Lõimub – ei lõimu – lõimub?

Janika Kronberg

P. I. Filimonov, Nekroloogide kirjutamise oskus. Novellid. Vene keelest tõlkinud Katrin Väli, Kajar Pruul ja autor, toimetanud Krista Leppikson. Kujundanud Anne Pikkov. Kite, 2013. 216 lk.

Pean alustama ülestunnistusega, et pärast kirjandusrühmituse Tuulelohe esilekerkimist ja esimesi jõulisi tegusid pole ma eestivene kirjandusega muul moel kursis kui vaid ajakirjanduse ja kriitika kaudu. Viimane aga viitaks juba mõnda aega kui mitte lausa buumile, siis vähemalt uuele tasemele ja millegi põneva toimumisele meie venekeelses ilukirjanduses. Nii pühendasin Eesti Vabariigi iseseisvuspäeva eelõhtu, president Konstantin Pätsi ja Mihkel Kunnuse sünnipäeva P. I. Filimonovi avastamisele, et vaadata, kuidas tema loodu lõimub. Ja kui, siis kelle või millega?
Aga kõigepealt, veel enne P. I. Filimonovi lugemist, meenus mulle üks mees, kes otsis oma väljaande kultuurikülgede jaoks veel elavate kirjanike nekroloogide kirjutajat. Et ühe või teise surma korral oleks järelehüüe varnast võtta. Kirjanduses on ta kehastunud doktor Pereirana itaalia kirjaniku Antonio Tabucchi (1943–2012) „Tunnistaja Pereira loos” (1994,
e.k 1997). Kirgastununa portugali sürrealismist ja Fernando Pessoa luulest jagas Tabucchi oma aega ja tööd kahe maa, kahe kirjanduse, kahe kultuuri  vahel, olles tunnustatud mõlemas riigis ja korduvalt Nobeli kirjandusauhinna nominendiks arvatuna mujalgi maailmas.
Kuigi P. I. Filimonovi raamatus ja sellele pealkirja andnud novellis pole mingit otsesõnu tuvastatavat seost Tabucchi käsitletud nekroloogide kirjutamise oskusega, ei lase see seos ometi minust valla. Ingliskeelse pealkirjaga novellis „Another Form Of Boredom Advertised As Poetry” lauldakse vanamehe matustel küll mingis tundmatus, arvatavasti portugali keeles, kuid seose kinnitamiseks on sellest häbematult vähe. Tuleb aga nentida, et heas kirjanduses on suhteliselt vähe juhuslikku, ja mida parem see kirjandus on, seda paremini sobituvad ka juhuslikkused paratamatu loome mustrisse. Kusagil seal, juhuslikkuse ja paratamatuse lõikepunktis, asubki kirjandusliku geniaalsuse läte ja pesapaik.  
Esimene asi, mis P. I. Filimonovi novelle lugedes pähe tuleb, on aga kombinatoorika. Malemäng, Georges Perec ja Oulipo. Seega justkui eesti keelde tõlgitud prantsuse kirjandus, mis on algupäraselt kirjutatud vene keeles? Ma ei kahtlegi, et juustukatte all küpsetatud liha prantsuse moodi või mereandide aroomi oskab hinnata nii professor Antonnikov kui ka tema looja P. I. Filimonov. Sealtkaudu aga meenub ka uuemast eesti kirjandusest Anti Saare raamat „Tekste siledast ruumist” ja eriti selles ilmunud lugu „Metroskoop” – Pariisi metroos ekslemise kiretu registreering. Nauditav lugemine, hea tekst, vaimukad seosed – aga mida see kõik tähendab, mis mõte sel on, see võib rahumeeli jääda arusaamatuks. Tekstimõnu on nii Anti Saare kui P. I. Filimonovi ühiseid tunnuseid ja ma olen kindel, et need kaks vaimusugulast tunnevad teineteise ära, kui nad seni veel seda teinud ei ole. Ning mis puutub kombinatoorika ja nekroloogide kirjutamise oskusse koos lüürilise talendi halastamatu valitsemisega, siis selle kinnituseks loetagu vaid P. I. Filimonovi postapokalüptilise novelli „Jäljed ja tähed” viimast lauset: „Vaevalt on pilguga haaratavas maailmaruumis midagi ilusamat kui tähed taevas ja jänese jäljed värskel lumel” (lk 124). Sellele eelnenu maitsmise aga jätaksin lugeja hooleks.
Muidugi on P. I. Filimonov ka ehedalt venepärane, millele viitavad isikunimed ja tema tegelaste sagedased uitamised nii kunagise üht kuuendikku maast ja veest hõlmanud suure kodumaa kui ka hilisema Piiteri radadel. Aga ka midagi väga olulist vene mentaliteedist tunneb ära. Ma ei mõtle siin sugugi sõnasõnalist märkust, et vene inimene leiab alati põhjust viina võtta, vaid midagi hoopis peenemat, intellektuaalset, vaimukat, teravmeelset, kujutlusvõimet virgutavat. Ühegi traditsiooni ega ammugi mitte konkreetse nimega ma teda aga võrrelda ei söandaks ja juba sellega võiks ühe kirjaniku kordumatu isikupära kinnitatud olla. Võib kõlada muidugi tühisõnalise kiitusena, aga kui juba paljulugenud blogistajad ja teadusajakirjanik Tiit Kändler* oma tõlgendustes jänni jäävad ja arvustamise asemel metafoorse ümberütlemisega piirduvad, siis mida olekski lisada?
Kui eelnenust võib jääda mulje, et P. I. Filimonovi looming ongi üks suur kombinatoorika ja mõeldud ainult asjasse pühendatud friikidele, kes teksti saladusi mõistes või vähemalt sellist nägu tehes üles kiidavad kõike tavalugejale arusaamatut, siis tahan ma selle arvamuse kohe kummutada. Kui P. I. Filimonov tahab, oskab ta korralikku ja igati arusaadavat lugu jutustada küll. Ainult et siingi on oma konks. Oletame, et normaalne kirjanik kirjutaks oma normaalsele lugejale näiteks novelli Savisaarest. Te ju kujutate ette, milline ja millest see ligikaudu võiks olla. Aga P. I. Filimonov seda ei tee. Tema jutustab oma loo kellestki ajateenijast, tatarlasest Nigmatullinist, kes on valvuriks ühes Eesti NSV naistevanglas ja nüüd naaseb oma teenistuskohta kusagilt Venemaalt, kotis ema kaasa pandud toidukraam ja mõned raamatud, millest viimastest tuhm, aga muidu vist tubli Nigmatullin midagi ei pea. Ta tuleb puhkuselt, mille ta on saanud Maria-nimelisele vangile antud eduka sünnitusabi eest. Leningradist alates seltsib temaga kupeekaaslane Juri, kes on määratud Eestisse tööle õpetajaks ja kes reisib suurte raamatupakkidega.
Vanglas ilmale tulnud ümarapõsise poisslapse nimi on Edgar. Ma ei pannud tähele, kas tekstis oli mainitud täpne tegevusaeg, aga see võiks enam-vähem täpselt olla aasta 1950. Ja siit võib igaüks edasi mõelda. Mis puutub eespool mainitud juhuslikkuse-paratamatuse seosesse, siis hakkas mind vaevama see veider ja kas ikka tõesti tataripärane nimi – Nigmatullin. Kas see tähendab midagi? Annab deformeeritult ja väljaväänatult eesti keeles märku kellegi tulekust või tuleku eitusest? On siin tegemist Kristuse tulekut kuulutanud Vergiliuse antipoodiga? Transformatsiooniga Tallinna peaaegu Vana Tooma sarnaselt vankumatu linnapea Savisaare kui Lasnamäe poliitilise lunastaja tulekuks või selle eituseks?
Kui mitte varem, siis novelli „Kõige lihtsamad märgisüsteemid” lugemise järel on selge, et Filimonov on lõimitud eesti kirjandusse. Mitte sugugi kadudega, vaid kasudega mõlemale poolele. Eesti lugeja jääb eesti lugejaks ja Filimonov jääb Eesti Vabariigi venekeelseks kirjanikuks, kui ta just ise teisiti ei mõtle. 
Juba selle novellikogu alusel võib nõuda, et Lasnamäe elanike haridustase tuleks viia Filimonovi loomingu mõistmise tasemele ja selles mõttes on Tallinna volikogu oma haridusse panustamise kires kahtlemata õigel teel. Võetagu ainult rohkem kuulda P. I. Filimonovit. Ja vaadatagu ikka hoolikamalt,  millisesse  haridusse panustatakse.  

* Tiit Kändler, Filimonov, rohelise taeva sputnik. – Eesti Päevaleht 6. I 2014.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming