivse aspekti kõrval alati oluline olnud nii-öelda performatiivne aspekt. Minu meelest muudab sinu teksti elavaks just oma positsioonide õhkulaskmine ja nende samaaegne säilitamine. See on minu meelset väga tähenduslik ja oluline: kõik juba surnud rakud ja veel välja arenemata jätked on tekstis näha – see annab tekstile elu, annab aimu autori sisemisest intriigist, mis teda kirjutama ajab ja kirjutamas hoiab. Ka novellides lööb tugevalt välja sinu esimese romaani „Mitteeukleidilise geomeetria tsooni” minategelase ülestunnistus, et talle on omane hüpertrofeerunud refleksioonikalduvus. See ei väljenda autori rumalust, mitte ka autori alateadvust, vaid pigem ütleksin, et midagi sellist nagu teksti teadlikkust iseendast, teksti eneseteadvust … ütle ka midagi.
Filimonov: No mis ma ütlen? Ma nõustun. Täiesti nõustun. Esineb kindlasti ka autori rumalust. Ka seda ei saa eitada.
Saar: Mulle vähemalt tundub, et sa peidad selle kavalalt ära. Aga tarkus võib-olla ongi hästi varjatud rumalus?
Filimonov: Võib-olla. See võib kehtida ka vastupidi.
Saar: Su kirjutamise toon on igatahes selline, et sellega on väga raske vaielda. Keegi ilmselt ei tule sulle näiteks faktivigu ette heitma.
Filimonov: Jumal tänatud, ma pole faktides absoluutselt kindel.
Saar: Siiski on palju autoreid, keda lugedes tahaksid kriitikuna just faktivääratused hambusse võtta. Aga sinu puhul ei tuleks see mul millegipärast mõttessegi.
Filimonov: Selleks võiks anda põhjust see märgisüsteemide novell „Jäljed ja tähed“, mille juures ma ei teinud, tõsi küll, mingit arhiivitööd, aga vähemalt küsisin tollase aja kohta paari asja Kajar Pruulilt. Tema teadmiste ja oma järelduste põhjal siis justkui konstrueerisin tolle maailma.
Saar: Jutt on ajaloolisest pseudo­portreeloost, kus Juri Lotman sõidab Peterburist Tartusse, kuna on saanud ülikoolis töökoha. Ta jagab kupeed ühe noore sõjaväelasega. Ja muide, see vist on ka ainus koht, kus mul tõesti tekkis küsimus, et kui omavoliline see portree nüüd ikka on.  
Filimonov: Täiesti omavoliline. Ma küsisin ainult paari asja: kas rongides olid kupeed ja mis oli kõige levinum suitsumark. Lotmani elu ma ei uurinud. Lugesin küll, et ta saabus rongiga, ja teadsin, mis põhjustel ta tuli Tartusse, aga kõik muu on välja mõeldud.
Saar: Minule on meelde jäänud kirjeldused, kus sa esitad Lotmani mingite liigutuste ja olemise kaudu tasakaaluka ja mõõdetud käitumisega mehena. Näitad, et tegu on sellise vaoshoitud, tasakaaluka ja pikaldase loomuga härraga. Raamat „Jalutuskäigud Lotmaniga” on mulle Lotmanist jätnud hoopis teistsuguse kuvandi. Sõbrad ja lähikondlased meenutavad teda pigem sellise püsimatu varblase tüüpi õpetlasena. Konkreetselt meenub kirjeldus ühest jalutuskäigust Elvas, kus Lotman ettejäänud kännust kunagi mööda ei astunud, vaid ikka kepsakalt üle hüppas.
Filimonov: Täiesti võimalik. Mina lähtusin stereotüübist. Pealegi pole selles novellis kuskil välja öeldud, et tegu on Lotmaniga. See mu päästab.
Saar: Tõsi. Ja ka ilma selle teadmiseta kannab see novell tegelikult kenasti välja. Sinu kirjutamisstiili kokkuvõtteks tahan nüüd välja pakkuda ühe super­metafoori, mis esineb su novellis „Jalgrattatüdrukud”. Ja palun sinul selle paikapidavust hinnata. Küsimus on selles, kas sinu kirjutamine käibki kõige üldisemal tasandil nii, kui mõelda iseendaga suhtlemisele, enda ja ümbritseva, oma partnerite mõistmisele: „Ma näen inimest jalgrattal ja otsustan hoiduda kokkupõrkest. Ma pööran vasakule. Inimene jalgrattal on juba enne seda näinud mind ja otsustab hoiduda kokkupõrkest. Inimene jalgrattal pöörab vasakule. Ma näen, et ta pööras samuti vasakule, ja lähen paanikasse. Esialgu veel kergelt. Võttes vastu järgmise ebastandardse otsuse, otsustan ma pöörata paremale. Inimene jalgrattal näeb mu manöövrit, näeb, et ka mina pöörasin vasakule, ja täiesti loogiliselt – ta ju ikka endiselt ei soovi kokkupõrget – pöörab paremale. Ma näen tema ümberpaigutumist ja lähen juba rohkem paanikasse. Seda enam, et vahemaa meie vahel nobedasti kahaneb. Kahaneb, sest me mõlemad hingepõhjas siiski loodame kompromissi saavutamise võimalikkusele ja liigume edasi, vähendamata kiirust, soovides jõuda oma tegemiste juurde vajaduseta pidurdada, et see idioot mööda lasta. Jah, kired selleks momendiks juba lõõmavad. Ma hakkan visklema ühele poole ja teisele poole, laskmata jalgratturil rahulikult endast mööduda. Me oleme teineteisele üha lähemal ja lähemal. Jalgrattur hakkab ka juba paanikasse minema ja palvetab kõigi oma jalgrattajumalate poole, et need paneksid mulle ometi aru pähe ja teeksid nii, et ma lõpetaksin visklemise. Jumalad võtavad jalgratturit kuulda, aga mitte kohe, ja veel natuke viselnud, saan ma aru, et kõige parem, mida ma võin selles situatsioonis teha, on tarduda. Tarduda nii nagu ma olen, siinsamas, liikumata paigast, otsekui lastemängus, jalg üleval nagu haigrul. Jalgrattur pillab ropu vandesõna ja sõidab minust mööda, riivates mind pedaalidega, kettidega, pahvatades minu pihta oma ligiolekust tekkinud tuule. Vannub isegi kõige väiksem laps. Ma saan neist aru.
Ja nii juhtub iga kord. Iga kord, silmates jalgratturit, ma mõtlen, et no seekord on kõik teisiti, seekord pöördun ma ilusasti kõrvale ja me ei lähe üldse paanikasse ega hakka pingeliselt üritama rahus lahku minna sel kõige laiemal kõigist võimalikest magistraalidest Maa peal. Ja astun paremale. Jalgrattur mõtleb samuti – ja keerab paremale. Ja nii edasi.”
Filimonov: Kui sa võtad seda minu kirjutamise metafoorina, siis ma olen isegi uhke selle üle. Sest minu arust on see üldse üks kõige paremaid lõikusid, mis kunagi minu sulest tulnud. See on täiesti eluline, elust võetud olukord – mina olengi see, kes hakkab paremale-vasakule jooksma ja hüplema. Kui räägime kirjutamisest, siis … ma ei tea, mida öelda … võimas metafoor jah, aga …
kes oleks kirjutamisel see jalgrattur?
Saar: Minu hüpotees oleks selline: võib-olla võlgnemegi me kogu Filimonovi loomingu otsustamatusele. Võib-olla see teda just kannustabki. Jalgrattur võib olla lootegelane, aines üldisemalt, lugeja …
või kirjutaja ise.
Filimonov: See on paljus tõsi, jah. See vastabki minu elule, minu meetodile … õigemini mitte meetodile, vaid olukorrale, kus ma uuel päeval eitan seda, mida olen eelmisel päeval kirjutanud, ja kolmandal päeval mõtlen, et – ohhoo! – prooviks veel hoopis sedaviisi kirjutada. Nii see on, olen jah selline kõhkleja.
Saar: Kuid päris reaalajas, kirjutamise hetkel – kas võib rääkida justkui meeleheitlikust püüdlusest käituda normaalselt, ratsionaalselt, nagu see inimene, kes püüab jalgratturit vältida, nii et mingit jama ei tuleks; mõista ennast, mõista teisi inimesi? Kuid et selle püüdlusega käib pahatihti kaasas ülemõtlemine ja väärtõlgendamine jne?
Filimonov: Aga selles paanikas, selles meeleheitlikus hüplemises sünnib päris ilusaid asju!
Saar: No just. Aga võib-olla see ongi kirjanduse tuum – vähemalt mingisuguse kirjanduse.
Filimonov: Nüüd jõudsime üldistusteni. Sellel noodil võiks äragi lõpetada. On sul veel küsimusi?
Saar: Mõned on veel, jah.
Filimonov: Okei, lase tulla … Aga see kujund meeldib mulle väga. Ma kasutan seda kuskil, kui sa lubad.
Saar: Lase käia, see on sinu kirjutatud. Aga vot selle kohta ma olen ise mõelnud, et võib-olla ongi olemas lihtsalt sedasorti inimesed, kes ei saa tänaval vastutulijatest mööda. Minul endal juhtub seda ka.
Filimonov: Kusjuures ma mäletan, et kui esimest korda kohtusime, olid sina jalgrattal.
Saar: Ja sina ei saanud mööda?
Filimonov: Ei, ma tookord seisin lihtsalt.
Saar: Nojah, jalgrattur seda kimbatust vist üldiselt ei tunne, sest tema on jalakäijast alati tugevam. Keksivad jalakäijad. Aga nii on teinekord küll, et sõltub meeleolust: tunned kodust väljudes, et täna on see päev, kui sa ei saa ühestki inimesest mööda. Kas ei ole nii?
Filimonov: On.
Saar: Tore, tuju hakkab tõusma. Jäänud on veel üks küsimus, mis peaks kokkuvõtteks hästi sobima. See on üsna vähetähtis, aga pole võimatu, et tõstatab sellise rumala intriigi, mille pärast hiljem veel kakeldagi saab. Asi puudutab igakevadist rahvusküsimust kulka preemiate jagamisel: kas P. I. Filimonov ja Andrei Ivanov on vene keeles kirjutades eesti kirjanikud või mitte?
Filimonov: Mäletan väga hästi, kuidas möödunud suvel käisin Juhan Liivi majamuuseumis ja vestlesin seal Mihkel Kunnusega. Kui sama küsimuse esitas mulle Kunnus, siis küsisin tema käest, et mis tema sellest arvab – jutt käis romaanist „Thalassa! Thalassa!”. Ja ta vastas, et tema arust ma ei esinda eesti kirjandust, kuna kirjutan vene keeles. Sain sealt siis mingi diplomi selle kohta, et mind diskrimineeritakse rahvusküsimuse alusel – midagi sellist. Ja nii ma siis uhkesti käisin selle diplomiga ringi, sest Kunnus ütles, et on küll hea raamat, aga rahvus­küsimuse tõttu ei kõlba. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et pole ju oluline, kuhu ma ennast liigitan. Las Kunnused otsustavad.
Saar: Nojah, raamatukogutöötajad ka peavad otsustama. Näiteks Tartu ülikooli raamatukogus on leitud selline kompromiss, et sinu romaanid paiknevad avariiulitel maailmakirjanduse sektsioonis, aga luulekogu asub eesti kirjanduse hulgas.
Mulle meeldiks mõelda, et loomingul ei ole rahvust, aga mulle meeldib ka mõelda, et kirjutatakse väga paljudes keeltes ja et need keeled kumavad ka tõlgetest mingil määral läbi. Ma kiidan küll Filimonovi tõlkijaid, aga … küsin sinult, kas sulle meeldiks, kui lugeja võiks täielikult unustada, et tegemist on tõlketeosega?
Filimonov: Ma loodan küll, et võib. See oleks väga hea.
Saar: Ah soo? Aga vaat minule see just ei meeldiks. Sest ma naudin paljusid vene autoreid just nimelt sellepärast, et tunnen, et raamat on tõlgitud vene keelest. See paistab läbi väga paljudest asjadest – mitte ainult venepärastest nimedest või teemadest, pigem näiteks idiomaatikast. Eesti keeles ju pole tavaline öelda „vot sulle säh” või „kus nüüd ütles” või „vaat selline lugu” – kohe on aru saada, et raamat on tõlgitud, ja tõlgitud vene keelest. Ja see on minu meelest väga äge. Eriti ilmekas on selles suhtes näiteks novelli „Koer Pavlova” algus. Kogu minu lugupidamise juures tõlkija vastu: „Ükskord ma armusin ühte neidisesse. Aga tema isegi ei elanud minu linnas. Ja iseenesestki mõista polnud teadlik minu tunnetest. Ja mina talle neist ka ei rääkinud. Tavaliselt, kui ma tütarlastesse armusin, ma rääkisingi sellest neile harva. Rohkem niisama vaatasin raugelt ja tegin hirmsaid nägusid. Eks ma üritasin neid teha raugeid ja paljutähendavaid, aga välja kukkusid hirmsad. Või kukkusid näod välja lausa rumalad. Selline lugu. Ja tütarlapsed, kellesse ma armusin, reageerisid ebaadekvaatselt. Mõnikord ei reageerinud üldse. Mõnikord naersid. Mõnikord – ootamatult – juhtusid olema arusaajad neiud ja armusid minusse vastu. Siis ma magasin nendega ja armastus läks üle. Veidralt on inimene loodud. Mõnikord armusid minusse ka neiud, kellesse mina ei armunud ja kellele ma ei teinud mitte mingeid nägusid. Mõned isegi rääkisid mulle sellest. „Ma” – nii nad rääkisid – „armastan sind. Ma ei saa sinna midagi parata.” Kuid ka mina ei saanud midagi parata. Nendega ma isegi ei maganud. Mitte mingi põhimõtte pärast, oh ei, minge nüüd. Mitte mingil juhul. Lihtsalt see ei ole aus. Nemad sinuga, tähendab, nii, aga sina magad nendega. Kuidagi pole inimlik. Seal on armastus, siin – magad.”
Filimonov: Väga hästi tõlgitud tekst, jah. Ei, aga kui seda on tunda, siis ega mul pole ka midagi selle vastu. See on iga lugeja oma asi. Mina kirjutan ja heidan kõrvale, lasen teksti oma elu elama. Edasine ei ole minu otsustada.
Saar: Müügiedetabeleid jälgid?
Filimonov: Ei.
Saar: Kirjastaja on sul hea, hoolitseb?
Filimonov: Kirjastaja on hea. Ostis mulle õlle.
Saar: Mulle meenub üks teema veel: lugedes tundus, et sa parodeerid novellist novelli kirjutamisstiile ja kirjandusžanreid. Seal on dokumentaaljutustuse paroodia, isegi üks psühhotrilleri paroodia … teadusartikli paroodia.
Filimonov: Eks need ole kõik võtted, mida kasutan. Üritan iga uue loo juures kasutada uut võtet. On veel üks teine moment: avastasin teadlikult päris hiljuti, et ma ei kannata tõsist kirjandust –
sellist kirjandust, kus igalt leheküljelt on näha, et on tõsine kirjanik; et ta on tõsiselt mõelnud oma elu üle, surma üle, armastuse üle. Ei armasta ma sellist asja.
Saar: Mina jõudsin nende paroodia äratundmistega avastuseni, et võib-olla leidub sul üks teema, kus seda paroodilisust on vähem: just nii-öelda lapsepõlveteema, näiteks „Šokolaadivabrik”, „Jalgrattatüdrukud”). Su järgmine romaan tuleb lapsepõlvest. Kas see tähendab, et võime oodata siira ja avameelse Filimonovi ilmumist?
Filimonov: Ei oskagi ennustada. Teatud määral võib-olla küll. Teatud määral on see romaan tõsisem. Aga siis jällegi on päevi, kui ma istun arvuti taha, loen kirjutatut üle ja mõtlen, et mis ma nüüd nii tõsiselt? Ei ole elu nii tõsine, nagu eile olen kirjutanud. Kõik see sõltub väga palju minu hetkemeeleolust. Uus romaan on küll tõsisem kui esimene ja isiklikum kui teine, aga ka selles on kohti, mida ei saa tõsiselt võtta.
Saar: Tõsise või „tõsise” lapsepõlveteemaga seonduvalt lõpetuseks väga ilus lõpulõik novellist „Šokolaadivabrik”: „Olgu mis on, aga minu armastus linnade vastu tegelikult ei ole armastus. See on nostalgia, ei enamat. Lapsepõlves sööbivad meie vastuvõtlikku ajju mõningad kujundid, mida me hiljem asjatult püüame tabada, hulkudes sihitult neissamades paikades, kus need kujundid jäädvustusid. Kõige erinevamad kujundid, mida ühendab ainult nende ülim erksus, mis ei tuhmu ka pikkade aastate jooksul. Balti jaama pakihoiuruum. Pirukabaar Nevski prospektil, kus meile miskipärast tundus olevat hea toon mitte süüa kõiki ostetud pirukaid ära, vaid ilmtingimata ohverdada mõni viimane näljastele Piiteri punkaritele, kes alati seal läheduses pendeldasid. Täika kusagil sealsamas, Lesnaja metroopeatuse juures. Šokolaadivabrik, mida polnud.
Jah, tõenäoliselt teda lihtsalt polnud. Me käisime läbi rohkem kui ühe kilomeetri, see on kindel. Veepuhastusseadmed – või mis nad seal olid – mulle siiani tundmatu jõe kaldal, mis kindlasti polnud Neeva, said juba otsa. Me rühkisime mööda järsku välja ilmunud elamumassiivi, mis kujutas endast lasu tagasihoidlikke halle seitsme-kaheksakorruselisi maju, kauplused nurga peal. Me väsisime ära ja helistasime telefoniputkast onule. Onu käskis meil oodata ja peagi tuligi meile järele. Ta elas tõesti lähedal.
Ainult et šokolaadivabrikut ei olnud. Või me ei näinud teda. Ei tundnud lõhna. Aga nii väga oleks tahtnud. Tegelikult valetan. Tollal oli kama. Praegu tahaks.”

P. I. Filimonov
LUULE
2007 ühisluulekogu „114915”
2007 „Мантры третьего порядка” („Kolmanda järgu mantrad”)
2009 „Боги Безрыбья” („Kalapuuduse jumalad”)
Tõlked eesti keelde
2011 „Väärastuste käsiraamat”, tlk Katrin Väli, Maarja Kangro, Igor Kotjuh ja Kajar Pruul

ROMAAN
2007 „Зона неевклидовой геометрии. Pоман о манипуляции” („Mitteeukleidilise geomeetria tsoon. Romaan manipulatsioonist”)
Tõlked eesti keelde
2010 „Mitteeukleidilise geomeetria tsoon. Romaan manipulatsioonist”, tlk Aare Pilv
2013 „Thalassa! Thalassa!”, tlk Ingrid Velbaum-Staub
NOVELLID
Tõlked eesti keelde
2013 „Nekroloogide kirjutamise oskus”, tlk Katrin Väli
TÕLKED
2012 Sass Henno, „Игра в пиратов. Πовесть для детей” („Mereröövlimäng. Lastejutt”)
2013 Mehis Heinsaar, „Волшебный и грозный мир природы” („Ebatavaline ja ähvardav loodus”)
2013 Andrei Hvostov, „Страсти по Силламяэ” („Sillamäe passioon”)
TUNNUSTUS
2007 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali venekeelse autori auhind luulekogu „Мантры третьего порядка” eest
2012 Igor Kotjuhiga kultuuriministeeriumi lõimumisvaldkonna meediastipendium saate „Витраж из слов” („Sõnaline vitraaž”) eest Raadio 4-s

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming